„Ei ole kurvemat vaatepilti kui ülikooliharidusega kolmekümneviiesed või viiekümnesed, kes närivad tühja pilguga, säde kustunud silmist, ekraani ees püüdlikult närimiskummi: film ja televisioon on vaimule samamoodi sisutu närimiskumm nagu raadio kõrvadele.”[1] – Henri Peyre, Yale’i ülikooli professor, 1944

Apple’i Screen Time näitab iPhone’i igapäevast kasutust. Mu sõber Julia keeldus seda vaatamast, kuni uus värskendus hakkas automaatselt statistikat kuvama: „Telefonis umbes kolmteist tundi, Instagramis keskmiselt neli kuni viis tundi päevas, mis on totaalne absurd. Ma ei ole mingil juhul neli tundi päevas Instagramis.” Vahepeal tabab Juliat selgushetk, kus talle avaneb „tõe olemus vahetult ja ühekorraga” nagu Gogoli novellis. „Panen näiteks laupäeval riideid kappi ja vaatan korraks telefoni ning 45 minutit hiljem avastan, et olen kogu selle aja postitusi sirvinud.”

Rott suhkrumasinas

1931. aastal uuris Harvardi ülikooli psühholoog B. F. Skinner, kuidas rotid laboris käituvad. Projekti vältel leidis ta üllatusega, et kui tahad rotte tõhusalt treenida, siis kõige parem on premeerida loomi pooljuhuslikult: vahelduv ja ettearvamatu premeerimine motiveerib paremini kui kindel ja oodatav tasu.[2] Selgus, et ka inimese aju töötab samal printsiibil: nii laste kui ka täiskasvanute puhul kinnistub käitumine kiiremini, kui positiivne tagasiside ei järgne mitte iga kord, vaid üllatuslikult ja juhuslikult.

Läks umbes pool sajandit, enne kui neuroteadus jõudis nähtuse põhjuseni. Inimese aju kujunes eeskätt savannis ja tundras, keskkonnas, mis oli suuresti ettearvatav ja milles seiklemisel oli peamiselt kaks eesmärki: söömine ja seks. Kõik muu oli lihtsalt vahepeatus samadel suundadel. Ebaregulaarne on seevastu keeruline ülesanne. Juhuslik bling – selle jaoks pole ajus efektiivset osakonda ega algoritmi, seda ei saa kodeerida naudinguks või teisendada emotsiooniks nagu friikartulit või vanaema naeratust. Kui panna rott ruumi, kus suhkrut antakse juhuslikult, siis roti aju arvutab, et teoreetiliselt võib seal iga hetk suhkrut saada – erinevalt ruumist, kus magusat pakutakse regulaarse intervalliga –, ja loom keeldub juhuslikust ruumist lahkumast.

Rott suhkrumasina ees on ilmselt lihtsaim ja ammendavaim viis inimese ja nutitelefoni suhte kirjeldamiseks, kuid tehniliselt on täpsem analoog klassikaline kasiinoautomaat ehk ühekäeline bandiit. Masin kasutab täpselt sama juhusliku preemia printsiipi: võite väljastav algoritm on seadistatud nii, et potentsiaalse tasu ja teadmatuse kombinatsioon hoiaks inimest võimalikult pikalt masina taga.[3] Nutitelefon on nagu võimendatud hasartmäng: igal suvalisel hetkel võib tulla uus sõnum, like, pilt, kommentaar ja uudis; igal hetkel on võimalus, et juhtunud on midagi uut ja olulist. Nagu rott suhkrumasina ees, keeldub inimene telefonist lahkumast. Ainuüksi mobiiltelefoni kätte võtmine lükkab närvirakkude vahele dopamiini.[4] Sama tüüpi algoritm kui kasiinoautomaadi puhul juhib Instagrami pildivoogu ja YouTube’i soovitusi: tahaks vaadata veel üht postitust, kerida veel natuke allapoole. Täpselt sama impulss, mis sunnib kasiinosõltlast veel kord kangist tõmbama, ajendab telefonis veel üht pilti vaatama. Ja siis veel üht. Ja veel üht.

Vastupandamatud hüved

Kogu see jutt on väga õpetlik ja ilus, aga igasuguse uudisväärtuseta. Ma pole veel kohanud inimest, kelle jaoks oleks probleem, et näe, muidu on hästi, käin tööl, trennis ja kunstimuuseumis, aga kahjuks ei jätku piisavalt aega telefonis olemiseks. Kõik teavad, et palju telefoni on Väga Halb. Plasti kinni jäänud albatrossi asemel on keskkonnauudistes viieaastased mudilased, kes ei suuda helendavast ekraanist lahti lasta.

