23. ja 24. novembril etendub Paide teatris Barbara Lehtna lavastatud nüüdisooper „Monstera Deliciosa”. Tegu on Eesti-Läti koostöölavastusega, mille dramaturg on Linda Krumina ja helilooja Līva Blūma. Kohtume Barbaraga kuus päeva enne Läti esietendust – Barbara sõnul elab ta parasjagu teatris. 

Äkki sa räägiksid lavastusest lähemalt, mida see endast kujutab?

Lavastuse nimi on „Monstera Deliciosa” ja tegemist on nüüdisaegse kammerooperiga. Mind huvitavad naiste ja taimede vahelised suhted. See huvi tekkis juba teismeeas, kui koolikoristajate poolt kirglikult hoolitsetud suurele monsterale jalgpalliga augu sisse lõin, kusjuures siiani on natuke häbi. Hakkasin juba siis mõtlema, et miks nad seda teevad, või miks nad on endale veel ühe töö juurde tekitanud kui nad niigi vähe palka saavad. Nähtamatu töö ja naised, eks ole. Küllap tõukas seda huvi ka see, et ma olen ise töölisklassist pärit ja seega huvitavad mind just töölisklassi naised. Ka selle projekti tarbeks intervjueerisime kahtekümmet eesti ja läti naist, kellest enamus kuuluvad töölisklassi. Lõpuks ei hoidnud me küll enam sellest tingimusest nii kramplikult kinni, aga sealt see kõik pihta hakkas. Nendest intervjuudest panime kokku libreto, mille põhiline temaatika tõukub kahtlusest, et inimesed ei ole loodusest ülemad. (muigab) Need suhted on märksa horisontaalsemad ja see, mis toimub hetkel kliimaga, toimub ka meiega. Võib-olla on see naiste ja taimede vahelistes suhetes vähe selgem ja paralleele lihtsam tõmmata – nii taimedelt kui naistelt on alati nõutud vilju ja nüüdseks on need nii-öelda tootlikud kehad vihased ja verised.

Aga kes on need naised?

Me alustasime dramaturg Linda Kruminaga kõigepealt enda ümber olevatest inimestest ja püüdsime intervjueerida naisi, kellel on mingi side taimedega – kas nad siis hoolitsevad potilillede eest või on näiteks huvitatud ravimtaimedest, üks lugu viib alati teiseni. Näiteks oli üks intervjuu minuvanuse naisega, kes jookseb igal kevadel tomatitaimedega ühelt aknalt teisele – kultuuriline taust lööb ikka välja – ning samal ajal mõtleb, et kõik, mida need taimed talle meenutavad, on see, et planeet on juba surnud. Erinevate põlvkondade lood on ambivalentsed ja meie jaoks oli oluline, et lavale ei saa mustvalged tegelased, vaid päris inimesed, kelle suhted ja suhestumised ongi keerulised ja mitmetasandilised – üks naine võib kindlalt oma potilille armastada ja teda samal ajal krooniliselt tappa. 

Ma olen mõelnud sellele, et mida see nüüdisooper täpsemalt tähendab?

Me oleme ka ise palju sellele mõelnud. Me kolmekesi dramaturgi ja heliloojaga oleme suured ooperiaustajad ja seega oleme kaanonist loodetavasti üsna hästi teadlikud. Küll aga oleme kunstnikud, kes alustavad loomist alati küsimusega, et mis see või too žanr veel teha võiks. Siinkohal tundus meile, et tegelikult ei pea ooper rääkima ainult armukolmnurgast, kus keegi, peaaegu alati naine, lõpuks surma saab. Pigem võib ooper keskenduda nendele lugudele, mis meie ümber praegu ja päriselt juhtuvad – nende naistega ja siinses Ida-Euroopa sotsiaalses keskkonnas. Samuti pakkus mulle professionaalset pinget küsimus, kuidas sulatada ooperi dramaturgiat filmimetodoloogiast pärineva mõistega female gaze, mida on eesti keelde tõlgitud kui naise pilk.

