Kuigi võiks arvata, et ühised iidolid liidavad ja ühendavad, iseloomustavad nüüdisaegset fännikultuuri samavõrd ka üksteise halvustamine või näiteks misogüünia ja rassismiga laetud rünnakud. Mitmekesistumise ilmingud on viinud mitmed fännikogukonnad identiteedikriisini ja raevukad sisekonfliktid kanduvad ka subkultuuridest väljapoole.

Fännikultuur on nähtus, mis tekib millegi tähelepanuväärse(na serveeritava) ümber, olgu selleks teos või meediatoode, meelelahutustööstusest tuntud isik, spordivõistkond vms. Jagatud huvist lähtuvates kogukondades tekivad omavahelisel (virtuaal)suhtlusel rajanevad subkultuurid. Igaüks neist on eripärane (oma normid ja reeglid, kõrvalseisjatele arusaamatu terminoloogia jm), aga enamasti pole need sektantlikult homogeensed, vaid võivad sisaldada võistlevaid, äärmusteni ulatuvaid variatsioone, ning loomulikult kaasnevad sellega siis ka sisepinged kogukonnas.

Virtuaalses huvikogukonnas osalemisel on hulk positiivseid psühholoogilisi, sotsiaalseid ja kultuurilisi mõjusid, kuid sõltuvalt fännatavast objektist (või ka huvi aktiivsusest) on fänlus sageli sotsiaalselt stigmatiseeritud. Selle illustreerimiseks sobib tsitaat mõjuka ameerika filmikriitiku Roger Eberti arvustusest, mille ta kirjutas 2009. aastal Star Warsi fännidest rääkiva linateose „Fanboys” kohta: „Paljud fännid fännavad põhiliselt fännamist kui niisugust. See on täiesti enesekeskne. Nad on meisterlikul tasemel Star Warsi või Star Treki universumi või millegi taolise tundmises, kuid nende palvlemisobjektide peamine otstarve on olla lavataustaks nende pühendumisele. Igaüks, kes on valmis nädalaid kõnniteel telkima, et olla mingi filmi piletijärjekorras esimene, naudib telkimist rohkem kui filme.” Sealsamas soovitas Ebert fännidel ka endale n-ö elud hankida.

Levinud on ka äratundmine, et fännikultuurid on nüüdisaja tehnoloogiliste võimaluste toel plahvatuslikult toksilisemaks muutunud. Iseasi, mida tõlgendada toksilisena. Näiteks on seisukohti, et aktiivselt oma rahulolematust väljendav ning seega justkui loome-/tootmisprotsessi sekkuda püüdev fänlus on toksiline, millest lähtudes võiks sildistada nii suurema osa fännikultuurist, kuna diskussioonide põhisisuks ongi sageli kriitika. Ent on selge, et fännide ilmutatav pahatahtlikkus kas oma huviobjekti, teiste fännide vm suhtes on jõudnud viimase 10–15 aasta jooksul aina enam üle uudiskünnise ja teatud fännikogukonnad on omandanud eriti vaenuliku maine (sellega paistab silma näiteks Star Warsi frantsiis).

Tüdrukute ja naiste fännatavaid kultuuriilminguid on sisuliselt pidevalt põlastatud, ent miskipärast ei paista naisfännide kogukondadest kasvavat välja säärast nn nohikute raevu.

Mitmekesisusest võrsuv toksilisus

Kui püüda vaenulikkuse esilekerkimist kuidagi selgitada, siis marginaalsemates fännikultuurides, s.t neis, mille huviobjektiks on miski, mida laiem ühiskond ei tunnusta väärtuslikuna, võib võtmeteguriks kujuneda häbi, mida osalejad tunnevad – anonüümsed veebikogukonnad võimaldavad seda huvi avalikkuse, tööandja, lähedaste jne eest salajas hoida ning tõrjutuse korral kipuvad kogukondlikud virtuaalsidemed veelgi tihenema. Varjatud kogukondades kujunevad hoiakud võivad omakorda kiskuda trotslikuks ja reaktsiooniliseks. Mingil määral võiks rääkida kaitsepositsioonil olemisest. Ameerika kultuuris annavad nimelt tooni stereotüüpsed arusaamad alaväärsest nohiklusest, mis ei pruugi reaalsuses ja teistes kultuuriruumides küll sama reljeefselt avalduda, kuid kujundi mõju levib Ameerika popkultuuri(lise diskursuse) kaudu ometi. Spekulatsiooni seab aga kahtlasesse valgusesse sooline erisus. Tüdrukute ja naiste fännatavaid kultuuriilminguid on sisuliselt pidevalt põlastatud, ent miskipärast ei paista naisfännide kogukondadest kasvavat välja säärast nn nohikute raevu, mida omistatakse alavääristatavate kultuurinähtuste meesfännidele, mistõttu jutt tõrjutusest, negatiivsest eelhäälestatusest vms kiuslikkuse põhjendusena kipub tunduma kattevarju või kehva vabandusena.

