Sotsiaalmeedia impeeriumi Meta (varem tuntud kui Facebook) viimased viis kuud on olnud ettevõtte ajaloo turbulentseimad. Triljonifirma on suutnud ületada säärased PR-skandaalid nagu Cambridge Analyticaga seonduv ja #deletefacebook, kuid kas rahumeelne kooseksisteerimine on aastal 2022 veel võimalik või on aeg leppida, et hiiglasel on lastud liiga suureks kasvada?

Möödunud sügisel lekitas andmeteadlane Frances Haugen The Wall Street Journalile oma tööandja ja sotsiaalmeedia ettevõtte Facebooki kohta firma varamutest tuhandeid raporteid, dokumente ja aruandeid. Niigi negatiivse tähelepanu all oleva tehnoloogiaettevõtte siseelu kohta oli ühtäkki saadaval palju uut infot. Kinnitust said spekulatsioonid, mis olid kriitikutel juba mõnda aega peas käärinud, kuid ilmavalgust nägid ka uued sissevaated maailma ühe väärtuslikema ettevõtte tegemistesse. Vilepuhumine oli vali ning juhtkond asus ellu viima damage control’i, mille tulemusel esitleti avalikkusele uuenduskuuri: Facebook on minevik, Meta on tulevik. See on otse suurkorporatsiooni mänguraamatust võetud plaan, millesarnast võib meenutada paari aasta tagusest ajast, kui Google polnud enam Google, vaid Alphabet. Vahe on aga selles, et kui Alphabeti peamise motivatsioonina võis tajuda soovi hoiduda monopolivastastest hagidest, mis oli tõenäoliselt üks argument ka Meta puhul, siis viimase pingutuste eesmärk oli tasandada enneolematut mainekahju. Lihtne rebrändimine ei läinud aga päris ootuspäraselt, kuna selleks ajaks oli tõestatud, et Meta toodete mõju maailmale on ebaproportsionaalselt negatiivne. Mark Zuckerberg (Meta juhatuse esimees, tegevjuht ja kontrolliv aktsionär) on soovinud esitleda iseennast ja oma firmat avalikkusele alati kui ühiskondlikult positiivset agenti. Sestap kiirendati ka kannapööret metaversumi ehk sisseelatava 3D-reaalsuse suunas. Seda, kui suured võivad olla sellesse tehnoloogiasse investeeritavad summad ja kui realistlik on üldse selle teostumine, ei osata veel kommenteerida. Mingi piirini Meta kommunikatsioonistrateegia aga siiski töötas ja firma väärtuses pole püsivat muutust tekkinud. Samas võib vaielda, et ettevõtte ja selle juhi mainekahju on nüüdseks küll pöördumatu. 

Frances Haugeni lekitatud dokumendid maalivad pildi Mark Zuckerbergist ja Metast kui teadlikult möödavaatavast poolest, kes tegutseb vaid enda huvide nimel ega huvitu maailmale vajutatavast jalajäljest. Üks olulisimaid paljastusi tuleb nende tooteportfelli teisest suurimast teenusest, milleks on Instagram. Meta on olnud juba aastaid teadlik sellest, kuidas platvorm soodustab noorte tüdrukute seas nii depressiooni kui ka keha düsmorfilise häire teket. Nende enda raporti kohaselt teeb Instagram hullemaks iga kolmanda teismelise tüdruku kehakuvandi probleemid. Kui aga möödunud märtsikuul küsitleti Zuckerbergi kongressil noorte vaimse tervise teemal, juhtis ta tähelepanu kõrvale ja deklareeris, et nende uuringute kohaselt võib sotsiaalmeedial olla vaimsele tervisele positiivne mõju. Pelgalt kuu aega tagasi tunnistas Instagrami tegevjuht Adam Mosseri senatis, et nad ei välista Instagram for Kidsi loomist, kuigi pärast lekkeid jäeti mulje, et oma vigadest õpitakse.

Meta on olnud juba aastaid teadlik sellest, kuidas platvorm soodustab noorte tüdrukute seas nii depressiooni kui ka keha düsmorfilise häire teket.

