Paranoiline saund, dramaatiline vokaal ja müstilisus on vaid väike osa sellest, mida kujutab endast Andres Lõo ja Talis Paide uus ühine kollektiiv. Saage tuttavaks ‒ Faun Racket.

Andres Lõo ja Talis Paide bänditaust on muljetavaldav ‒ Lõo kui Luarvik Luarviku endine trummar, üks Opium Flirti kolmest peast ning samal ajal ka sooloartist ja filmimuusik, Paide kui Kosmosepealinna alustala ning elektroonilistel džässiradadel seikleva State of Zoe üks liikmetest. Ometigi sündis meeste ideede sümbioosina sellel sügisel veel Faun Racket. Istusime maha ning rääkisime bändiga minevikust, olevikust ja tulevikust.

Talis on teinud videod Opium Flirti loole „Ratatouille” ja Andrese loole „Ma tean”. Kuidas sai aga alguse teie muusikaline koostöö?

Andres Lõo: Ma arvan, et umbes sealt see algaski. Ühest küljest läbi Opium Flirti. Tollel ajal nagu lihtsalt…

Talis Paide: (lõpetab Andrese lause) Kuulasime üksteise lugusid üle ning kogu aeg oli midagi öelda, mis võiks niiviisi olla või mida teistmoodi teha.

A.L.: See teema oli üleval jah. Mina tegin paralleelselt mingeid sooloasju. Kronoloogiliselt ei oska isegi paika panna. Võiks öelda, et praeguseks on Faun Racket selline produtsentide tiim. Talis on olnud kogu aeg produtseerimisest huvitatud, aga see muusika, mida mina ja Ervin (Trofimov ‒ M.M.) tol ajal Opium Flirtina tegime, see huvi oli rohkem puhtalt musikaalne. Talisega me varem koostööd teinud ei ole.

Sihite ikka sinnapoole, et Faun Racketi puhul oleks tegemist pikaajalise koostööga?

T.P.: Meil on sajaprotsendiline arvamus, et see bänd peab püsima. Oleme mõlemad natuke hajevil inimesed, et üks teeb ühte ja teine teeb teist, aga see on üks punkt, kus me mõlemad kokku saime ja mõtlesime, et teeks asja korralikult. Meil on Faun Racketi suhtes väga kindel ettekujutus ja kontsept.

A.L.: Selles mõttes ei ole tegemist projekti, vaid bändiga.

Millist muusikat Faun Racket teeb?

A.L.: Kõige lihtsam on öelda bassimuusikat. Kuigi selle termini alla mahub asju reggae’st ja reggaeton’ist kuni dubstep’ini ning sinna vahele veel drum and bass või siis Detroiti elektro-funk. See kõik on bassimuusika. Või siis Chicago juke, mis on praegu päris kuum sõna. Siinkohal meenub mulle alati ansambel Pan Sonicu poolnaljatlev ütlus, et ka nende käest küsiti, mida nende muusika endast kujutab. Tegemist on soome minimalistliku techno ja eksperimentaalse elektroonilise muusika duoga. Nad ütlesid selle peale, et horsemeat rockabilly ‒ sel lihtsal põhjusel, et neile mõlemale meeldib hobuseliha ja rockabilly. Meile meeldib bassimuusika, aga tegelikult on see bassimuusika tugevalt süntesaatorite ning dramaatiliste tekstide ja vokaalidega tembitud. Lühidalt on selle jaoks olemas kaks sõna ‒ Faun Racket.

Siit küsimus, kas Faun Racketi nimel on ka mingi sügavam tähendus?

A.L.: Sel nimel on põhiliselt hea kõlaline löök. Kui süveneda, siis võib muidugi mingi allteksti välja kerida, aga samas ma usun, et iga bändi puhul hakkab nimi kuidagi oma elu elama, ja loodan, et ka see nimi…Või noh. Ma olen täiesti kindel, et ka see nimi hakkab seda tegema. Algset tähendust sel tegelikult ei ole. See tähendus sünnib ikkagi tervikuna koos selle muusika, meie oleku, sõnade, selle intervjuu abil. See sünnib kuulaja peas.