Toksilisus näib vohavat eriti sellistes fännikultuurides, mille varasem jume oli pigem maskuliinne ning mille sisu võiks kirjeldada regressiivsena (mängud, juveniilsem ulme jms). Võib arvata, et kobrutavate sisepingete taga on mitmekesistumine, mida osa seni n-ö dominantset tüüpi fännide sekka kuulunuist kogeb ohuna, sest, jällegi Star Warsi näitel, huviobjekti nüüdisajastatakse (loe: see „rikutakse ära”) mingitest võrdõiguslikkuse jms kaalutlustest lähtuvalt, peale tulvavad uued fännid ühiskonnagruppidest, kellele on harjutud ülalt alla vaatama ning kes tõenäoliselt fännavad „valesti”. Viimase sõna selgituseks: fännamispraktikates on täheldatud soolisi erinevusi. Meeste lähenemises annavad enam tooni keskendumine tehnikale ja mõõdetavatele kategooriatele, aga ka hierarhilisus ja territoriaalsus – tung teha kogukonnas vahet liikmete tõsiduse või pühendumuse astme järgi ning arbitraarsete põhjendustega (nt puudulikuks hinnatud faktiteadmised) „mittetõsiseid” huvilisi kogukonnast eemale tõrjuda (nn gatekeeping). Naiste lähenemine fänlusele olevat loovam (tegeletakse fänniloominguga) ning võistlemise asemel nauditakse jagatud emotsioone. Varem meestekeskse fännibaasi avardumine teiste inimgruppide arvelt tähendab, et seni dominantset tüüpi fännide identiteeti toetanud subkultuur ähmastub, teiseneb millekski, millega ei taheta end samastada, ning seega pole üllatavad valulikud reaktsioonid mitmekesistumise ilmingutele.

Varem meestekeskse fännibaasi avardumine teiste inimgruppide arvelt tähendab, et seni dominantset tüüpi fännide identiteeti toetanud subkultuur ähmastub, teiseneb millekski, millega ei taheta end samastada.

Ent ka kultuurisõdadega ei saa selgitada kogu fänluses õitseva toksilisuse ulatust. Ilmselt on toimuv suuresti taandatav ka lihtsalt avardunud võimalustele karistust kartmata inetult käituda. Enamjaolt on fännivaenu (nn hatedom) eesmärk läbinähtavalt just pahatahtlikkus pahatahtlikkuse pärast, mille side fännatava objekti kui niisugusega (rääkimata reaalsusest) võib olla lõtv või ka olematu ja mille harrastamiseks pakub virtuaalsete kogukondade anonüümsus seninägematul määral võimalusi. Panustatakse seejuures soost sõltumata. Vaadake kas või mõnd korea popbändi Blackpinki fotot ja mõistatage, keda neist nimetavad anonüümsed „fännid” (kelleks on ülekaalukalt naised) inetuks, kuna tal olevat liiga suur otsaesine ja jäme talje. K-popi kurvaks klišeeks on kujunenud staaride enesetapud, mis on muu hulgas ajendatud ka lõputust küberkiusust.

Fännikultuur poliitilise mõjutusvahendina  

Reaktsiooniliselt häälestatud või toksiliselt maskuliinsetena tõlgendatavate kõrval eksisteerib aga ka fännikultuure, mis pigem avardavad maskuliinsuse harjumuspäraseid piire, näiteks mõne aasta eest pigem naeruvääristamise võtmes laiemat tähelepanu pälvinud väikestele tüdrukutele suunatud animasarja „Mu väike poni” täisealised meessoost fännid, nn brony’d[1]. Samuti kalduvad maskuliinsust kriitiliselt mõtestama K-popi heteroseksuaalsed meesfännid (haruldane, kuid laienev nähtus), näiteks tänu avastamisele, et neile meeldib mõni poistebänd (mida reeglina turundatakse naisi silmas pidades). 

Tundub oluline märkida, et vaenukampaaniad, mida kaldutakse seostama toksilise fänlusega, ulatuvad samas selgelt väljapoole n-ö huvitegevuse ja isikliku ajaviite sfääre. Gamergate’i nime all tuntud kultuurisõjalise iseloomuga misogüünse tagakiusamiskampaania side arvutimängude maailmaga näis ajendavat traditsioonilisemaid meediakanaleid seda pigem pisendama või vaatlema seda üleolevalt autsaiderite (nohikud vs. feministid) kaklusena kusagil koledates veebigetodes. Ent teistes kampaaniates lööb n-ö ontlik vana meedia ise mõnuga kaasa, toogem näitena kas või rassistliku alatooniga kiusu Briti kuninga ameeriklannast minia aadressil (kas on mõni ratsionaalne põhjus, miks peaks näiteks Eesti Päevalehe laupäevaväljaanne keskeltläbi kord kuus tema kohta õelusi avaldama?). Obskuurse huvikogukonna vaenukampaanial võib olla eesmärk mõjutada avalikku arvamust kuni poliitika kujundamiseni välja.

[1] Miller, S. C. 2016. Friendship is Manly: The Brony Fandom and the Challenge of Masculinity. Doktoritöö. University of North Dakota.

Mari Laaniste on kunstiteadlane, kes tegeleb visuaal- ja popkultuuriga, uurides põhiliselt eesti filmi ja animatsiooni. Mõnikord kirjutab ka kriitikat ja ilukirjandust.

Romy Nõulik (@Looja__) on Pallase meediatudeng, kunstnik ja tühja peaga klienditeenindaja.