Üldsus sai lõpuks kinnitust ka faktile, et avaliku elu tegelased ei pea alluma tavapärastele modereerimis- ja faktikontrolli reeglitele. Samuti tuli välja, et Meta on kursis oma platvormi põhjustatava radikaliseerumisega – asjaolu, et selle taga on nende algoritmid ja soovituste süsteemid, ei ole nende jaoks uudis. Facebook mängis arvestatavat rolli ka aasta tagasi toimunud luhtunud riigipöördekatses Ameerika Ühendriikides ning firmasiseselt tunnistati, et tähelepanu ei olnud ohumärke arvestades proportsionaalne. Maailma suurimate tehnoloogiabrändide hulka kuuluv Apple olevat Metat isegi ähvardanud, lubades nende rakendused App Store’ist eemaldada, kuna neid kasutatakse sellistes riikides nagu Filipiinid inimkaubanduse organiseerimiseks. Kõige koledamad ja ebameeldivamad paljastused tulevadki just neist riikidest, kus on suured ja potentsiaalsed turud, kuid kus tagajärgedega tegelemine on veelgi teisejärgulisem kui Läänes. Meta tegevus võimendab nendes riikides kõige elulisemaid probleeme, nagu terrorism, kuritegevus, kontrolli alt väljunud ühiskondlikud konfliktid ja aumõrvad. Ka kogu protsessi käima lükanud Frances Haugen ütles, et teda motiveeris eelkõige tema tööandja hoolimatu käitumine kõige haavatavamate riikide kontekstis. Esile tõsteti ka firmasisest opositsiooni tööandja tegevuse vastu ning kuigi töötajad on nõudnud korduvalt muutusi ja positiivse(ma)t tulevikuperspektiivi, on sellised algatused tihtilugu liiva jooksnud. Lekitatud dokumentide abiga kristalliseerus tõsiasi, et hoolimata protestist ei soovi Facebooki juhtkond eesotsas Mark Zuckerbergiga võtta platvormi tekitatud tagajärgede eest vastutust. Miks see nii on, miks see iseeneslikult ei muutu ja milline on perspektiiv?

Kui Euroopas peame tulema toime avaliku sõimu, valeinfo ja vandenõudega, siis konfliktsetes ühiskondades kasutatakse Facebooki tõelise vägivalla ellukutsumiseks.

Modereerimise pudelikael 

Enne kui rääkida Facebooki modereerimisest, tuleb panna nende tegevus numbrilisse konteksti. Facebookil on 2,85 miljardit igakuist kasutajat, kellest 1,8 miljardit kuulub mingisse gruppi, 72% nendest kasutajatest paikneb väljaspool Põhja-Ameerikat ja Euroopa Liitu. Facebooki postitatava sisu eest vastutab 30 000-pealine ohutuse ja turvalisuse osakond, kes tugineb oma igapäevaotsustes n-ö turvalisuse piiblile ehk Community Standards’ile, millega enamik Facebooki kasutajaid on vähemalt korra kokku puutunud. Kuigi viimase sõna ütleb inimene ehk moderaator (kelle teenuseid ostetakse tihtilugu sisse), siis postituste üle, mis üldse moderaatori lauale jõuavad, otsustatakse kahel viisil. Esiteks saab tavakasutaja ise sisust Facebookile teatada. Teine võimalus on rakendada masinõppe läbinud tehisintellekti, mis peaks ajaga aina targemaks muutuma. Pärast esialgset märgistamist liiguvad postitused edasi ülevaatamisele, kus need on omakorda kategoriseeritud sõltuvalt kahest tegurist: a) kui aktiivselt ja suurel määral sisu levib ning b) kuivõrd päriselulist kahju postitus tekitab. 

Ideaalis peaks kiiresti leviv postitus, millega kutsutakse inimesi üles kedagi tapma, olema esimene, mis platvormilt maha võetakse. Reaalsuses see aga nii ei ole ja sellistes riikides nagu Afganistan suudetakse hallata vähem kui 1% kogu vaenukõnest. Kallutatus x või y poole on oht iga inimkomponendiga roboti puhul, kuid Facebookis mängib rolli ka adekvaatne lingvistiline sisend. Kuigi ingliskeelset sisu ollakse ehk isegi suutelised uute tööriistadega kontrollima, ei kehti sama lugematutes muukeelsetes riikides. Tehisintellekti võimekus jookseb rappa just siis, kui eelduseks on kindla dialekti või konteksti tajumine (näiteks ümbritsevate sõnade alltähendused). Teoorias võiksime me nende masinõppe robotitega hästi toimivasse punkti jõuda, aga kui olemasolev mehhanism ei ole suutnud ohjata seni isegi ingliskeelset sisu, on raske näha tulevikku, kus see on võimeline vastutama pea kolme miljardi kasutaja eest 150 eri keeles. 