T.P.: Ma arvan, et Faun Racket on nimi, mis meie muusikat väga hästi iseloomustab. See salapära või müstifitseeritud seisund on alati olemas. Me ei tahtnud panna nime, mis oleks väga otsekoheselt arusaadav, mis oleks väga sirgjooneline. Noh, et nagu ansambel Rakett ‒ mehed, kes kogu aeg ringi sõidavad ja rokivad. See ei ole üldse see teema. Ma arvan, et fauni kujund on just täpselt see, mis seda müstilisust iseloomustab.

A.L.: Reket teiselt poolt oma äkilisusega.

Teil on mõlemal korraga käsil erinevad projektid. Mõtlete te muusikat luues, millisele bändile te seda parasjagu kirjutate?

T.P.: Kõigepealt peaks paika panema, miks on üldse selline olukord, et Eestis on hästi palju väga andekaid muusikuid, aga kõik tegelevad saja bändiga. See ongi täpselt seetõttu, et Eestis on nii vähe publikut, et kui sa ühte bändi teed, siis oled sa poole aastaga võimeline läbi käima kõik kontserdikohad, tegema ära kõik ägedad keikad ja siis on su sihtgrupp sind juba ära näinud. Nii et selleks, et sa pakuksid oma publikule kogu aeg midagi uut, pead sa jube kiirelt tegutsema. Eestis ei tehta mingeid suuri kontsertturneesid ‒ à la, et sõidad mööda Euroopat ringi. Eesti muusikal on tihti ka raske väljapoole jõuda, mistõttu ongi selline seis, et ühel muusikul on miljon asja, mida ta teeb, ja lõpuks ühega siis võib-olla juhtub midagi või ei juhtu. Minu projektidega on konkreetselt nii, et näiteks Kosmosepealinn esitab ainult minu enda kirjutatud materjale. Võtan appi teised muusikud, annan neile materjali ette ja teeme asja ära. Sellist muusikat on lihtsalt raske üksinda esitada. State of Zoe puhul võeti mind alguses sinna lihtsalt sessioonimuusikuna. Mõne aja möödudes hakkasin ka ise lugusid tegema. Andresega oleme me ainult kahekesi. Kahekesi on tunduvalt lihtsam bändi teha ja hallata.

A.L.: Selline varikontseptsioonide või erinevate identiteetide jagamine muusikute puhul on üsna tavaline. Kui võtta näiteks Dopplereffekt või Drexciya, kellele ma olen viimasel paaril aastal tahtlikult või tahtmatult päris palju viidanud. Minu jaoks on sealt kaugemalt ka bassimuusika või elektro-funk’i juurde tagasitulek päris oluline teema ehk siis kindla elektroonilise biidi peale ehitatud muusika, millest ma suhteliselt pikalt eemal olen olnud. Võib-olla kümme aastat. Olen lähenenud läbi Luarvik Luarviku ja teiste bändide rohkem improvisatsiooniliselt. Rännanud teistel muusikalistel maadel. Dopplereffekti juurde tagasi tulles, siis nendel tüüpidel on omakorda ligi kümmekond erinevat alias’t. Sama tuntud on erinevate varjunimede poolest Aphex Twini Richard D. James, kellel on kindlasti kümme-viisteist erinevat nime ja kõik need on stiililt omajagu erinevad. Mõned neist on tahtlikult jälgede segamiseks mõeldud. Faun Racketi puhul on sellel täiesti konkreetne, praktiline eesmärk. Ma arvan küll, et meie kahe sümbioos on ikkagi ainult Faun Racket. Loomulikult tekib vahepeal asju, mida veel võiks teha ja mis tegelikult ei sobiks enam Faun Racketi raamesse, mille jaoks ei ole aga aega ega ka tingimata mingit erilist vajadust suurt energiat alla panna. Sooloprojektis on pigem võimalik eksperimenteerida ja teha sellist köögipoolt omaette, ilma et oleks ekstra surve seda levitada ja leida ressursse, et see muusika ka inimesteni jõuaks. Pluss muidugi filmimuusika, mis on omakorda väga inspireeriv ja vaheldusrikas muusikaline seiklus.

