Sügise saabudes muutuvad kuulatavamaks kolm bändi: Opeth, Nachtmystium ja Electric Wizard. Võib spekuleerida, miks just selline muusika pimeduse saabumise perioodil meeldivamalt kõlab. Sel on mitte väga kitsas, kuid piiritletud kuulajaskond ja mina kuulun uhkelt nende hulka. Tegu pole rõõmsate rütmide, vaid hoopis vahel melanhoolse ja tihti nii-öelda karmi kõlaga täristamisega. Ratsionaalseid põhjuseid selle kuulamiseks tõenäoliselt ei olegi. Jalutasin linna ja kogu selle kolletuva lehemassi taustal kõlab see muusika lihtsalt palju paremini. Loodus näiliselt sureb, mädaneb ja kõduneb. Aga vaatame natukene sügavamalt, peaaegu hauast.

Electric Wizard väljastas sel sügisel kaheksanda albumi „Time to Die”. Kes mäletab aega, kui Black Sabbathit tõsimeeli kurjaks, süngeks muusikaks nimetati? Kaheksakümnendatel kutsuti Ozzyt paljude poolt tõsimeeli Saatanaks endaks. Electric Wizard on võtnud Sabbathi potentsiaalse tumeduse ja kurjuse ning keeranud selle viimse vindini. See pole üldse ilus muusika. Vokalist ei laula, ta ulub, kähiseb ja karjub. Kitarr on moonutatud, heli kare ja vibreeriv. Suur helimüür surub peale. Temaatika: okultism, mõrvad, hullumeelsus, vanakurat, narkootikumid. Isiklikust vaatepunktist mainiksin ära, et igasuguse raskemuusika analüüs toimub tihti liialt kliinilisest vaatenurgast. Sama tehakse muidugi kirjanduses. Õnneks vabanesin sellest ratsionaalsest vaatlusest metsa vahel kõndides, muusikat kuulates.

Sügist ja talve reklaamitakse masendavate ja rusuvatena. Sarnaselt kujutatakse ka raskemuusikat ja ma mõtlen tihti, et kes seda kogu aeg nõnda esitleda püüab? Ei ole masendavad ajad. Ilusad on. Opeth on Rootsi bänd, kes on hämmastavalt hästi suutnud segada mitmeid raskemuusikažanre puhtama vokaali ja progerokiga. Opethit kuulata on kõige parem just sügisel, skandinaavialik paatos laotatakse mööda maastikku laiali ja isegi oma kõige valjematel momentidel on nende muusika all melanhoolsus, igatsus ja see miski maagiline element… Seesama miski, kui kõnnid öösel mööda kinnisadanud teed hangede vahel ja teed valgustab vaid kuu. Või marsid läbi märgade lehtede ja sus pole masendust, vaid paratamatud mõttevälgatused elu tsüklitest ning taassünni võimalikkusest. Armastasid kedagi, kes sind ei armastanud. Kevadel on pungad jälle puus, aga mingil hetkel on kõik elusolev valgete kristallide all. Klišeesid täis, aga seda enam tõene. Tegu on oskusega näha kõiges lootust ja karastuda iga aastaaja möödumisega. Mitte langeda pinnapealsuse ohvriks, mitte jääda kinni surma ja raskemeelsuse hangedesse. Oskus näha kõige taga midagi enamat. Opeth on sügiseks alati hästi laagerdunud.

Electric Wizard aga on täis vihkamist ja elu kui eksistentsi vormi eitamist. Mul on vahel mõnda nende laulu kuulates paha olla. Sealjuures on tegu kiitusega artistile, et see on suutnud luua midagi nii puudutavat. Olgugi siis, et puudutus on mulle kui eluvormile vaistlikult kõrvetav. Aga sa vaata sügist ja näe kevadet, talves suve. Ühe küljega münti pole veel vermitud ja igal objektil on oma vari. Ei saa muudmoodi kui poeetiliselt. Sügiseti oleme poeetilised, ei lahka ega ratsionaliseeri me neid tundeid mitte üks raas. Praegu imen sisse nende nihilismi, nende audiorünnakut kõige hea vastu ses maailmas. Surma muusika. Pole vaja peita kõike ratsionalismi kaitsemehhanismide taha: see on kuri, kurb ja raske muusika ja selle kuulamine teeb minuga asju. Aeg surra, ja ma ei saa sellest mööda vaadata. Kõik surebki.

