Ulmefänn, David Lynchi austaja ja Eurovisioni-entusiast astuvad baari. Milliseid lugusid nad baarileti taga vahetaksid? Müürileht uuris, mida fänlus eri fännikogukondade liikmete jaoks tähendab, millest see alguse sai ja kuidas see praegu manifesteerub.

MARLEEN SUVI fännab Taylor Swifti

„Alati, kui ma maalin, on taustal Taylor Swifti muusika. Tean kõiki sõnu peast, haakun nendega. Kui „folklore” ja „evermore” välja tulid, sain aru, et see on tema. Need on rahulikud, sügavad, hästi poeetilised. Ka inimesena on ta minu silmis väga tugevaks ja eneseteadlikuks naiseks kasvanud. Ta hakkas oma albumeid uuesti salvestama, sest ta tahtis oma laulude õigused ära osta, aga keegi ei olnud nõus neid müüma. Selle peale näitas ta neile keskmist sõrme ja ütles, et okei, ma salvestan siis kõik uuesti. Nüüd ta teebki seda. Mäletan, et ühel sünnipäeval küsis üks tüdruk mu käest, kes on mu lemmikartist. Mõtlesin korraks… Fuck it, ütlen lihtsalt, et Taylor Swift. Mida ma hakkan luiskama? Isaga me tegelikult väga lähedased ei ole, aga kui Tayloril uus album välja tuleb, saan isalt sõnumi. Vaimusilmas näen, kuidas me koos tema kontserdile läheme. Minu jaoks on Taylor inimene, kes teeb palju tööd ja on meeletult aus, nii toorelt siiras. Palju seksuaalsust, palju intiimseid, koduseid hetki, mis on osa meist. Enda töödes kujutan oma versiooni armastusest ja seiklustest. Ka mina olen olnud valelik ja praegu ongi mul käsil teekond, mille käigus olen jõudnud armastuseni. Mida see armastus tähendab? Mida tähendab olla aus inimene?”

GERDA AGU fännab K-popi

Gerda on olnud K-popi fänn viimased neli aastat. Esialgu ei kõnetanud teda mitte muusika, vaid pigem karakterid, bändiliikmete omavaheline keemia ja lõõpimine, millele sai vahetult kaasa elada sotsiaalmeedias ja YouTube’is. Oma praegusteks K-popi lemmikuteks peab Gerda grupeeringuid TXT ja NCT. „Nendega koos sain ma ise üles kasvada, sest oleme bändiliikmetega sarnases vanuses.” Gerdale meeldib, et K-popi artistide uute lugude kuulamiseks ei pea ootama kümnest loost koosneva albumi valmimist. Albumeid Gerda siiski ostab, peamiselt CD-plaatide kujul, millega tuleb alati kaasa väike selfikaart mõnest bändiliikmest. Just nendest kaartidest on saanud K-popi fännide seas nõutud kaup. K-popi Instagrami fännikontodel käib aktiivne ost, müük ja vahetus. Kuna mõnda kaarti leidub maailmas ainult kümme eksemplari, võivad hinnad ulatuda tuhandetesse eurodesse. Gerda sõnul ei kuula 95% K-popi CD-plaatide omanikest füüsilisi plaate mitte kunagi (ei kehti Gerda kohta!), neid ostetakse ainult kaartide pärast. Kuigi K-popi fännidele vaadatakse seepärast viltu, ei saa Gerda aru, kuidas see erineb näiteks jalgpallifännidest: „Katari MMi ajal sai osta jalgpallurite kaarte ning mulle tundus, et neid on aktsepteeritav koguda, kuid K-popi kaarte mitte eriti.”

EVERT POOM fännab Eurovisionit

„Eurovision sai alguse 1956. aastal, et ühendada sõjast murtud Euroopa uudse meediumi, televisiooni kaudu. Arvan, et mingil moel täidab see oma eesmärki siiani. See on olnud alati koht, kus kerkivad esile sotsiaalsed probleemid, ning usun, et seetõttu on sellel ka nii palju LGBTQ-fänne. Mis mind Eurovisioni juures köidab… It’s just a fucking fun time. Mitte kuskil maailmas ei näe sellist jura nagu Eurovisionil… ja veidral kombel olen selle üle uhke. Mäletan aastat, kui võitis Ukraina esindaja Ruslana looga „Wild Dances”. Olin umbes seitsmeaastane ja tahtsin lihtsalt oma uneriided ribadeks tõmmata ning olla üks nendest pikkade juustega taustapoistest. Ka Conchita võit oli ilus hetk. Eurovision on nagu meeletu riikliku eelarvega tsirkus, kus habemega naine ei ole mitte friik, vaid superkangelane. Tunnen igal aastal huvi selle vastu, mis riik on otsustanud millise loo saata, ja traditsiooniks on saanud ühisvaatamine sõpradega. Muidugi peavad nad olema Eurovisioni-huvilised, sest kui tuba on mitterelevantset möla täis ja Marko Reikopi juttu ei kuule, teeb see elamuse suhteliselt depressiivseks. „Eurovision on nii halb, miks see sulle meeldib?” „Need laulud on jubedad.” Ma arvan, et meie tähelepanekud on kõrvaltvaatajatega samad, aga Eurovisioni fännid oskavad selles ilu näha. Lõpetuseks küsiksin kahtlejatelt: ARE YOU NOT ENTERTAINED?”

