Faktikontroll on hea näide kiirest ja seetõttu ka ebapiisavast lahendusest probleemile, mille juured ulatuvad palju sügavamale ajakirjanduse ja avaliku ruumi toimimisloogikasse.

Aasta oli siis 2016, kui Suurbritannia lahkus Euroopa Liidust, Donald Trump valiti Ameerika Ühendriikide presidendiks ja terminist „tõejärgsus” (post-truth) sai aasta sõna. Käis elav arutelu selle üle, kas faktide erosioon oli populistlike poliitiliste jõudude esiletõusu põhjus või tagajärg. Praktilisema meelelaadiga inimesed otsisid aga lahendusi, mis annaksid faktidele tagasi nende haihtunud autoriteedi.

Just sel aastal ilmus Eesti meedias esimene faktikontroll. Tegu oli ajakirjandusvälja kõige otsesema vastusega tekkinud kriisile. Kui faktidega käiakse loominguliselt ümber või esinetakse täiesti alusetute väidetega, siis faktikontroll teeb sellised sõnavõtud pihuks ja põrmuks – näitab näpuga, kes eksis, kuidas eksis, kui rängalt eksis ja mis on tegelik tõde. Nii saabki avalik ruum vohama pääsenud valedest puhtaks roogitud. Vähemalt sellisena kujutati ette ideaalmaailma. Kuus aastat hiljem on valede hulk tänu koroonale ja Ukraina sõjale tunnetuslikult kasvanud, kuigi faktikontrollijaid leidub järjest rohkem. Milles asi?

Faktikontrolli anatoomia

Herman Kelomeest võib pidada faktikontrolli maaletoojaks Eestis. Viis aastat tagasi töötas Kelomees veel Eesti Väitlusseltsi juhina ja otsis võimalusi väitlusmetoodika laiemaks populariseerimiseks. Kelomehe jaoks täitis välismaa meediast tuttav faktikontrolli formaat just seda eesmärki. Faktikontrollil on väitluse keskse elemendi ehk argumendiga sarnane struktuur: väide, seletus, tõestus, järeldus. Nii käiski Kelomees idee 2017. aasta kohalike omavalitsuste valimisteks Delfi arvamustoimetusele välja ja sellest haarati kohe ka kinni.

Esialgu oli nägemus faktide kontrollimisest ka Kelomehe jaoks loogiline ja ilus: „Võtame vale, lükkame selle ümber ja siis inimesed teavad tõde ega usu valet.” Nüüdseks on tema hoiak muutunud. Ta nimetab faktikontrollimise realistlikuks eesmärgiks olukorda, kus mingi ühiskonnas leviva vale kohta täiendava uurimistöö tegemisel tuleksid vale kõrval välja ka ümberlükked. The truth is out there, nagu kõlas moto 90ndate menusarjast.

Infokorilusele omaselt algab faktikontrollimine harilikult guugeldamisega. Tuleb otsida algallikaid, tutvuda uuringutega, võrrelda andmeid. Parimal juhul võtab kontroll aega pool tundi, kuid seda juhtub pigem harva. Isabel Jezierska, kes on teinud faktikontrolle nii Delfile, Postimehele kui ka Levilale, meenutab, et ühe Norra metsade raadamist puudutava valefakti jälgede ajamiseks kulus tal terve nädal, nii et iga päev tuli panna selle alla tunde. „See viis otsapidi välismeediasse, kus sedasama valefakti oli korduvalt avaldatud, sh sellistes väljaannetes nagu The Guardian ja CNN,” kirjeldab Jezierska. Kui vale on saavutanud mingil viisil legitiimsuse, võib see hakata lumepallina veerema, nii et alguspunkti on hiljem väga keeruline määratleda. Selguse saamiseks võttis Jezierska lõpuks ühendust ka Norra keskkonnaministeeriumiga. Ekspertallikatega suhtlemine kuulub samuti faktikontrollijate töö argipäeva.

Kelomees nimetab faktikontrollimise realistlikuks eesmärgiks olukorda, kus mingi ühiskonnas leviva vale kohta täiendava uurimistöö tegemisel tuleksid vale kõrval välja ka ümberlükked.

