Viimase seitsme ja poole aasta jooksul on meil võrdõiguslikkuse küsimustes mõndagi muutunud. Kas feminism on tõesti peavoolustumas ja kuidas suhtuda light-feminismi? Kas ja kuidas tegeleb feminism sündimuse vähendamisega ja kas Keskerakonda päriselt ka huvitab Maarjamaa iive?

Käisime suve hakul Telliskivi Loomelinnakus külas Viisikul ehk Aet Kuusikul ja Kadi Viigil, kes lõid 2015. aasta jaanuaris – koos Brigitta Davidjantsi ja Nele Laosega – feministliku veebiväljaande Feministeerium. Uurisime, mis on selle seitsme ja poole aasta jooksul ühiskonna hoiakutes ning ka seadusandluses muutunud. Selgus, et ehkki mõndagi on tõepoolest paremaks läinud, on terve hulk sotsiaalseid probleeme, mille lahendamiseks pole poliitikutel piisavalt motivatsiooni.

Aet, ehkki oled õppinud avalikku haldust, oled lõpetanud peale selle ka Tallinna Ülikoolis keeletoimetamise magistriõppe ehk nähtavasti on tegemist filoloogiga. Kas see tähendab, et sina oledki see, kes ei luba kasutada kauneid ajaloolisi eestikeelseid sõnu, nagu „esimees” või „meeskond”?

Aet Kuusik: Ma vist olen tõesti see inimene! Näiteks meie projektijuht, kes on tulnud ärivaldkonnast, kasutab tihti sõna „meeskond”, kuid siis ise ehmub ja parandab ennast, ma ei pea ütlemagi, et see ei ole neutraalne sõna. Feministeeriumi tekstidest toimetan „meeskonna” välja küll, kuigi pean ka mainima, et eriline ettekirjutaja ma tegelikult ei ole – keelepolitsei töö ei ole eriti huvitav. Muidugi ma suunan autoreid mingi piirini, näiteks parandan vajaduse korral LGBT mõisteid, esitan küsimusi tunnetusliku vahe kohta sõnade „poliitik”, „naispoliitik” ja „naissoost poliitik” puhul ning muud taolist. 

Kadi Viik: Näiteks „soopime” lendab välja.

A.K.: Jah, „sootuim” on parem, sest miks peaks puudega midagi halba seostama.

Ma kujutan küll ette, et Feministeerium võiks olla koht, kus näiteks sooliste sõnade kasutamine on hästi täpne.

A.K.: Feministeerium kindlasti on see koht, aga mulle endale pigem meeldiks, kui inimesed loeksid meie artikleid ja sõnastikku ning korjaksid ise kasutusvariandid üles – ma ei naudi eriti vestlusi, kus minu käest küsitakse, kuidas on õige või kas ma üldse tohin nii öelda. Minu poolest ütle, kuidas tahad, mitte keegi ei keela (naerab). Erilist õpetajasoont mul ei ole, mu tähtsaim õpetussõna on see, et kõige olulisem on kontekst.

Kas neid asju küsitakse sinult kui keeletoimetajalt või sinult kui feministilt?

A.K.: See on mingi stereotüüp, mis seostub nii keeletoimetamise kui ka feminismiga, et keegi ütleb selgelt, kuidas on korrektne, õige ja hea… Toimetamine ja keeletoimetamine on sügavalt sisulised teemad ja teksti ei tee heaks ainult see, kui seal mingi sõna ära vahetada, kuigi sõnavalik on argumentatsiooni kõrval muidugi väga tähtis.

Kadi, sina oled õppinud esiteks Stockholmi ülikoolis majandusteooriat, seejärel saanud magistrikraadi terviseökonoomika erialal Karolinska instituudist ja täiendanud ennast soouuringute vallas Gävle ülikoolis ehk kogu su kõrgharidusteekond on möödunud Rootsis. Kui nüüd stereotüüpidega jätkata, siis kas kuri võrdõiguslik Rootsi tegi sinust feministi ja seepärast meil ongi nüüd Feministeerium?