Mis siis täpselt telefonis olemises halba on? Kogu see „mine toast välja ja ela” jutt on sama vokaalžanr, mida iga eelmine generatsioon esitab järgmisele. Nutitelefon on hüvemasin: 12-megapiksline lainurkkaamera, hashtag’id, Jimothy Lacoste, avokaado röstsaial, Google Street View, pemoji’d ja podcast’id, Shazam, quag’id, send nudes, rulavideod, Uber ja Taxify. Ütlen seda kõike ilma irooniata ja need on ainult esimese hooga pähe tulnud asjad. Mobiiltelefoni asemel vahetult sõprade ja perega suhtlemine on teoreetiliselt ilus, aga eilehommikune Ryanair polnud sõpradest ja pereliikmetest just pungil. Või kellega ma peaksin looma lennujaamarongis 45 minutit linna suunas vahetut inimsuhet?

Nutitelefon on nagu võimendatud hasartmäng: igal suvalisel hetkel võib tulla uus sõnum, like, pilt, kommentaar ja uudis; igal hetkel on võimalus, et juhtunud on midagi uut ja olulist.

Programmeeritud rakusurm

Neurogenees on uute ajurakkude tootmine ja nende omavahel ühendamine. Lootestaadiumis toimuv neurogenees toodab närvirakke tunduvalt rohkem, kui neid leidub hiljem täiskasvanud ajus. Ületootmise põhjus on tekitada võistlusmoment individuaalsete neuronite ja ühenduste vahel: alles jäetakse ainult optimaalselt paigutatud ja ühendatud neuronid, ülejäänutes käivitub programmeeritud rakusurm. Ületootmine, millele järgneb võistluslik kärpimine, on neurobioloogiline darvinism – närvisüsteemi luuakse nii, et ellu jäävad ainult tugevaimad. Umbes pool vastloodud neuronitest surmatakse esimese aasta jooksul.[5]

Närvirakkude programmeeritud surm (apoptoos) ei kulge ajus igal pool samaaegselt: protsess algab primitiivsemates osades ja lõpeb evolutsiooniliselt hiljem arenenud süsteemides. Näiteks talamuses lõpeb programmeeritud rakusurm suuresti kolmandaks raseduskuuks ja see aju osa püsib sisuliselt muutumatuna vanaduseni. Seevastu frontaalkorteksis, aju kõige uuemas osas, algab mahukas programmeeritud rakusurm 10. ja 15. eluaasta vahel ja kestab kuni kahekümnendate keskpaigani. Frontaalkorteksi suuremahuline kärpimine ja optimeerimine on käitumuslikult tuntud kui teismeiga. Mis mõte on sellisel laiahaardelisel ümberehitusel ja mis on sellel pistmist telefonidega?

Frontaalkorteksi tööülesannete hulka kuuluvad muu hulgas väärtuste arvutamine ja emotsionaalne kontroll. Väärtus on siin üsna laia tähendusega, eelkõige on see olulise äratundmine, olgu see positiivne või negatiivne stiimul. Frontaalkorteksi hilise rakusurma põhjus on vähendada geneetilise ettemääratuse mõju ning anda keskkonnale võimalikult suur roll aju kujundamisel; anda ajule võimalus otsida ja salvestada ümbritsevast keskkonnast mitu aastat väärtusmustreid. Kõrgem vanus ja pikem aeg on vajalikud, kuna inimkeskkonnas on väärtushinnangud komplitseeritud ja viieaastase jaoks liiga keerulised. Protsessi tulemusena ehitatakse ca 10–15 aasta jooksul ümber suur osa miljarditest rakkudest koosnevast frontaalkorteksist ning selle ühendused ülejäänud süsteemiga. Alles jääb korteks, mis on optimeeritud olulise jaoks.

Kui kogu ülejäänud elu kulgeb igapäevaselt telefonis, siis on loogiline optimeerida aju nende printsiipide alusel, mis töötavad telefonis.

Kohanemine uue keskkonnaga

Üks olulisimaid asju, mida näiteks telefonist näha saab, on laigid ja nende arv. Need ei tule regulaarselt iga kümne minuti järel, vaid, vastupidi, teoreetiliselt võib laik saabuda iga hetk. Kuigi täpset arvu ja sagedust teada on võimatu, õpib nutikas telefonikasutaja ruttu, mis žanrisse on mõttekas investeerida: inimestele meeldib vaadata ekraanilt nägusid, sotsiaalset märgistamist (me oleme koos pildi peal, #bigup) ja potentsiaalset seksi. Kõik ülejäänu on lihtsalt viisakus või marginaalne hobi. Kitsalt vaadates on vaieldav, kuivõrd meeldiv on olla sellises olukorras viieteistaastane tüdruk ja millise trajektoori läbivad pildid sotsiaalmeediaga alustamisest kuni stabiilse sõltuvuseni. Briti fotograaf Rankin pildistas hiljuti 14 teismelise tüdruku portreed ja palus portreteeritavatel pilti enne Instagrami laadimist telefonis muuta. Enamik neist tegi oma nina kitsamaks, salendas nägu, kaotas tedretähnid, suurendas silmi ja huuli ning lisas meiki. Veelgi enam, kui oled aastaid olulistest asjadest pilte teinud, siis mingi aja pärast pole pildita asjad enam olulised. Laiemas plaanis on tulemuseks inimesed, kes on neurobioloogiliselt ja käitumuslikult sarnasemad kui kunagi varem lähiajaloos: telefon ja sotsiaalmeedia optimeerivad aju ühtmoodi sõltumata rassist või kitsamast kultuuriruumist.[6]