Kui lõpliku hinnangu andmiseks vajalik info on koos, tuleb see loetavaks artikliks vormistada, mida ei loeks ainult poliitikahuvilised. Näiteks Levilas ilmunud faktikontrollide puhul võeti kohe alguses eesmärgiks leida formaat, mis kõnetaks laiemat hulka inimesi ehk vastanduks päevalehtedes ilmuvatele kuivas keeles ümberlüketele. „Meil puudus igasugune huvi Väitlusseltsi keskpäraselt kirjutatud raportite vastu,” nimetab Levila eestvedaja Daniel Vaarik ühe ootuse, mis sai pandud Levila ja Klikisäästja faktikontrolli katseprojektile. See katsetus ei kestnud aga kaua, kuna õige pea avastati, et kuivus on hakanud imbuma ka Levila faktikontrollidesse.

Tegemist pole pelgalt maitseküsimusega. Õige stiili, tunnetuse ja keele tabamine võiks aidata faktidel levida ka nende seas, kes neist eriti lugu ei pea. „Meie soov on, et meie faktikontrollid oleksid nii haaravad, et inimesed oleksid sunnitud neid lugema,” ütleb mulle Eesti Päevalehe uuriva ja faktikontrolli toimetuse juht Holger Roonemaa. Ta juhib toimetuse rakukest, kes on otsinud koroonapandeemia algusest peale ühismeediast valeinfol baseeruvaid viraalseid postitusi. Tihti on nende postituste ühendavaks jooneks tugev emotsionaalne laetus, mis köidab kohe vaataja või lugeja tähelepanu. Roonemaa mõistab, et kui pakkuda sellele vastukaaluks tehnilist faktikontrolli, siis algset postitust jaganud inimesed seda tõenäoliselt ei loe. Nii on Roonemaa juhtimisel katsetatud videoformaadis ümberlüketega, mis ei seisagi eriti kaugel Levila meedialaboris jätkuvalt töös olevast ideest teha faktikontrolli telemäng.

Valefakti otsingul

Enne kui mõnda väidet saab üldse kontrollida või hinnata, tuleb probleemne faktikontrolli väärt sõnavõtt infomerest välja õngitseda. Ideaalne faktikontrollija tarbib iga päev meeletutes kogustes uudismeediat, lülitades sisse kõik oma sensorid, et märgata kahtlasevõitu väiteid. Praktikas teevad aga näiteks Delfile faktikontrolli siiamaani ka Väitlusseltsi liikmed, kelle põhitöö on enamasti õppimine. 

Jezierska, kes ennast esialgu ise faktikontrollijana üles andis, tegi seda soovist Inglismaal õppides paremini Eestis toimuvaga kursis püsida. Kiirematel õpinguperioodidel regulaarseks meediamonitooringuks aega ei jätkunud. Kui ühtegi valefakti parajasti käepärast polnud, kuid faktikontrolli tähtaeg lähenes, siis kõige lihtsam oli otsida üles perekond Helme viimased sõnavõtud. Nende raadiosaatest sai alati midagi. Jezierska tunnistab, et infomeres ühele kindlale lahesopile keskendumine võis põhjustada teatava kallutatuse, mis ei meeldinud ka toimetustele. Delfi ajast mäletab Jezierska, et faktikontrollijate pea ainsaks kriteeriumiks oli, et ei kontrollitaks liiga palju ühtesid ja samu inimesi ja erakondi. 

Ka kaks kuud tagasi taas faktikontrolliga alustanud Postimees on võtnud enda üheks lipukirjaks tasakaalustatuse. „Ei saa olla nii, et poliitiliselt otsitakse vigu ainult teatud isikute puhul. Vigu teevad kõik ja neile tuleb osutada. Mainida ainult väga ränki eksimusi oleks ebaõiglane, kui eksivad kõik,” ütleb mulle Postimehe teadustoimetaja Marek Strandberg, kes veab toimetuses faktikontrollimise projekti.

Kui ühtegi valefakti parajasti käepärast polnud, kuid faktikontrolli tähtaeg lähenes, siis kõige lihtsam oli otsida üles perekond Helme viimased sõnavõtud.

Ühes oma arvamusloos koostas Herman Kelomees Eesti sarivaletajate edetabeli. Selle tipus troonivad isa ja poeg Helmed, kellel on tihedalt kannul SAPTKi eestvedaja Varro Vooglaid. Ta on nimetanud neid enda hallatavas Klikisäästja portaalis ka faktikontrolli kuldklientideks ehk süsteemseteks valeinfo levitajateks. Kelomees ei oska siiani pakkuda, kes võiks selle kolmiku järel auväärsele neljandale kohale platseeruda, kes poleks lihtsalt nende kolme surrogaat ega järeleaimaja à la Kalle Grünthal. 