K.V.: Tegelikult möödus ka minu põhihariduslik teekond Rootsis, kolisin sinna lapsena. Tõsi, feminismist huvituma hakkasin Stockholmi ülikoolis politoloogia kursustel, aga praegu vaatan Rootsi poole kerge haigutusega – eriti palju ma sealt inspiratsiooni ei otsi. Pigem tundub feminism mulle praegu huvitavam idas ja lõunas.

Kas põhjusel, et sa juba tead Lääne või Põhjamaade perspektiivi, või seepärast, et seal on praegu mingi seisak?

K.V.: Ilmselt mõlemat. See võib olla ka ebaõiglane, aga mulle tundub, et seal on institutsionaalne feminism riigihaldusega väga läbipõimunud ja muutunud nii mainstream’iks, et huvitavamad algatused ei jõua enam vaatevälja. Riikide tasandil lepiti poliitilised arengusuunad kokku aastatel 1994 Kairos ja 1995 Pekingis ning pärast seda on toimunud paigalseis või suisa tagasiminek. Sellest on ju varsti 30 aastat möödas.

A.K.: Rootsis – ja üldse Põhjamaades, ka näiteks Islandil – on küll palju rohujuuretasandi algatusi, mis puudutab eriti näiteks moslemifeministe ja üldse sisserändajaid, kelle tingimused on põhielanikkonna omadest märksa erinevamad. Queer-feministlik liikumine on ju sageli põimunud teiste sotsiaalse õigluse liikumistega, võib-olla Eestis nähakse neid rohkem eraldiseisvate asjadena. Paljud Põhjamaade feministid on ise ka hästi kriitilised riigifeminismi suhtes.

Queer-feministlik liikumine on ju sageli põimunud teiste sotsiaalse õigluse liikumistega, võib-olla Eestis nähakse neid rohkem eraldiseisvate asjadena.

Aet Kuusik

K.V.: Jah, see võib-olla ongi minu probleem, et ma olen ise pigem selle riigifeminismiga kokku puutunud ja vähem kursis aktivismiga. Aga Rootsi puhul häirib mind ka feministlikus debatis päris tugevalt pead tõstnud TERFlus (trans-exclusionary radical feminism ehk transvaenulik radikaalfeminism – M.T.), Eestis kohtab sellist transfoobiat pigem parempopulistide suvepäevadel. 

Rootsi puhul häirib mind ka feministlikus debatis päris tugevalt pead tõstnud TERFlus, Eestis kohtab sellist transfoobiat pigem parempopulistide suvepäevadel.

Kadi Viik

Väga tore, et sa „mainstream’i” märksõnana sisse tõid, sest ma tahaksingi küsida järgmiseks, kas ka meil on feministlik perspektiiv muutunud mingil moel äkki juba peavooluks? Kuigi eks on vist ka tõenäoline, et see võib tunduda nõnda mulle mu oma mullist.

A.K.: No meie istume ka oma toredates mullides, kus ei olegi onu Heinosid jalaga segada (naerab).

K.V.: Minu meelest on feminismi kaubastamine täiesti mainstream. Kiirmoeketid palkavad naisi orjastavatel tingimustel kirjaga „Girl power-i” T-särke ja Superwomani aluspükse tootma, nii et silm ka ei pilgu.

A.K.: Seda ma ütleks küll, et šovinist olla ei ole cool. Peavoolustunud on ka võrdõiguslikkuse teemal meedias toimuvad arutelud, aga ma ei tea, kas ma paneksin sellele tingimata külge feminismi sildi – feminism on ju tohutult nõudlik ja hästi rikkaliku vaimse pärandiga mitmekihiline filosoofilis-poliitiline liikumine. See, mis on võib-olla peavoolustunud, on liberaalfeminism, mis jätab kõrvale selle, et inimestel on ressurssidele, sh rahale, haridusele ja ajale, aga ka informatsioonile ja suhtevõrgustikele kardinaalselt erinev ligipääs, ja pigem rõhutab seda, et igaüks vastutab oma privileegide eest ise. Kuigi palgalõhest räägitakse küll palju.