T.P.: Samas ma mõtlen, et see sümbioos ongi hea, kuna meil on väga erinevad background’id. Andres on käinud läbi progeroki ja improvisatoorse muusika, mina aga džässi, funk’i, new-soul’i ja sündiproge. Arvan, et võib-olla ongi elektrooniline osa lõpuks see, kus meil mõlemal on täpselt ühesugune arusaamine, missugune see muusika olema peab. See on hea, et meil mõlemal on väga erinevaid mõjutusi olnud.

A.L.: Kokku on sündinud justnagu uus eluvorm. Faun Racket on selles mõttes kordumatu, et me ei kavatse nüüd täpselt avalikustada, kus ja mis loos algab või lõpeb ühe või teise käekiri. Kui ma laulan, siis seal võib ilmselgelt öelda, et Andres laulab, et see vist ei ole Talis, aga kõik muu on Faun Racket. Jah. Nagu uus elusolend või müütiline olevus popmuusika-maastikul.

Lugesin, et osa sellest muusikast, mida Faun Racket teeb, on valminud sellel perioodil, kui Andres New Yorgis oli. Üks lugu kannab pealkirja „I Am New York” ja olete ka ise maininud, et teie muusika kujutab endast linnafauna häält. Kõlab nagu oleks siin tegemist kõva metropoli inspiratsiooniga.

A.L.: Mitte ainult metropol. Tähendab, sedasorti muusika on kindlasti linnakultuuri ilming. Me oleme mõlemad linnas sündinud, me oleme linnakultuuri lapsed. Nii et see väljund, see saund ‒ selle kohta võiks tõesti öelda linnafauna hääled. Ma ei kujutaks ette, et see sünnib kuskil Lõuna-Eesti kuppelmaastikul.

T.P.: Seal tulevad hoopis teised helistikud. Hoopis teine saund.

A.L.: Samas on sellel ka rahvusvaheline dimensioon, see võiks kõlada ükskõik kus maailmas. See ei ole tingimata omaette eesmärk, aga kukub lihtsalt niimoodi välja. Erinevate linnade mõju, vähemalt minu muusikas, on kindlasti juba üle kümne aasta väga olulisel kohal olnud. Ma olen päris mitmetes kohtades elanud ja need mõjud on kõik ka muusikasse kandunud. Näiteks praeguse teise sooloalbumi „Love Bomb Letteri” pool materjali sai loodud mõned aastad tagasi Lissabonis. Hiljem olen ma nendega edasi töötanud. Aga New York on mõjutanud tugevalt vähemalt ühe loo sündi. See oligi tegelikult esimene lugu, mis mul New Yorki sõites sündis. (Talise poole pöördudes) Kuidas sul linnadega on?

T.P.: Iga keskkond, kus sa elad, mõjutab sind. Linn iseenesest oma hektilisuse ja närvilisusega mõjutab sind alati ühtpidi tundma ‒ su stressitase on kõrgem ja see looming, mida sa teed, on erinev. Paar aastat tagasi linnast pikemat aega eemal olles hakkasin hoopis modaalharmoonial ja pentatoonikal põhinevat soulilikku-džässilikku veidrust kirjutama ‒ sellist rahulikku ja sisekaemuslikku muusikat. Mulle tundub, et Faun Racketi muusikas saab see stress ja närvilisus, mida linn tekitab, hoopis teistsuguse väljundi.

A.L.: See saab pöördelise väljundi. Imelikul kombel, kui sa oled linnas, siis püüad sa ju leida mingit väljapääsu sellest linnalikust stressist, mingist madalseisust või siis väga mürasest survest, ja väljundiks on tihtipeale mitte samavõrd mürane, sama jõuline muusika, vaid hoopis mingi muusikaline pelgupaik. Ma ise kirjeldan enda jaoks kõige paremat sorti muusikat kui mingit täiesti reaalselt eksisteerivat maailma või kohta. Parimad lood, mida ma tihti üle ja üle kuulan ‒ need on nagu mingi koht, kuhu ma lähen. Neil on peaaegu et oma lõhn, oma füüsilised parameetrid.

Tegelete te praegu ka muusikavideoga?