Võib-olla on see naiste ja taimede vahelistes suhetes vähe selgem ja paralleele lihtsam tõmmata – nii taimedelt kui naistelt on alati nõutud vilju ja nüüdseks on need nii-öelda tootlikud kehad vihased ja verised.

Kuidas female gaze võiks laval välja näha? Kuidas sa seda lavastajana teadvustad?

Keskendusime sellele kahes plaanis: ühtpidi neid lugusid vormides, teistpidi lavastuslikus kompositsioonis. Libretot kirjutades üritasime silmas pidada, et need inimesed ei ole head ega halvad või kangelased ega pahalased. Meie tegelased on lihtsalt inimesed, kellega juhtuvad teatud asjad ja nii nagu elus ikka, peavad nad siis otsustama, kuidas oma valikuid teha ja arvestama, millised on nende valikute tagajärjed. Ma usun, et lõpuks küsime endilt ikkagi, et kuidas olla hea inimene, isegi kui meie valikud on „halb” ja „veel halvem”. Meie tegelased ei ole objektid, vaid iseenese olustikust teadlikud subjektid. Näiteks mõtlesime pikalt, kas toome nende lugudesse sisse mehed ja lapsed, aga otsustasime, et ei too, kuna need teemad on nagunii teatriukse taga olemas ja ootavad meid kohe, kui lavaruumist välja astume. 

Mitte ükski nendest naistest ei tegele küsimusega, kas saada emaks või mitte, sest on nii palju teisi teemasid, millega naised tegelevad. Kui jääme paari teemasse kinni, siis me ei arene, feministlik diskursus jääb paigale ja nii on patriarhaat saavutanud selle, mida see üritab. Teatritegemine annab aga võimaluse neile inimestele väga-väga lähedale minna. See on ühele lavastajale ja lookirjutajale huvitav küsimus, kuidas tuua teatrilavale kellegi siseelu. Näiteks filmis on sul kasutamiseks suur plaan, saad mängida kaamera ja subjektivahelise ruumiloomega hoopis teisiti. Filmis pöörad sina vaataja kaela, teatris vaatab publik sinna, kuhu tahab. Kuidas siis teha nii, et publik oleks selle kõige sees, ilma et panna ta sisuliselt lavale istuma? 

Mulle pakkus professionaalset pinget küsimus, kuidas sulatada ooperi dramaturgiat filmimetodoloogiast pärineva mõistega female gaze.

Mainisid ka kuskil, et uurite seda, kuidas on naise ja taimede suhe muutunud.  

Me mõtleme oma tegelastest, et nad on taimed nii nagu me kõik oleme loodus. See ei ole mõtteviis, millega me oma naiskonnas oleksime juba ette harjunud. Me oleme kõik üsna tagasihoidlikest oludest pärit ja seega oleme harjunud sellega, et on olemas kasulikud taimed – mõelgem kõigile nendele suvilatele, mis meid aastakümneid elus hoidsid. Ja siis mitte nii väga kasulikud taimed – kõik need kalanhoed ja sõnajalad paneelika aknalaudadel. Samas on meie emad ja vanaemad otsustanud mõlemaid taimi kasvatada. Nüüdseks me enam ehk aiamaadele ellujäämiseks nii väga ei toetu ja peenrapidamine on pigem luksus. Ka toataimede kasvatamisest on saanud justkui kodukontoris töötavate inimeste klubiline tegevus, aga samas saadab mõlemaid aeg-ajalt ka mingisugune feministlik toon. 

Ma usun, et noorem põlvkond mõtleb üha enam sedaviisi, et kuidas ikkagi elada loodusega kooskõlas, mitte seda ainult kurnata ja siis lõpuks käsi laiutada, et kuidas küll kõik nii läks. Samas ei saa ju maailma ka täiesti ümber pöörata, Donna Haraway ütles juba kaheksakümnendatel, et kõigepealt on mõistlik hetkeseis kõigi oma vigadega aktsepteerida ja alles siis saab hakata midagi muutma. Nüüd, kolmkümmend viis aastat hiljem on meil endiselt raske nõustuda, et nii naisekeha kui planeet Maa on küborgid ja tahame või ei taha, need kehad on täis nii elusaid kiude kui ka mikroplastikut. Samas saan aru, et mu mõtted tulenevad sellest kõlakojast, kus ma elan, ja väljaspool mu oma mulli on asjad ikkagi täitsa teistmoodi. 