Keeruline on kujutada ette reaalsust, kus automatiseeritud modereerimine oleks lõpuni tõhus näiteks eesti keele puhul. Seega on modereerimise vallas suur ressursiprobleem, mis väljendub kahel moel. Esiteks ei ole neil motivatsiooni, et valada oma masinõppesse piisavalt kapitali selle üleilmselt tõhusaks muutmiseks. Teiseks ei ole neil lihtsalt piisavalt moderaatoreid. Selle tagajärjel on vaenul, vägivallal, valeinfol ja kuritegevusel võimalik levida kulutulena, sest peamine viis nende peatamiseks on ikkagi piisav report-nupu vajutamine, mis lükkab modereerimiskohustuse sümboolselt kasutaja kaela. Meta tooteportfelli kuulub ka WhatsApp, mille kasutajad kannatavad samade probleemide küüsis. Eriti ilmekaks on see kujunenud immigrantide kogukondades, kus libauudised levivad agressiivselt forward-funktsiooni kasutamisega. Indias vastas WhatsApp probleemile kampaaniaga, millega kutsuti inimesi üles oma vanematele libauudistega kaasnevatest ohtudest rääkima ja enne forward-nupu vajutamist ka infot kontrollima. Vastutus on seatud taas indiviidile. Meta platvormide järjepidev skaleerumine on tulnud väga kõrge hinnaga ja võib-olla oleks paslik küsida, kas nende tooted on ehk adekvaatseks modereerimiseks lihtsalt liiga suured. 

Otsides globaalset lahendust

Kuigi ühiskondi kimbutavad probleemid on suuresti universaalsed ja näiteks valeinfo levikumehhanismid sarnanevad nii Lõuna-Euroopas kui ka Kagu-Aasias, siis vahe kerkib esile päriseluliste mõjude tulemusel. Tagajärjed on tihtilugu palju tõsisemad, kui vaadata Euroopa Liidust ja Põhja-Ameerikast kaugemale. Kui siinpool peame tulema toime avaliku sõimu, valeinfo ja vandenõudega, siis konfliktsetes ühiskondades kasutatakse Facebooki süstemaatiliselt tõelise vägivalla kehtestamiseks ja ellukutsumiseks.

Etioopias puhkenud kodusõda riigi ja Tigray mässuliste vahel on süvenenud just sotsiaalmeedia tõttu. Platvormil on levitatud vabalt Tigray inimeste suhtes vaenu õhutavat ja konflikte süvendavat materjali. Inimesi kutsutakse sotsiaalmeedias üles korraldama genotsiidi, vastaspoolt tembeldatakse lastevägistajateks ja õigustatakse riiklikult sanktsioneeritud vägivalda rahvusvähemuste vastu. Ka Myanmaris oldi abitud, kui sõjavägi kasutas Facebooki ära vaenu õhutamiseks ja genotsiidi õigustamiseks rohingja moslemite vastu. See, kuidas Facebook platvormi põhjustatud tagajärgi ignoreerib, on ebamoraalne ja mõne eksperdi arvates suisa kriminaalne. Seega on riike, kes kasutavad Facebooki ära, et panna toime inimsusvastaseid kuritegusid, kuid on ka riike, kes ei suuda ka parima tahtmise korral platvormil loodu tagajärgi ohjata.

2016. aastal kogus Indoneesias, mis oli Facebooki jaoks tollal suuruselt kolmas turg, tuure libauudiste sündikaat nimega Saracen, kelle tuumikliikmed 2017. aastal arreteeriti. Facebook reageeris aga alles siis, kui Indoneesia politsei tõendas Saraceni kriminaalse tegevuse seoseid. Sündikaadi kaudu sai sõna otseses mõttes osta sihitud libauudiseid, mis võimendasid lõhestunud ühiskonnas sektantlikku suhtumist ja mõjutasid otseselt ka presidendivalimisi. 

Meta on näide kapitalismi ekstreemsusest, millesse sekkumine oli õigustatud juba kümme aastat tagasi.