K.V.: Nii viisteist aastat tagasi pidi Eestis ikkagi veenma poliitikuid ja riigiametnikke selles, et meil üldse on mingi soolise ebavõrdsuse probleem; et see on teema. Oli suur asi, kui keegi arvas meedias midagi palgalõhe kohta, näiteks kui Tõnis Arro kirjutas sellest. Isegi kui see oli imelik arvamus, oli ikkagi tähelepanuväärne, et keegi üldse mõtles selle peale! Praegu ma ei jõua enam kõike ära lugeda, mis meil ilmub. Selles mõttes on feminism küll peavooluks muutunud, et see on hästi pildil.

Viisteist aastat tagasi pidi Eestis ikkagi veenma poliitikuid ja riigiametnikke selles, et meil on üldse mingi soolise ebavõrdsuse probleem; et see on teema.

Kadi Viik

A.K.: Jaa, aga kas meil on poliitikuid, kes ütlevad, et nad on feministid?

Hea küsimus. On ikka.

A.K.: No peale Gea (Kangilaski – M.T.) näiteks?

K.V.: Ossinovski ja Mikko ja.

Sikkut. Nüüd me muidugi loetleme lihtsalt sotse…

A.K.: No sotside seas neid natuke on jah. Ja ka Kaja Kallas on tegelikult öelnud, et…

Aga siis jällegi meenub Maarja Kangro artikkel „Veel kord f-sõnast”, kus ta lahkas muu hulgas president Kaljulaidi tsitaati intervjuust „Laseri” saatele, kus viimane ütles: „Mina ei ole ennast kunagi pidanud feministiks ja tegelenud üldse naisküsimusega… [kuigi] vahel öeldakse, et „aga sinu seisukohad on ju feministlikud”. Ei ole, need on täiesti mainstream, aga siin Eestis need tõepoolest tunduvad feministlikud.”[1] Siit edasi jõuab ka Kangro küsimuseni, kas ehk hoopis feminism võiks olla mainstream.

A.K.: Kaljulaid ise seostas seda vist sellega, et ta ei tegele feminismi mõistestikuga ega kaevu teooriatesse.

Seda küll, ka Kangro spekuleerib tolles artiklis, et võib-olla sõnast „feminism” distantseerumine tuleneb hoopis aukartusest, ning, Aet, ütlesid just ju isegi, et feminism on tohutult nõudlik ja hästi rikkaliku vaimse pärandiga filosoofiline liikumine. Võib-olla sellest see hirm teinekord – et see on miski, millest me justkui ei tea piisavalt, järelikult me ei julge nimetada end feministideks?

A.K.: Võib-olla küll. Mul on segased tunded selles suhtes, kuivõrd positiivne on tegelikult selline light-feminism, näiteks kaubastatud feminism või selline, mis jätab sotsiaalmajandusliku ebavõrdsuse kõrvale ning räägib ainult naiste representatsioonist ja edukate karjäärinaiste tunnustamisest, aga mitte vaesusest ja soolisest ebavõrdsusest. Muidugi on hea, et feminismi teemad jõuavad laiemasse arutellu. Ja see on ka Feministeeriumi eesmärk. Oleme sõnastanud oma eesmärgina olukorra, kus Feministeeriumit ei ole enam vaja. Kui ühiskond on feministlik, saavutatud on sooline võrdsus, siis see eesmärk on täidetud.

Mul on segased tunded selles suhtes, kuivõrd positiivne selline light-feminism on, mis jätab sotsiaalmajandusliku ebavõrdsuse kõrvale ja räägib ainult naiste representatsioonist ja edukate karjäärinaiste tunnustamisest, aga mitte vaesusest ja soolisest ebavõrdsusest.

Aet Kuusik

Mil määral te näete neis positiivsetes arengutes – näiteks selles, et 15 aastat tagasi ei kirjutatud veel palgalõhest peaaegu üldse ja nüüd tehakse seda lakkamata – mängus Feministeeriumi kätt? Või millisest pinnasest Feministeerium aastal 2015 üldsegi tärkas?