Kardan, et me oleme ühiskonnana liiga kaua surma ignoreerinud, seda inetuks ja masendavaks pidanud. Justkui ühel hetkel saabub talv, mis kestab igavesti. Ei kesta. Lume all ootavad oma aega organismid, seemned, juured ja potentsiaal. Elus on väga heaks oskuseks osata läbi lume neid rohelisi terakesi märgata. Seniks aga embame surma.

Nachtmystium on agressiivne, depressiivne ja kiiretempoline bänd. Mulle meeldib igalt nende albumilt vaid paar lugu. Enamjaolt ma neid ei kannata. Vaid teatud perioodidel, kui nad kõlavad nii õigesti ja inetult. Jah, see muusika on negatiivse sisuga kaootiline müra, vahel absurdselt misantroopne. Lumine, eluvaenulik.

On oma väärtus surma embamises, surma tähistamises ja selle tsüklilise protsessi hindamises. Kui elu võrdsustatakse iluga, on tagajärjed masendavad. Surm pole inetu, miski mida iga hinna eest vältida ja edasi lükata. Kuula korra raadiot, vaata televiisorit: seal toimuv nooruslikkuse pähe määrimine pole ainult tülgastav, see on ka alavääristav ning labane. Sarnaselt on eemaletõukav surma ja suremise käsitlus näiteks eesti filmikunstis, kus masendust kulbiga peale laotakse ja selle asemele lõpuks midagi pakkuda ei suudeta. Need kaks äärmust, kaks pealiskaudset ja ebavitaalset printsiipi toidavad negatiivse tsüklina müüti eesti rahva raskemeelsusest, rusutusest. Meile parseldatakse surma ja elu kui tooteid, ühe küljega münte ja niisama ussiõli. Väga harva esineb surma või elu-ilu käsitluses seda mitmekihilisust, tsüklilist kulgemist. Igavesti noor või igavesti surnud, mine osta Rimist.

Sügis pole allakäik ja talv ei ole looduskatastroof. Mitte ükski valitsus pole üritanud lehti tagasi puu külge kleepida ja paanikas muru roheliseks lakkida. Nii see käibki: üks sureb ja saab taas elusaks. Elu hingab sisse ja välja. Säärane tõekaemus on parim kaitse mütologiseeritud talvedepressiooni vastu, parim kaitse surma kui ratsionaliseeritud lõplikkuse vastu. Sa ära mõtle lõplikke mõtteid, ära sure enne oma õiget aega. Tunnista varju kui enda loomulikku osa. Vaata, kuidas televiisoris müüakse ilutooteid kui elusast peast palsameerimise vahendeid.

Vahel on mult ikka küsitud, et miks sellist muusikat kuulan ja „mis see mulle annab”. Minult on küsitud väga palju sellekohaseid ratsionaalseid küsimusi ja olen alati vältinud ratsionaalselt vastamist. Ühel hetkel nägin maal põllu peal mingi looma selgroogu. Värske, roosa ja kõver. Vaikus oli, jahe sügistuul ja puud puha raagus. Vaatasin seda selgroogu ja kõle hakkas. Hakkas väga püha tunne. Tegu oli ühe võimsaima ilmutusega sel aastal – kellegi selgroog lihtsalt lebamas.

Ehk tegi see kirjutis tolle kolme bändi najal eemalseisjate tarvis selgemaks suhte raskemuusika olemuse ja kuulaja vahel. Paluks ikka vaadata pinna alla ja näha lume all lumikellukesi! Võta oma vari kaasa ja naudi vahel raskemeelsust, ja liigu siis edasi. Muidu oled enne oma õiget aega juba hauas, kuigi meigitud ja tervislikus seisundis.