Ka vabameelse kujutlusvõimega on raske näha sellist tulevikku, kus Meta vähendaks oma tegevuse tagajärgi ilma mõne teise poole sekkumiseta. Meta on börsiettevõte, mille aktsionärid on reeglina pärit Läänest, täpsemalt Ameerikast. Meta tegutseb hüperkapitalistlikus ja kasumile orienteeritud kontekstis, seistes eelkõige oma aktsionäride huvide eest. Kõnealustes riikides pole tihtilugu inimesi, kellel oleks piisavalt märkimisväärne osalus, et oma häält kuuldavaks teha. Iseküsimus on, kas neil oleks piisava osaluse korral üldse motivatsiooni muutusi nõuda. 

Kui aga riigi SKP jääb alla ettevõtte käibele, loob see ebavõrdse võimusuhte, kus enesekehtestamine on sisuliselt võimatu. Säärases dünaamikas hoiab üks kapitali ja teine seaduse võimu, mis siis omakorda üksteist tasakaalustavad. Tihtilugu on see suhe aga ebaproportsionaalselt kallutatud, sest riikidel ei pruugi olla piisavalt poliitilist mõjuvõimu ega kogemust, et säärastele uue kooli tehnoloogiahiidudele survet avaldada, ja seda mitmel põhjusel: 

i) välja pole arenenud kodanikuühiskonda, kes juhiks tähelepanu õigetesse kohtadesse;

ii) võimupositsioon on ebastabiilne;

iii) inimeste ja poliitikute fookus on suunatud elulistele teemadele (tahetakse, et juht arreteeriks vägivallatsejaid, mitte ei võitleks vägivalda põhjustavate sõnumite levikuga);

iv) probleem pole ilmselge ja vajab selgitustööd, mis tähendab, et seda võidakse näha pseudoprobleemina.

Metast on võimalik luua karakteriseering, mille kohaselt nad ei ole sihilikult ebamoraalsed, vaid neid tuleks iseloomustada kui kedagi, kes täidab enda arust oma põhimõttelisi kohustusi, püüdes olla võimalikult optimaalne, et tõsta aktsionäride heaolu. Seesamune neoliberaalne maailmavaade võimaldab mõjuvõimsatel agentidel vaadata kõrvale oma negatiivsest jalajäljest, seda varjata ja spin’ida. Meta on näide kapitalismi ekstreemsusest, millesse sekkumine oli õigustatud juba kümme aastat tagasi. Ajalooliselt on riigid kehtestanud erireeglid valdkondadele ja sektoritele, millel on ebaproportsionaalne mõju ühiskondlikule sidususele ja rahule. Vabaturu innovaatilisus on igatpidi tervitatav, ent Meta ei too praegu turule tooteid, mis parandaksid märgatavalt meie heaolu. Fikseeritud kasumisiht pimestab neid omaenda tegevuse suhtes ja lootus, et tasakaal saabub iseeneslikult, on parimal juhul naiivne, halvimal utoopiline. 

Fikseeritud kasumisiht pimestab neid omaenda tegevuse suhtes ja lootus, et tasakaal saabub iseeneslikult, on parimal juhul naiivne, halvimal utoopiline. 