EVELIN JÜRISSON fännab Harry Potterit

„Alguses ma vihkasin Harry Potterit. Raamatud olid ammu väljas, kuid mind need ei huvitanud. Kui kinno tuli teine film ja minust aasta nooremad õde-vend tahtsid seda koos vaatama minna, ütlesin, et ainult üle minu laiba. Ma ei kavatse mingit titefilmi vaadata. Lõpuks viis isa meid ikkagi kinno ja mäletan, et pärast seda haarasime köögist fooliumi ja tegime endale võlukepikesed, millega mööda tube ringi jooksime ja üksteisele loitse hüüdsime. Seejärel lugesin kõik ilmunud raamatud läbi, uusi neelasin ühe päevaga. Istusin koolis vahetundide ajal koridori põrandal ja lihtsalt lugesin. Olen fännina ka kell kaks öösel Rahva Raamatu ees uue teose järjekorras seisnud. Potteri fändom aitab hoida endas Peeter Paani tunnet – et ei kasvagi kunagi täiesti suureks. Mäletan selgelt oma esimest päeva õpetajana. Õpilastes tekitas elevust mu Slytherini kirjadega kott. Nad tundusid mõistvat, et ma pole surmtõsine akadeemik, vaid pigem üks omadest. Praegu osalen Potteri-teemalistel mälumängudel, sest see on ainus koht, kus suvalised faktid Potterist kasuks tulevad. Kuigi oleme viksitiimis koos Potteri ühe tõlkija Kaisaga, pole me seda kunagi võitnud – alati teab keegi rohkem! Tänu Potterile on mul juba olemas ka kiri oma hauakivile: „Mischief managed.””

KADRI SAMMEL fännab David Lynchi

„Minu esimene kokkupuude Lynchi loominguga oli lapsepõlves, kui teles jooksis „Twin Peaks”. Kuigi olin siis liiga noor, et sarja väga pühendunult jälgida, jäid meelde selle eriline atmosfäär ja sürreaalsed karakterid. Taaskohtumine toimus keskkooli lõpupoole tänu filmile „Mulholland Drive”, mis mu korralikult läbi raputas, sest enne seda olin näinud peaasjalikult klassikalise ülesehitusega filme. Selle järel avanes minu jaoks täiesti uus filmimaailm. Unenäoline esteetika, Doppelgänger’ite teema, inimeste tume pool ja stiihiline sisemaailm on ka mu enda loomingus ja mõtisklustes olulised olnud. Lynchil on eriline oskus siduda totrusteni veidraid ja pealtnäha ebaloogilisi olustikke ja stseene tegelaskujudega, kellest ei puudu inimlikkus ja kellele suudad päriselt kaasa elada. Paljud Lynchi stiili jäljendajad rõhuvad sellele veidruse aspektile, aga lugu ja tegelased lähevad kuskile kaduma. Lynchiga ma kunagi kohtunud ei ole, välja arvatud ühena publikust tema 2007. aasta Tallinna visiidil, kus ta kõneles peamiselt transtsendentaalsest meditatsioonist. Kuna teadupärast ta oma filmide lahtimõtestamisele pühendatud küsimustele vastama ei kipu, uuriksin temaga kohtudes, kuidas ilm meeldib ja mida muud põnevat ta sel päeval teinud on.”

TIINA SULG fännab ulmekirjandust (eriti urban fantasy’t ja küberpunki)

„Ulmefännina defineerin end otseselt, sest kui teen näiteks aasta lõpus oma lugemistest endale kokkuvõtet, avastan ikka, et kõige toredamad teosed olid jälle ulmežanrist. Miks ulme? Ma tahan, et raamat pakuks mulle nii võimalust kaasa mõelda kui ka emotsiooni. Ja ulmekirjandus ongi mind juba ära rikkunud – mingi osa ajust on harjunud, et lisaks tegelastele, tegevustikule ja kirjanduslikule väljendusele tähelepanu pööramisele peab tegelema kogu aeg ka maailma ülesehitamise ja ülalhoidmisega. Mulle meeldib, et iga uue teosega saan uuesti avastada, kuidas on põimitud päriselu ja fantaasia, mis nurki on rõhutatud, mis jooni esile tõstetud, mida edasi arendatud, mida loodetud ja mida kardetud. Ja ma imetlen kirjanike fantaasialendu! Praegu olen rohkem omaette (ja pisut virtuaalselt sotsiaalne) fännaja, aga varem olen käinud aktiivsemalt ka kõrtsiõhtutel ja Estconil. Soovitan neid, sest seltskond on tore ja ulmest on võimalik rääkida lõputult. Fändomi üks suur pluss ongi see, et kokku on kogunenud inimesed, kellele läheb korda just see žanr, kes hindavad seda ja soovivad selle teemal vestelda. Maitsed on küll erinevad ja vahel läheb ka vaidluseks, aga tühja sellest – selles, et ulmekirjandus on tore, on kõik ühel nõul.”

Maarit Põllu on fotograaf, kes vabal ajal mõtleb, mida eluga peale hakata. Kui aega üle jääb, siis teeb sporti, loeb, täidab Exceli tabeleid ja parandab kirjavigu.

Lauri Kulpsoo jäädvustab elu ja inimesi vabakutselise fotograafina ja ERRis helimehena. Trummeldab bändis Jaan Pärn ja Pahad Seemned.