T.P.: Läheneme asjale kontseptuaalselt ‒ tõsi küll, on palju muusikuid, kes ütlevad, et „aii, meil on nii äge bänd, meil on kontseptsioon, siis me teeme plaadi ja video ja plaadil on kujutatud suur kuu ja siis oleme me kõik seal taustal ja meil on kõigil nii ägedad mõtted”, aga vähe on neid bände, kes sellist asja tegelikult teha suudavad. Eestis on näiteks Metsatöll, kellel see olek olemas on. Kõik see jõud ühtses paketis. Nii et kui meil on tunne, et mingi konkreetse looga sobivad mingi konkreetne visuaal ja story, siis me selle ka ära teeme, aga me ei tahaks kindlasti kiirustada ja hoiame pigem kvaliteeti kõrgel, kui hakkame kvantiteediga lööma. Samuti proovime oma identiteeti kompaktse ja minimalistlikuna hoida ning see peaks kajastuma nii meie muusikas, laividel, videos kui ka visuaalis. Me ei taha olla absoluutselt igal pool esikaanel, et me oleme nüüd need maailma kõige ägedamad mehed. See ei ole üldse meie eesmärk.

A.L.: Me töötame selle kallal, aga see peaks välja nägema, nagu see oleks lihtsalt kuskilt ilmunud. Et meie kuulaja ei peaks isegi kordagi mõtlema, et kuskil on midagi välja mõeldud. See peaks olema pigem ootamatu külaline. Lühidalt öeldes, see materjal, see muusika, see, mismoodi see välja näeb, peab iseenda eest kõnelema.

Traditsiooniline küsimus. Mida te praegu ise uuematest artistidest kuulate?

T.P.: Kuulan väga seinast seina muusikat. Mul on mingid asjad, mida ma muusikas jälestan ‒ teisejärgulisus, suvaline tantsumuss. Aga ma kuulan kõike alustades traditsioonilisest džässist, Jimi Hendrixist ja lõpetades minimalistliku elektroonika, juke’i, house’i ja millega iganes. Mul on mitmeid lemmikartiste, aga ma ei tahaks neid isegi välja tuua. Mulle meeldib viimasel ajal post-pungi, elektro, romantismi ja new-wave’i tagasitulek. Inspiratsiooniallikaid on palju erinevaid.

A.L.: Kui ma ütleksin praegu John Cage, siis pannakse kohe mingi pitser külge. Melomaanid, nagu me oleme… Me oleme nagu kaks käsna, mis on endasse juba nii palju imenud, et loetleda selliseid otseseid mõjutajaid, nii nagu teeksid seda äsja esimest korda kokku pandud bändi liikmed… Seda on võimatu niimoodi sõnastada. Meie kogemus on selles mõttes natuke teistsugune. Samas, et mitte täiesti kaugeks jääda, siis noh… Võib-olla alguses jäi mainimata, et me mõlemad alustasime hoopistükkis trummarina ja minu jaoks on trummid endiselt väga olulised. Kindlasti oli tähtis eelmisel aastal ilmunud Kuedo album „Severant”, mis on fantastiline sümbioos helgest elektroonilisest sillerdusest, mingisugusest dubstep’i mõjust ja võib-olla siis varasemast techno’st. Selles kohas toimub muusikaliselt päris huvitavaid asju. Isegi viimane Andy Stotti sooloalbum, mis just välja tuli, on päris põnev ja kõnekas. Hoopis tumedama saundiga muusika. Selle kõrval jällegi Laurel Halo. Sedalaadi asju olen kuulanud. Jällegi ei saa öelda, et see kuulamine oleks midagi sellist, nagu ta oli kunagi täitsa alguses, kui oli lihtsalt meeletu muusikanälg. Praegu käib see rohkem seljaajuga. Tegemist ei ole albumite programmilise läbikuulamisega, nii nagu seda teeksid kirjutavad melomaanid või muusikakriitikud, kes sügavalt analüüsivad, viiteid otsivad ning seda asja läbi iseenda vaadete ja elukogemuse mõtestavad. Meie muusikaline kogemus on ju praktiline. See on rohkem selline attitude, et „haa! sellest oskan ma paremini või et siin paneks ma selle või selle asja niimoodi kokku”. Suhestumine muusikaga käib peaaegu füüsiliselt. Stiil ei oma enam mittemingisugust tähtsust.