Sestap tasub olla teravameelne, kui räägitakse eneseregulatsioonist, s.t Meta peaks ise seadma endale vastutuse ja vähendama oma toodete kõige kahjulikumaid omadusi. Ajakirjandus on üks näide Eestist, mille puhul see protsess on õnnestunud. Meediaväljaanded reguleerivad ennast ise, eetikakoodeksid on sektori enda kokku pandud ja seda kõike tehakse mõttega, et ajakirjandus oleks eetiline ja ärihuvidel poleks võimalik mõjutada avalikku arvamust. On mõnevõrra aus spekuleerida, et sarnaseid eneseregulatsioonimehhanisme poleks tõenäoliselt olemas, kui turupositsiooni oleks hoidnud üksi kas Ekspress Grupp või Eesti Meedia. Teiste firmade kokkuostmist on motiveerinud Meta puhul konkurentide neutraliseerimine, mitte oma toodete parandamine, nagu firma on üritanud korduvalt väita. Seda tõestab ka kirjavahetus, mida tutvustati esindajatekoja komitee istungil 2020. aasta suvel. Ideaalsetes vabaturutingimustes oleks asjaolu, et märkimisväärne osa klientidest ei kiida sinu käitumist heaks, piisav innustus konkurendi juurde liikumiseks. Praegu seda aga ei juhtu, kuna puudub reaalne alternatiiv. TikTok on küll Meta platvormidel veedetavat aega vähendanud, aga nad ei võistle Meta tuumteenustega. Sestap tuleb suhtuda Mark Zuckerbergi palvesse, et valitsus neid reguleeriks, paraja skeptilisusega. Mis regulatsioone ka ei loodaks, nende täitmine nõuab kapitali, teadmisi ja olemasoleva tugistruktuuriga ettevõtet – need on tingimused, mida Meta täidab. See vähendab turule sisenejate hulka, mis kindlustab omakorda Meta turupositsiooni. Nad küll kaotavad sellega raha ja aega, ent seda maha kanda ja taastoota pole keeruline. Seega töötavad regulatsioonid ikkagi vaid juhul, kui föderaalse kaubanduskomisjoni Meta lahkulöömise hagi läbi läheb. Lootust selleks aga on, kuna Meta monopoolsele seisule on ka läbi seadusesilma vaadates juba üsna raske vastu vaielda. Kuni selle lahkulöömise realiseerumiseni ei ole alternatiivsetel ja konkureerivatel platvormidel võimalik tekkida. 

Ka niivõrd suurele majanduslikule jõule nagu Hiina on taolise monopoliga konkureerimine raske. Kuigi nende internetipoliitikat iseloomustatakse tihtilugu kui ideoloogilist protektsionismi, on motiivid seotud ka selle sõna traditsioonilise tähendusega. Riiklik õigus kaitsta oma majandust ebaproportsionaalselt suurte konkurentide eest on moraalne ja õigustatud ning Hiina tegevus haakub sellega täpselt samamoodi. Sestap juhib Mark Zuckerberg tihtilugu tähelepanu just asjaolule, et Hiina piirab sõnavabadust. See ei õigusta küll riigi internetipoliitikat, aga selle hindamine pelgalt ideoloogilise lävepaku otsast on kohati ühekülgne. Veel enam, kui arvestada sarnase kontrolli loovutamise ohte. Tasub meenutada Cambridge Analytica skandaali, mille puhul kümnete miljonite inimeste andmed sattusid poliitiliste poolte kätte, kes kasutasid neid omakorda 2016. aasta Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste mõjutamiseks. Ohtlik on jätta ühele firmale niivõrd üleilmne roll, kui nad ei ole enda usaldusväärsust tõendanud.

Facebook ja Eesti

Ka Eesti ei ole mainitud mõjudest puutumata ja Facebook mängib oma osa selles, et midagi on meie ühises väärtusruumis viimase kümnendi jooksul nihu läinud. Kuigi me oleme digilahenduste ja -kirjaoskuse poolest pigem arenenud riik, on institutsioonid ja poliitikud süvendanud korduvalt Facebooki põhjustatud negatiivseid tagajärgi. Endine peaminister Jüri Ratas (ühes paljude teiste poliitikutega) kuulutas pandeemia esimeses faasis uudiseid piirangute kohta tihtilugu kõigepealt Facebookis ja alles siis laekus info muudesse kanalitesse. Intuitiivselt ei pruugi see tunduda eriti suur probleem, aga see muutub mõnevõrra hirmutavaks, kui teadvustada kolme samal ajal eksisteerivat asjaolu. Esiteks oleme me sattunud oma eluaja märkimisväärseimasse meditsiinikriisi ja jagame operatiivset infot platvormil, kus libauudised ja valeinfo paljunevad valguskiirusel. Me treenime enesele teadmata inimesi hankima kriitilist infot Facebooki kaudu. Samas oleme ju kursis, kuidas on Eestis lood meediaõpetusega – info filtreerimiseks pole kõigil piisavalt adekvaatset tööriistakasti. Teiseks, kui me ei edasta infot ajakirjanduse kaudu, siis takistame neljanda võimu ülesannete täitmist. Kolmandaks puudub meil sisuliselt igasugune kontroll selle platvormi üle ehk meil ei ole näiteks võimalik pakkuda sisendit seoses sellega, mis põhimõtetele toetudes peaks toimima faktikontroll. Välismaine firma, kes näeb kodanikku kui toodet ja ühiskondlikku pinget kui kasumi suurendamise instrumenti, ei tohiks olla infotaristu üks olulisim rakuke.