Aga kellele see lavastus mõeldud on?

Kui me räägime naistest, siis seda väga laiendatud viisil, sealt ei maksa mingit heteronormatiivsust otsida. Kui sul on empaatiline huvi selle loo vastu, siis ma arvan, et see lavastus võiks sulle meeldida. Mis meile on oluline, mida publik võiks teha, on eneserefleksioon. Selle protsessi ajal oleme ise ka karmimalt peeglisse vaadanud. Kas me ikka teeme seda, mida ma tegelikult tahame teha, või allume lihtsalt traditsioonile ja oma sisemistel hirmudele? Kas me ikkagi töötame horisontaalselt? Mult on küsitud, kas lapsed on oodatud, ja ma ütleksin, et kindlasti, sest miks nad ei peaks olema? Minu jaoks on oluline, et see lavastus on ligipääsetav ja et mu asju näeksid erinevad inimesed mitmekesise sotsiaalse taustaga. Inimene, kes elab tõmbekeskustest kaugel, talle jõuab see teater vähem kohale ja võiks ju proovida ise minna nende lugudega nende juurde, bensiin maksab kõigile sama palju.

See on oluline, eriti kontekstis, kus teatri- ja ooperipiletid on nii kallid, 40-50-60 eurot – selleks peavad paljud inimesed raha koguma.

Ma ütlen ausalt, et mina oma palgast ei suuda osta neid pileteid. Muidugi on mul see privileeg, et töötan teatrites ja aeg-ajal õnnestub niisama saali sisse saada. Ma ei ütle, et need hinnad tulevad täiesti tühjast kohast, kuna ma tean, mis see kõik maksab, aga Eesti on rahaahne riik ja nii nagu meie kohvihinnad on õhku täis puhutud, näeb seda kahjuks ka mujal. Ma ütlen ausalt, et ma töötan pigem väiksema palga eest, aga piletihind peab jääma normaalsuse piiridesse. Ma olen seda ka varem öelnud ja ütlen jälle, et kui on keegi kes neid ridu loeb ja tunneb, et ta tahab seda lavastust vaatama tulla, aga tal tõesti raha ei ole – kirjutage mulle ja me leiame viisi. Sellepärast mulle ei antagi pangalaenu. (naerab) 

Ma küsin oma kõikides lavatöödes sama küsimuse: kuidas olla koos? Kuidas kogu selle polariseerumise juures üksteise kõrvale ära mahtuda.

Lõpetuseks – sa oled viimased kümme aastat teatriväljal olnud. Kas on mingid teemad, mis on sind algusest peale kummitanud? Kuidas see teemade fookus muutunud on?

Kõige suurem muutus kümne aasta jooksul on see, et ma olen leidnud sõnad, millega asjadest rääkida. Terminoloogia on oluline. Selgemaks on saanud, et ma olen ikkagi selle lihtsa inimese loo jutustaja, kuna ma ise olengi see lihtne inimene. Ma olen sündinud üheksakümnendatel ja kasvanud üles väikeses linnas teleka ees Ameerika kultuuri sisse vohmides. Tallinna kolides, seejärel Viinis töötades ja hiljem Hollandisse õppima minnes tundsin pikalt, et ma pean justkui olema keegi teine, kuna ma ei sobitunud kunstirahva hulka või ei leidnud seda heakskiitu, mida nii pikalt otsisin. Nüüdseks on need asjad paika loksunud ja ma olen aru saanud, et mida rohkem olen ma see, kes ma tegelikult olen, ja mida rohkem loon asju, mis mulle isiklikult mõjuvad, seda parem. Ma küsin oma kõikides lavatöödes sama küsimuse: kuidas olla koos? Kuidas kogu selle polariseerumise juures üksteise kõrvale ära mahtuda. See on suur küsimus ja kümnest aastast on olnud vähe, et see ära vastata, aga ma olen idealist ja arvan siiani, et teater saab tekitada selle kohtumise momendi.