Ka meie ukse tagant kostis Halloweeni-õhtul kella seitsme aegu üks hädisevõitu kommvõipomm, mille esitajaid premeeriti paari näppuhakanud Domino küpsisega, läägevõitu import nagu püha isegi. Miks siis mitte ka Halloweenist rõõmu tunda – igasugune nõidus ja hullus meile ju meeldib. Vaatame kasvõi oma riigitelevisooni lastesaateklassikat, millest vaatab vastu muljetavaldav galerii nõidu, tonte ja vaime. Vaatasin vahepeal päris mitu tundi ETV vanu lastesaateid ning panin hingedeaja puhul kokku kodumaise lastehorrori tippviisiku.

Kadekops (1990)

Autor Erika Esop, režissöör Krista Juhvelt, muusika Tõnis Kõrvits, kunstnik Gunta Randla.

Ajalehed hoiatavad, et inimeste keskele on ilmunud muidu metsa taga Kädila kuningriigis elavad kädistajad, kes võivad inimeste iseloomudele halba mõju avaldada. Nimelt muudavad nad niigi kehvas moraalses vormis inimesed veel kadedamateks ja valelikumateks. Selline saatus tabab ka pahaaimamatult noore kädistaja Kopsi Kadekopsi oma tuppa lubanud Kauri, kelle seljale Kopsi kuldse poolkuumärgi kinnitab. „On kullane kuu meie sõpruse märk,” kõlavad Kopsi hüpnotiseerivad laulusõnad. Ja muidugi tähtis kreedo: „Oma maiustused ISE ära söön.” (Mul on tunne, et olen jäänud neid viimaseid senini liigagi sõnasõnaliselt võtma.) Kauri tuppa kõndiv vanaema ehmatab Kopsi minema. Hiljem märkab Kaur, et kädistaja on maha unustanud paki, mille ta hiljem avab, ning selgub, et selles peitunud roheliste kaantega raamatus on kirjas paljude laste nimed ja aadressid. Kauri oma. Ja isegi Kauri sõbra Killu oma. Kädila kuningriik tuleb kindlasti üles leida…

Tõnis Kõrvitsa mõnusalt sündine totakas-õõvane tunnusmuusika tõesti kutsub end repeat’ile panema, Gunta Randla nukkudel on iseloomu. Viisikust esimene, kuid kaugeltki mitte viimane saatesari, mille tegevus toimub täielikult kuni suures osas metsas.

Kikerikii (1981)

Autor Eve Viilup, lavastaja-režissöör Uno Leies (sama mees tegi ka „Hunt Kriimsilma”. Hunk Kriimsilma)

Anna-Liisa on üks tore tüdruk, kes armastab väga loomi ja loodust ja isegi niiväga, et loomadki seda näevad ning teevad talle ühe ägeda kingituse: oskuse mõista loomade keelt. See ei meeldi aga sugugi kõikidele ning Anna-Liisa saladus on kogu aeg paljastumise äärel.

Laudaloomade seas elav Rott on kahtlemata hirmus ja räme olend, ent tõelise tumeduse toob mängu järvevetes elav Vetevaim. Jällegi toimub suur osa tegevusest metsa vahetus läheduses.

Nõiakivi (1979)

Autor Heljo Mänd, lavastaja-režissöör Uno Leies, helilooja Tõnis Kõrvits, kunstnik Tiiu Übi.

See sari on nii õudne, et mitu mu sõpra on lapsepõlves selle vaatamise katki jätnud. Mäletan, et see tekitas minuski ebamugavaid mõtteid, mis minu puhul omasid küll hoopis ekraani külge naelutavat toimet.

Jällegi toimub tegevus metsas. Seal elavad kiskjavanaemad hunt Suzi ja karu Adelheid ning nendega seltsiv jänesevanaema Sabiine, nende lapselapsed, keda nad iga hinna eest oma salaeludest eemal hoida püüavad, ning siis need, kelle tõttu loomavanaemad ülepea salaelu elama peavad: paranoiline Kivinõid ning tema saamatu, kuid südamlik kaasleja kivivalvur Ropka. Me võime aimata, et vanaemadel, nõial ja Ropkal on seljataga ühine tormiline noorus, mis kogu seda veidrat kampa veel praegugi omal moel koos hoiab. Kivinõid tõelise vana patriarhaadimehena eelistaks kõik vanaemad kiviks muuta ja nad sedasi mõnusalt enda ligi hoida, ent sekkuvad loomalapselapsed hoiavad enamasti kõige hullema juhtumast.

Kivinõiale on omane korraga väga šabloonne, ent samas mitmekülgselt mahlakas sajatamisviis („Vihmapea, lumepea, tormipea! Maisipea, nisupea, kivipea!”).

Jällegi vägev muusika ja kunstnikutöö; praegu riigiteeveest enam niisugust kraami ei pakuta.

Pätu (1990)

Autor Astrid Reinla, lavastaja Tõnu Oja.

„Meil on korteris neli tuba ja põrandal on parkett. Ja köögis on palju ruumi ja kraan jookseb sooja vett,“

algab sarja tunnuslaul. On neil jee suur köök – vaevu mahub üks ümmargune laud sisse ja inimesed sinna taha istuma, aga see on ka kõik. Kuid see on Lasnamäe 1990 – noore linnapere unelm ja õudusunenägu.

Peres on ema ja lapsed ning vanaisa, kes näeb välja nagu Juri Lotmani suur fänn. Lisaks tegutseb nende kodus paranähtus, mille lapsed on ristinud Pätuks. Ta sööb sokikandu ja nööpe ning isa lipse ja ema kleidivöösid, ta jätab vannivee jooksma ja rikub tapeeti. Pole metsa, pole ka nõidust – Pätu on valdavalt astraalne olem, kellesarnaseid dokumenteerisid arvukad parauurijad Ida-Euroopa kortermajades möllamas läbi kogu 90ndate. Aga ta on natuke kelm ja nunnu ka.

Jõuliselt olustikupilte maalivad laulusõnad, tublid lapsnäitlejad, kaadrid 90ndate alguse Tallinnast (muuhulgas loomaaiast).

Potsu (1996)

Autor-lavastaja Annika Hanson, kunstnik Gunta Randla.

„Potsu” pole eelnevatega võrreldes sugugi nii lege, ent parasjagu õudne on ta küll.

Potsu toob lastele unenägusid, puhudes neid oma patsientidele kõrva. Ta elab Anna-Maria vanemate magamistoas paralleeldimensioonis ning tema kodu on paras sealaut. Kohe sarja esimeses osas palub Potsu Anna-Marial tuua talle plekieemaldusvedelikku ja joob selle oma noore sõbra suureks jahmatuseks kulinal ära. „Mis tähendab – mürgine? Aga mismoodi siis teie seda plekieemaldusvahendit tarvitate?” Satiir, mis hakkab tööle üheksateist aastat pärast episoodi valmimist.

Ahjaa, Anna-Maria ema Feministeeriumile usutavasti ei meeldiks, sest ta räägib näiteks nii: „Kurjad naised ja kurjad tüdrukud on kõige koledamad asjad.” Asjad! Eksole.

Artikkel ilmus esialgselt Helena Läksi blogis.