T.P.: Täpselt nii on jah.

A.L.: Ma vahepeal tundsin päris suurt kihku kuulata neid kõige-kõige põhilisemaid Viini klassikuid.

T.P.: Mulle meeldib Mussorgski kohutavalt. Vivaldi.

A.L.: Ühest küljest minna sinna täiesti klassikalise komponeeritud mainstream-muusika juurde, siis tulla sealt läbi Philip Glassi või Steve Reichi tagasi… Steve Reich on väga rütmiline.

T.P.: Steve Reich meeldib meile mõlemale niikuinii. Mingi väike nõks on sellest ka tunda.

A.L.: Reichi puhul ongi imepärane see, et tema tegi oma noorusajal sedalaadi research’i, mis on tänapäeval hiireklõpsu kaugusel, ehk siis reisis trummari ja heliloojana nii Aasias ‒ Indias ja Nepalis ‒ kui ka Aafrikas, nii et ta ühendas kolme erineva mandri muusikalise kogemuse. Sedalaadi sümbioosi on tänapäeval palju lihtsam läbi elektrooniliste vahendite ellu viia. Selles mõttes on niinimetatud bassimuusika oma rütmiliste faktuuride poolest endiselt nii ammendamatult põnev mängumaa.

T.P.: Võib-olla kui rääkida sellest kuulamisest, siis tahaks ma rääkida filmidest. Kuna minu põhitöö on enamasti seotud visuaaliga, siis tekib mul inspiratsioon ja motivatsioon midagi teha just pungist. Meie esimesed bändid olid ju punkbändid. Me mõlemad alustasime sealt. Ja pigem mitte isegi filmimuusikast, aga mingist konkreetsest emotsioonist. See võib olla täiesti erinevatest žanritest ‒ draamast, sõjafilmist, action’ist. Vahet ei ole. Ma püüaks muusikast endast võimalikult vähe inspiratsiooni ammutada, sest vastasel juhul tekib oht, et sa hakkad kedagi jäljendama või leiad mingi sniti, mis on eriti äge, ning proovid ennast selle järgi sobitada. Mulle see ei istu. Mulle meeldiks rohkem ise asju välja mõelda. Sellepärast ma hoian ennast natuke eemale, kui mulle mingi lugu või bänd väga meeldib. Mõtlen siis, et ma ei taha sinna suunda minna, pean mõtlema välja midagi teistsugust. Sa saad mingi emotsiooni ja just seda ma tahangi.

A.L.: Mind on samamoodi alati vaimustanud jõuda vastuvoolu ujudes mingisse uude kohta. Ühesõnaga, minna alati suunas, mida ei ole justkui olemas või mida ei ole loodud. Vähemalt sirutada selle poole. Mõttejõul me ju loomegi uusi maailmu. Filmidest rääkides, ma hakkasin mõtlema selle peale, et parimad filmid on tõesti sellised, kus sa muusikat tähele ei pane. Filmides, milles muusika pole võib-olla nii oluline või kus muusikat eriti polegi, sa justkui kuuled selle filmi muusikat. See on selle filmi fluidum. Ja samamoodi muusikat kuulates ‒ sa hoopis koged selle ruumi fluidumit.

T.P.: Sa kujutad ette mingit visuaali, mis hakkab su peas tekkima.

Esinesite 26. novembril Krahlis eesti filmimuusika peol, kus tutvustati välismaa filmitüüpidele eesti muusikat. Millises filmis võiks teie arvates kõlada Faun Racketi muusika?

T.P.: Ma toon siia ühe näite. Klõpsisin eile suvaliselt telekat ja nägin „Knight Rideri” uusversiooni. See oli nii kohutav. Muusika oli nii halb ja terve see asi nägi nii jube välja, et andke mulle jumala eest võimalus ja ma teen teile palju parema muusika! Sarja theme song on klassika ning uus oli lihtsalt väga halb koopia sellest. On konkreetseid režissööre, kes mulle meeldivad, kelle filmile võiks muusika kirjutada.