Ühtlasi on Kelomees resoluutselt vastu kunstlikule tasakaalustatuse nõudmisele. Talle meeldib kasutada selle puhul analoogiat jalgpallist: „Oletame, et meil on jalgpallimatš, kus üks võistkond teeb muudkui vigu ja kohtunik on andnud neile juba kuus kollast kaarti, kuid vastasmeeskond on saanud samal ajal ainult ühe. Kohtunik ju ei mõtle, et ta jätab neile seepärast järgmise andmata.” Tegemist oleks võltsobjektiivsusega, mis ei peegelda tegelikku olukorda arvamusruumis. 

Faktikontrolörid kahvlis

Aga mida teha, kui välguvad nii kollased kui ka punased kaardid, kuid vigade tegemist jätkatakse sellest hoolimata? Keeldutakse ka platsilt lahkumast ja kohtuniku autoriteeti aktsepteerimast. Vähe sellest, vilekoori asemel satuvad fännid sellisest käitumisest hoopis joovastusse. Kujundlikult on populistid pannud faktikontrollijad just sellisesse olukorda, sest Helmede jutt pole regulaarsele faktikontrollile vaatamata sugugi faktipõhisemaks muutunud. 

Kelomees möönab, et on teatav hulk inimesi, kes näevad faktikontrollis enda toetatava poliitiku või erakonna ründamist: „Faktikontroll on nende inimeste jaoks justkui tõestus sellest, et nende lemmik võitleb kurja peavoolumeedia vastu.” Selliste inimeste jaoks on faktikontrollil risti vastupidine efekt – nende usaldus valeväidete esitaja suhtes üksnes kasvab. Konservatiivsemates ringkondades on hoopis faktikontrolli formaat ise saanud ideoloogilise värvingu, kuna viimastel aastatel on tehtud seda peamiselt Delfis ja Eesti Päevalehes. 

Meediauurija Marju Himma sõnutsi on poliitilised vaated üheks meie identiteedi nurgakiviks, mistõttu nende muutmiseks ei piisa faktikontrollidele omasest ratsionaalsest arutelust. Teadusuuringud on pigem näidanud, kuidas inimpsühholoogia kasutab sellistes olukordades motiveeritud mõtlemist, et identiteeti ohustavaid fakte ümber lükata. Küll aga võib faktikontroll muuta Himma väitel inimeste hoiakuid tervist puudutava info suhtes, kuna see pole samavõrd identiteediga seotud. 

Himma suhtub faktikontrollidesse võrdlemisi kriitiliselt. Ta näeb probleemi selles, et faktikontrollide kaudu jõuab valeinfo marginaalsetest ühismeedia kogukondadest laiema auditooriumi ette: „Inimesed puutuvad faktikontrollide puhul tihti võrdväärselt kokku nii õige kui ka vale infoga. Näiteks vaktsineerimise puhul on mõistlikum korrata, miks on vaktsineerimine vajalik ja mis juhtub, kui inimene ei vaktsineeri.”

Kuidas võtta vastu kriitikat?

Milline võiks olla ideaalne reaktsioon, kui faktikontroll on tabanud su valetamast? Eesti Päevalehe arvamustoimetaja Alo Raun toob positiivse eeskujuna välja näiteks peaminister Kaja Kallase, kes enne valitsusjuhi kohale siirdumist tunnistas faktikontrollis põrumise järel avalikult, et ta on tõepoolest faktidega eksinud. Eraviisiliselt on nii mõnedki poliitikud küsinud Raunalt nõu, kuidas esitada oma argumente nii, et mitte faktikontrolli ohvriks langeda (jah, ka sellist nõu on tarvis). 

Holger Roonemaa: „Faktikontrollijad kannatavad valeinfo levitajate vaimse vägivalla all.”