A.K.: Selle eesmärgiga sai Feministeerium loodud küll.

K.V.: See oli mingi ajaperiood, kui Eestis oli küll soolise võrdsusega tegelevaid vabaühendusi, aga need ei olnud eriti häälekad. Või õigem oleks öelda, et nende hääl oli suunatud otse poliitikakujundajate kõrvadele. Võeti poliitikutel nööbist kinni, kirjutati arvamusi eelnõude infosüsteemi. Meedias oli nende seisukohti vähe näha.

Mis ühendused siis juba olid?

K.V.: Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus, Eesti Naisliit, Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon, olid ka Laud ja Kett – Eesti Naisteühenduste Ümarlaud ja Eesti Naiste Koostöökett. Kõik tegutsevad endiselt, aga ei ole olnud kunagi niivõrd kommunikatsioonile orienteeritud kui meie. Minu meelest oli 2015 selline aeg, et kui tahtsid selles valdkonnas kommentaari, pidid pöörduma (soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise – M.T.) voliniku või sotsiaalministeeriumi poole. Ja veel kümme aastat enne seda helistasid Barbi Pilvrele. Feministe muidugi oli, nii aktiviste kui ka kunstnikke, kirjanikke ja teadlasi, aga ei olnud organisatsiooni, mille eesmärk olekski olnud tuua feministlik perspektiiv…

…peavoolu?

K.V.: Jaa (naerab)! Aga Eesti ei ole ju ülejäänud maailmast isoleeritud, ma arvan, et need teemad saavadki kõikjal praegu rohkem tähelepanu kui näiteks kümme aastat tagasi.

Aga ikkagi, kas teil on ka siin mingeid otsesemaid teeneid või töövõite, et ühiskond on selle aja jooksul vaikselt, aga kindlalt muutunud? Mulle endale nimelt tundub, et on.

K.V.: Hoiakute pinnalt ma ei julge öelda, selleks oleks vaja vaadata päris sotsioloogilisi uuringuid. Tegelikult tuleb sellel aastal välja uus soolise võrdõiguslikkuse monitooring, siis saab näha, kuidas hoiakud on ajas muutunud. Mingid võrdõiguslikkuse näitajad on küll positiivsemaks läinud: palgalõhe väheneb – Eesti ei olegi enam number üks, Lätis on hullem! –, isad võtavad rohkem isapuhkust ja nii edasi. Aga jube raske on näpuga näidata, et mis siis selle põhjustas. Selleks on mängus liiga palju tegureid ja tegijaid.

Mingid konkreetsed poliitilised võidud on meil küll olnud, aga seal ei ole me üksi tegutsenud. Sa ise ju saatsid ka (intervjuule eelnenud kirjavahetuses – M.T.) lingi minu kunagisele artiklile, kus ma loetlesin lahendamata inimõiguste probleeme aastal 2020, ja ma läksin, lugesin ja mõtlesin, et tõesti, üht-teist on ikka ära ka tehtud. Abiellumisea erand on kaotatud, nii et nüüd saavad abielluda vaid täisealised – check! Seksuaalse enesemääramise vanusepiir on tõstetud 14 aasta pealt 16 peale – check! Alles mõni nädal tagasi võeti vastu ligipääsetavuse seadus[2]. Lapsed saavad nüüd omal soovil psühhiaatrilist abi, ilma et neil peaks olema selleks vanema nõusolek – check!

A.K.: Mäletan, et kui me needsamad nõudmised enda jaoks kirja panime, siis tegimegi seda nii, et nad oleksid mitte lihtsalt tehtavad, vaid kiiresti tehtavad. Et poliitikud saaksid tõesti võtta ja ära teha.

K.V.: Aga rõhutan veel kord, et me ei olnud üksi, oleme teinud nendes küsimustes koostööd Lastekaitse Liidu, Eesti Puuetega Inimeste Koja ja Eesti Inimõiguste Keskusega ehk organisatsioonidega, kellega meil on huvid kokku langenud.

