Aktuaalse kloordioksiidi (MMS) teemaga seoses toome välja üldised tunnused, mis „imeravi” diskursust iseloomustavad. See pole mõeldud kriitikana konkreetsete alternatiivmeditsiini praktikate vastu, vaid näitamaks, et need kasutavad sageli üsna sarnaseid veenmismeetodeid ja strateegiaid.

Lihtsustamine – üks lahendus või meetod väidetakse aitavat väga erinevate ja eri põhjustega probleemide korral. Pakutud lahendus on universaalne sõltumata kultuurist, vanusest jne.

Vastandumine – luuakse üks vaenlase kuju (nt. korporatiivne meditsiin, vale mõtlemine, keha pH-tase), kellele/millele projitseeritakse probleemide põhjus ja kellega/millega vastandutakse.

Identiteediloome – praktika pürgib oluliseks osaks järgijate identiteedist, kujuneb „meie” -tunnetus, mis kinnitab antud praktika õigsust, järgijatest moodustuvad virtuaalsed või reaalsed suhtlusgrupid.

Isikustatud lugude kasutamine – oluline osa diskursusest on isikustatud lood probleemide lahendamisest või tervenemiskogemustest. Need lood on pigem emotsionaalse kui ratsionaalse rõhuga ja võimaldavad samastumist.

Usupõhisus – eeldatakse usku ja pühendumist antud praktikasse, et see toimiks. Kui valuvaigisti (nt. paratsetamool) mõjub ka siis, kui tabletile tähelepanu ei pööra, siis „imeravi” eeldab, et seda tõsiselt võetaks.

Transformatsiooni roll – olulisel kohal on „üleminek” tavaolekust seisundisse, kus probleemid on lahendunud. Transformatsiooni kirjeldatakse kui erilist ja äratuntavat etappi ja see võib sisaldada katsumusi (keha puhastusreaktsioon, jne).

Neile tunnustele vastavaid tekste võib leida eri valdkondadest (alternatiivmeditsiin, toitumisteraapiad, eneseabi-psühholoogia). See tähendab ka, et probleem pole niivõrd kloordioksiidis, vaid inimeste üldistes mõttemudelites. Diskursuse toimimise seisukohalt on isegi üsna teisejärguline, mis on konkreetseks tervendavaks vahendiks. Samal põhjusel on ka üsna lihtne lülituda ühelt praktikalt teisele, kuna „imeravi” diskursuse üldine struktuur püsib.

Ütlen igaks juhuks, et ma pole valimatult kriitiline rahvameditsiini suhtes, milles on palju tõsist (taimravi, saun jne). „Imeravi” diskursuse teeb aga probleemseks meditsiiniküsimuste, uususundite motiivide ja majandushuvide läbipõimumine. Kui loetud raamatus või kellegi jutus on märgata mitmed eelloetletud punktid, siis võiks see koolis käinud inimeses kahtlust äratada ja kriitiliselt suhtuma panna. Mõtlemise võime ja huvi terve olla ei peaks ju üksteist välistama, vaid ikka täiendama.