Siiski on küsitav arusaam, et poliitikud õpivad tänu faktikontrollile paremini argumenteerima ja oma väiteid esitama. Oma ego maha surunud Kaja Kallase reaktsiooni kõrval leidub küllalt ka neid, kes lähtuvad sellistel puhkudel lihtsast kolmeastmelisest tegevuskavast: eita, süüdista, hirmuta. Kelomees meenutab näiteks, kuidas ta uuris Sven Sesteri väidet, et 80% eestlastest toetab konservatiivset maailmavaadet. Esmane faktikontroll näitas, et see väide on pigem vale. Sellele faktikontrollile kirjutas Sester vastulause, mis sai faktikontrollilt juba hinnangu, et see on täiesti vale. Seejärel ilmus Kelomehe kohta ühes Isamaa häälekandjas personaalne rünnak, milles seati kahtluse alla Kelomehe sõltumatus.

Isiklikud rünnakud on faktikontrollijate jaoks igapäevane nähtus. Need võivad võtta väga mürgise kuju. Holger Roonemaa sõnul potsatab faktikontrollijate postkasti regulaarselt rõvedusi labasest mõnitamisest kuni süstemaatilise kiusuni välja. „Faktikontrollijad kannatavad valeinfo levitajate vaimse vägivalla all,” kuulen Roonemaalt. Ta toob hiljutise näite ühest võrkturundajast, kes reageeris Eesti Päevalehe faktikontrollija uurivale loole YouTube’i videoga, milles ta arvustas ajakirjaniku vanust ja välimust.

Plaaster mädapaisel

Peaaegu kõik selle loo jaoks tehtud intervjuud algavad sellest, et mulle selgitatakse faktikontrollimise kui ajakirjandusliku žanri ja faktikontrollimise kui ajakirjaniku igapäevase tööprotsessi omavahelist erinevust. Viimast peetakse iseenesestmõistetavaks kutseoskuseks, milleta ei saaks sündida ükski uudis- ega arvamuslugu. Tõsi, järjest rohkem keskenduvad faktikontrollid ühismeedias levivale sisule, kuid kummati on avaldatud ka kümneid faktikontrolle lugudele, mis on jõudnud mõnes päevalehes või mõne uudismeedia platvormil juba ilmuda. Kõige kurioossem näide pärineb siinkohal Postimehest, mis avaldas samal hommikul nii EKRE volikogu esimehe Evelin Poolametsa arvamusloo kui ka sellele tehtud faktikontrolli.

Valefakte sisaldavate arvamuslugude avaldamises ei nähtud toimetustes suurt probleemi, sest oluline oli konveierilinti töös hoida.

Jezierska, kes oli üks Poolametsa artiklile tehtud faktikontrolli autoritest, ütleb, et säärast elementaarset faktikontrolli mitte läbinud lugude avaldamist esines ka Delfis ja Eesti Päevalehes. EPLi arvamustoimetuses praktikal olles pidi Jezierska ise panema korduvalt üles tekste, kus esines ilmselgeid valesid. Kogenumad toimetajad soovitasid probleemsed lõigud lihtsalt eemaldada, kuid tihti polnud selline teksti mehaaniline kärpimine võimalik. Alternatiivina soovitati Jezierskal koostada sellistele lugudele kohe ise faktikontroll. Ehk siis valefakte sisaldavate arvamuslugude avaldamises ei nähtud suurt probleemi, sest oluline oli konveierilinti töös hoida. Valeväidete avaldamine võis uute lugude voogu isegi suurendada, sh faktikontrollide kujul. „See tekitas suure kibestumuse ajakirjanduse suhtes,” meenutab Jezierska.

Jezierska usub, et faktikontrollimisel on positiivne mõju üksnes juhul, kui see tegevus on süsteemne ega piirdu ühe rubriigiga. Kui igas toimetuses on palgal faktikontrollijad, kelle esmane töö on avaldatavate lugude faktide kontrollimine. Kui iga arvamusloos esinev fakt on toodud ära koos viitega, nii et ka lugejad saavad ise vajaduse korral faktikontrolli teha. Ja kui faktide kontrollimine on tegevus, mida toimetused väärtustavad nii ajaliselt kui ka rahaliselt. Senisel kujul faktikontrollimisel ei näe ta suuremat mõtet: „Praegu on tegu mõttetu plaastriga, mille all on tunduvalt suurem mädapaise.”

Kas raha ohustab vabadust?