On vale arvata, et kesknärvisüsteemi ümberkujundamine telefonist ja sotsiaalmeediast lähtuvalt on kuidagi iseeneslikult halb või et programmeeritud rakusurm rahvatantsu ja Tolstoi teoste kaudu on kuidagi parem. Kui kogu ülejäänud elu kulgeb igapäevaselt telefonis, siis on loogiline optimeerida aju nende printsiipide alusel, mis töötavad telefonis. Ainult keskkonnaga kohandaval ümberehitamisel on üldse mingi mõte ja evolutsiooniline eelis.

Entusiastlikud innovaatorid tulid Facebooki puhul 2017. aasta detsembris välja 6–13-aastastele lastele mõeldud Messengeri versiooniga. Kuueaastasele lapsele orienteeritud sotsiaalmeedia toode – teoreetiliselt on sellises vanuses võimalik kaasa lüüa juba tajusüsteemide kujundamises.

Selleks et aju ümber ehitada, ei pea tingimata rakke tapma, vastasel juhul poleks võimalik õppida ega unustada. Ma proovisin arvutada, mitu tundi ma olen elus klaverit õppinud, ja sain vastuseks umbes kuussada, mis on taganud minu puhul laias laastus tehniliselt küündimatu isemängija taseme. Mu sõber Julia ja tema neli-viis tundi päevas piltide sirvimist kuue-seitsme aasta vältel annab kokku ca tuhat viissada tundi sotsiaalset pildikeelt ja hierarhiat, mida Julia kasutab enda elumudeli ja enesehinnangu viimistlemiseks. Kuivõrd adekvaatne on see mudel, ma ei tea, minu jaoks mitte eriti, kuid kindlasti on see adekvaatsem mudel millegagi suhestumiseks kui minu kuussada tundi klaveri taga.

Keskmine esimese maailma kodanik veetis 2017. aastal telefonis umbes kolm ja pool tundi päevas ja neljandik rohkem kui kuus tundi päevas.[7] On selge, et aktiivselt telefoni ja sotsiaalmeediat kasutavad inimesed tajuvad maailma ja suhestuvad sellega teistmoodi: muutuvad ratsionaalne otsustusvõime, tähelepanu ja keskendumisvõime, loogikavigade leidmine, lähisuhete arv ja kestus, magatud tundide arv jne[6, 7, 8] – uurimusi on liiga palju, et neid isegi kokkuvõtvalt üles lugeda. Seda kõike ühendab sama mehhanism – närvisüsteem kohaneb uue keskkonnaga. Mis mõte on panustada keskendumisvõimesse ja loogikasse kui enamik suhtlusest on pildipõhine?

Erinevalt varasematest tehnilistest revolutsioonidest – raamatud, raadio, kino, televisioon – on nutitelefon bioloogilises mõttes fundamentaalselt teistsuguse toimemehhanismi ja mõjutusjõuga. Ükski teine tehnoloogiline meedium ei kombineeri hasartmängude loogikat sotsiaalse mudeliga, ükski teine meedium ei haara ligilähedaseltki sama suurt tükki ärkvel oldud ajast. On mõttetu arutada, kas see on halb või hea, see pole isegi õige küsimus.

[1] Peyre, H. 1944. Writers and Their Critics: A Study of Misunderstanding, lk 291.
[2] Skinner, B. F. 1938. The Behavior of Organisms.
[3] Auer, P.; et al. 1995. Gambling in a rigged casino: The adversarial multi-armed bandit problem. – Proceedings of IEEE 36th Annual Foundations of Computer Science.
[4] Berridge, K.; Robinson, T. 1998. What is the role of dopamine in reward: hedonic impact, reward learning, or incentive salience? – Brain Research Reviews, nr 28 (3), lk 309–369.
[5] Dekkers, M. 2013. Death of developing neurons: new insights and implications for connectivity. – Journal of Cell Biology, nr 203 (3), lk 385–393.
[6] Johnston, L. D.; et al. 2019. Monitoring the Future national survey results on drug use, 1975-2018: Overview, key findings on adolescent drug use.
[7] Meeker, M. 2018. Internet Trends Report 2018. – Kleiner Perkins, 30.05.
[8] Twenge, J. M.; Park, H. 2017. The Decline in Adult Activities Among U.S. Adolescents, 1976-2016. – Child Development.

Kristjan Kalm on Cambridge’i ülikooli neuroteadlane ja õppejõud.