A.L.: Ühest küljest on austus mõnede autorite vastu, kellel on endal asi nii paigas, ja sinna ei tahaks trügida isegi sellepärast, et austust avaldada või lihtsalt fännina. Teisest küljest, üritasin peas kokku panna sellist uut režissööri, keda justkui pole olemas. Kellele me võiksime teha muusikat. Ma arvan, et esiteks on asi ikka selles, et kui me teeksime Faun Racketina muusikat, siis oleks see tegelikult võib-olla hoopis produtsendipaari Faun System muusika ja see kõlaks arvatavasti natuke teistmoodi, kui see rütmilistel põhjadel dramaatiline ja jõuline Faun Racket. See oleks pigem midagi hoopis laialivalguvamat ja hõredamat.

T.P.: Ma mõtlesin välja, kelle uuele filmile ma muusika tahaksin teha ‒ see oleks Gaspar Noé. Kui ta teeks midagi sellist nagu „Enter the Void” või „Irreversible”. Kui Gaspar Noé teeks uue filmi, siis ma tahaks sellele raudselt muusika kirjutada. Vat „Enter the Voidis” on see visuaalivärk, väike nüanss, mis meid mõlemaid inspireerib

A.L.: Kui me rääkisime ennist linnafauna häältest, siis ei saa paratamatult mitte kuidagi mööda Michael Mannist, kes on üks jõulisemaid linna portreteerijaid, või siis vastupidi, kelle filmides on linn üks olulisemaid karaktereid. Olgu see siis „Miami Vice”, „Collateral” või „Heat”. Igal pool on linna roll väga tugev. See ongi see jõuline viide, mille peale ma välja ei tahaks minna. Ma ei ütle, et me tahaksime teha Michael Manni filmile muusika, kuna tegelikult oleks palju põnevam, kui see oleks keegi uus, kes tunnetaks seda filmikeskkonda samamoodi, kes looks oma filmis samasuguseid keskkondi nagu meie muusika.

T.P.: Eks Nicolas Winding Refni „Drive” oli ka umbes samasse suunda. Seal on see touch. Seal on see alateadvuslik vibratsioon, mis toimib.

A.L.: Mulle meeldivad muuhulgas kõikide teiste nende šedöövrite kõrval ka filmid, kus ei toimu näiliselt midagi. Kus filmi oma ruum on pingestatud läbi detailide ja justnagu peidetud saladusliku agenda taha, mida ei ole välja öeldud, aga mis seal paratamatult toimib. No paneme nüüd siis ära… David Lynchi filmides on selline kandja. Seal ei öelda kunagi saladust välja. Me võime sellest lõputult rääkida ja see ongi see, mis teeb tema filmid huvitavaks. Mina soovin, et selles muusikas oleks sarnast vaibi.

Viimane küsimus. Kuidas teil kauamängivaga lood on?

T.P.: On.

A.L.: Me ei saa sellest eriti rääkida. Loomulikult meil on see plaan ja kauamängiva formaat oleks kinnitatud pigem läbi EP. Nii et loodetavasti on kunagi võimalik kuulata kahte-kolme EP-d ja nendest kokku moodustub album.

T.P.: Mulle väga ei istu see ainult digitaalne teema, et kui praegu mingi uus plaat välja tuleb, siis on see üleval vaid netis, nt Bandcampis, ja sealt download’itav. See ei ole päriselt see, mida me tahame. Meil on materjali piisavalt, et saaksime plaadi välja anda, aga me veel kogume end veidi. Kindlasti oleks see midagi sellist, mis tuleb välja ka vinüüli peal, et plaat oleks füüsiliselt katsutav, nuusutatav, olemas.

A.L.: Mingit deadline’i ei hakka ütlema. Me töötame väga intensiivselt selles suunas. Aga jah, loomulikult, midagi on tulemas. See peab olema tugev. Päris oluline aspekt on Faun Racketi puhul see, et kuigi me oleme produtsendid, siis see ei ole stuudiobänd. Me oleme aktiivne live-bänd, nii et võib-olla on suurem osa Faun Racketi kogemusest hoopis kontsertide andmine, kontserdielamus. Sama oluline on meid päriselt lava peal vaadata. Kogu selle filmimuusikalikkuse, saladuslikkuse ja fabritseerituse kõrval on tähtis, et me oleme päriselt olemas.