Raha süsteemsemaks faktikontrolliks justkui vedeleb maas. Marju Himma sõnul on faktikontrollide „vohamisele” aidanud kaasa rahastusmeetmete rohkus Euroopas. Tema kui ülikooli töötaja postkasti jõuab pidevalt teateid sääraste rahastusvõimaluste kohta, mis kutsuvad teadusasutusi faktikontrollijatega koostööd tegema. Ka Eestis on antud näiteks Postimehele grant faktikontrollimise arendamiseks ning Eesti Päevalehest on saanud Facebooki ametlik faktikontrolli partner.

Himma arvates teevad ajakirjanikud faktikontrolli partnerluse korras ennekõike põhjusel, et seda rahastatakse nii heldekäeliselt, mis viitab omakorda asjaolule, et ajakirjandusväljaanded on ise alarahastatud. See seab laiemalt ohtu ajakirjanike tegutsemisvabaduse. „Miks peab ajakirjandusväljaanne kirjutama teatud žanris lihtsalt põhjusel, et seal on raha?” küsib Himma. Eesti Päevalehe näitel, kus faktikontroll on ühendatud uuriva toimetusega, võib tekkida paratamatult küsimus, kas kulutada oma aega ja ressurssi korrumpeerunud poliitikutest uuriva loo kirjutamisele või mingi sotsiaalmeedia jaburuse ümberlükkamisele. Suuremat lisandväärtust annab Himma hinnangul ühiskonnale kindlasti esimene.

Roonemaa on juba märganud, kuidas ilmselt just Facebooki faktikontrolli eest pääsemiseks on hakanud Varro Vooglaid lisama oma postitustes valefaktide ette erinevaid klausleid.

Eesti Päevalehe kaitseks võib muidugi öelda, et nende uuriv toimetus on jõudnud faktikontrollimise kõrvalt ka poliitikute korruptiivsust paljastada. Ja sugugi vähem ambitsioonikalt ei kõla Roonemaa sõnastuses ka Eesti Päevalehe faktikontrollimise missioon: et Eesti inimesed oskaksid kujundada oma arvamusi, hoiakuid ja otsuseid võimalikult täpse info põhjal. Koroonapandeemia käigus nägime ju kõik, et isegi sotsiaalmeedia jaburustel võib olla väga suur ühiskondlik mõju.

Kummatigi on Facebooki faktikontroll olnud ilmselt kõige suurema positiivse mõjuga faktikontrollimise algatus. Nimelt saavad kõik väärinfot sisaldanud postitust jaganud või laikinud kasutajad Facebookilt automaatselt märguande selle kohta tehtud faktikontrolli lugemiseks. Facebooki algoritm hakkab aga sellise märgistuse saanud postituste levikut piirama. Kedagi blokeerida või kellegi postitusi kustutada Päevalehe ajakirjanikud ei saa. Roonemaa on juba märganud, kuidas ilmselt just Facebooki faktikontrolli eest pääsemiseks on hakanud Varro Vooglaid lisama oma postitustes valefaktide ette klausleid „ma ei tea, aga” või „ma pole kontrollinud, aga”. Faktikontrollijate eest üks „aga” aga muidugi ei päästa. 

Ainus probleem on vähene jõudlus – Roonemaa tiim jõuab teha umbes seitse faktikontrolli kuus. Ja nemad peavad monitoorima kogu Facebooki eestikeelset sisu. Rääkimata sellest, et populaarseid sotsiaalmeedia keskkondi, kus väärinfo levib, tuleb järjest juurde. Lõpuks oleme ikkagi olukorras, kus valesid luua ja levitada on kordades lihtsam kui tõestada nende ekslikkust. Roonemaa tuletab siiski meelde, et see pole ajakirjanike jaoks kuidagi uudne olukord. Alati on väikesed toimetused olnud vastamisi suure maailmaga, kus tegutseb palju pätte ja korruptante. Kui mõni suurem suller on meedias paljastatud, on kasvanud sellega ka ühiskonna teadlikkus. Sama on juhtunud valeinfoga, mille hulgast, sisust ja levitamise viisidest on avalikkus tänu faktikontrollidele praegu teadlikum kui kunagi varem. 

Kokkuvõttes ei peagi faktikontroll lahendama kõiki valeinfo levikuga seotud probleeme, vaid tegemist on ühe osaga laiemast lahenduste paketist, kuhu kuuluvad lisaks seesama kõrgel tasemel uuriv ajakirjandus, parem meediakirjaoskus, nutikamad algoritmid, aga ka parema ettevalmistusega ajakirjanikud ning klikisurvest vabad meediaväljaanded.