Siit omakorda üleskutse riigijuhtidele, poliitikutele ja tippametnikele: kasutage Facebooki ja analoogseid platvorme soovi korral enda tegevuse tutvustamiseks, aga kriisiaegadel võiks levitada kriitilist infot peaasjalikult teie enda kanalite ja akrediteeritud meedia kaudu. Inimeste meediatarbimisharjumuste kujundamine on teie kätes! 

Välismaine firma, kes näeb kodanikku kui toodet ja ühiskondlikku pinget kui kasumi suurendamise instrumenti, ei tohiks olla infotaristu üks olulisim rakuke.

Vaade tulevikku

Selleks et hinnata, mis on võimalikud tulevikuperspektiivid, tuleb arvestada kaht asjaolu. Esiteks hoidub Meta järjepidevalt vastutuse võtmisest, valetab senati ja kongressi istungitel ning tegutseb enda huvidest lähtuvalt, kuid jätkab samal ajal narratiivi maailma paremaks muutmisest. Vastutus seatakse indiviidi õlule, tahtmata seostada end platvormi kaudu tekitatud tagajärgedega. Teiseks on selge, et rohkem fookust vajavad ikkagi põhilised valupunktid, nagu ühiskondlik lõhestatus, vaimse tervise kriis ja etnilised konfliktid, kuid praeguseks on Meta roll juba piisavalt suur, et õigustatud oleks kohese tegutsemise nõudmine. Ühe nüüdseks avaliku asutusesisese aruande kohaselt vastas 13% Instagrami kasutajatest, kes andsid teada enesetapumõtetest, et need said alguse just platvormi kasutamisel. Siit jõuame järelduseni, et Meta hoidub tavapäraste moraalsete normide järgimisest ja nende vastutusele võtmisega viivitamine võimendab nende negatiivseid mõjusid veelgi. 

Kõige helgem perspektiiv oleks loota, et USAs otsustatakse firma lahku lüüa, mis omakorda tasakaalustaks turuseisu ja võimestaks konkurentsi. Kui sinna juurde käivad ka arvestatavad regulatsioonid, mis takistaksid sarnase monopoliseerumise uuesti tekkimist ja hoiaksid firmasid vastutavana, hakkaks tunneli lõpus paistma valgus. See lootus on aga spekulatiivne, tinglik ja, mis kõige tähtsam, pikaajaline. Konkureeriva lahendusena status quo’le esitas Kreeka endine rahandusminister ja liikumise Democracy in Europe Movement 2025 (DiEM25) juht Yanis Varoufakis augustis toimunud Indigo Festivalil kaks ideed. Esimene neist on anda Facebooki omandiõigus üle globaalsele institutsioonile, kuid ka tema enda sõnul on see huvitav vaid mõtteharjutusena. Teine, mõnevõrra realistlikum mõte on jagada firma ära töötajate vahel. On võimalik veenvalt väita, et sarnane infrastruktuur peaks vähemalt osaliselt olema riikide endi kätes, kuid isegi seda tehes tuleb teadvustada, et teekond sinna jõudmiseks on pikk ja keeruline. Ja selle eelduseks on muidugi ka üleilmse omandiõiguse paradigma muutmine. 

Kõige realistlikumad on aga kodanikualgatused ja protest. Üleilmne bränd Lush boikoteeris novembri lõpus Facebooki ja Instagrami, viidates nende olemuslikule kahjulikkusele, ning oli valmis ainuüksi mustal reedel kaotama selle otsuse tõttu rohkem kui 10 miljoni naela väärtuses käivet. Tarbijatena on ka meil võimalik sellele kaasa aidata, kui teeme häält ja mõjutame ettevõtteid end väärtuspõhiselt positsioneerima. See võimalus on ka organisatsioonidel, kui nad suunaksid reklaamieelarve pigem kohalikku ajakirjandusse ja reklaamiettevõtetesse, millest sai möödunud aastal suisa globaalne aktsioon. Ning lõpetuseks: kui kuulata digirahvatarkust, et kasutaja on toode, võimaldab see ka meil endal kollektiivselt oma sümboolset kapitali rakendada, et muutusi ellu kutsuda.