A.K.: Teeme regulaarselt tagasisideuuringuid ja sealt oleme näinud, et lugejad on saanud oma mõtetele tuge või hoopis materjali, mida kasutada sõprade ja pereliikmetega soolise ebavõrdsuse küsimustes argumenteerimiseks. Ka julgust, et ise midagi algatada. Või palka juurde küsida. Ma arvan küll, et meie töö on ühiskonda mõjutanud, aga raske on tuua välja numbreid. Olen tähele pannud, et näiteks diskussioonid, mida peetakse kas või sotsiaalmeedias, on muutunud. Näiteks vestlused kehateemadel – kuidas suhtutakse paksudesse kehadesse või kas või jalakarvadesse – on läinud tunduvalt paremaks, vabamaks, vähem häbistavaks. Need on muutunud ka feministlikes keskkondades.

Portaalis alustate enesetutvustust sõnadega „Feministeerium teenib oma maad ja rahvast”.

K.V.: Selle me vist võtsime Objektiivist.

Jaa, midagi sellist ma kahtlustasingi! Tahtsingi küsida, et kuidas te julgete üldse niimoodi nalja teha? Kas inimesed saavad naljast aru?

K.V.: Kahtlustan, et ei saa. Oma esimese strateegia koostasime nii, et võtsime aluseks Swedbanki strateegia ja asendasime sõnad „ettevõtted” ja „kliendid” sõnaga „inimesed”. Oma kontaktinfosse kopeerisime ministeeriumite vastava info, et teabenõuetele vastame viie tööpäeva jooksul, selgitustaotlustele ja märgukirjadele 30 päeva jooksul. Sellest ei saanud tõesti keegi aru.

A.K.: Ja meie esimene hüüdlause oli „Feministeerium: tehtagu!”.

K.V.: Jaa! See tuli sellest, et kogu aeg, kuskil Woolfis (feministlik Facebooki grupp „Virginia Woolf sind ei karda!” – M.T.) või kuskil, öeldi, et „keegi võiks teha”, „miks keegi ei tee?” jne. Tegelikult saame siiamaani pöördumisi, et kas Feministeerium ei võiks midagi teha või kirjutada.

A.K.: Ja eriti tuleb pakkumisi naistepäeva, näiteks mõned populaarsed baarid avastavad, et neil ei ole naistepäevaks programmi, ja võtavad ühendust sooviga, et kas tahaksime neil naiste inspiratsiooniõhtu korraldada. Ma isegi ei tea, mis see on!

K.V.: Ma sain sarnase kirja mingilt Rotary klubilt, et homme on naistepäev ja kas me ei tahaks minna nende klubisse midagi rääkima (naerab).

A.K.: Oota, kas peaks nüüd natuke siluma, et me tegelikult ikka ootame koostööpakkumisi (naerab)? Loomulikult me ootame feministlikke koostööpakkumisi ja võimaluse korral tuleme nendega kaasa!

K.V.: Aga mitte teenuseosutamise vormis. Feministeeriumi soov on võimestada inimesi ja anda neile platvorm. Ehk kui tahad, et mõnel teemal kirjutataks, siis tule ja kirjuta, meil on portaal! Ja kui tahad, et keegi korraldaks ürituse, siis pane korraldustiim kokku, me kutsume sinna inimesi. Kui sul on soov midagi muuta, siis oled osa muutusest, hakka pihta! Aga kui tulla tagasi su küsimuse juurde, siis huumor on väga oluline!

A.K.: Ma tahtsin just öelda, et huumor kahjuks ei ole oluline (naerab)! Meil Feministeeriumis on huumor keelatud.

Mis on muidugi ka õige.

K.V.: Huumor on ellujäämisstrateegia. Ma arvan, et meie tekstides oli alguses palju-palju rohkem huumorit. Praegu saab meil nalja väga palju omavahel, aga tekstid on muutunud tõsisemaks.

A.K.: Kunagi oli ju Feministeeriumi leivanumber aasta šovinisti valimine, millega me jõudsime kohe ka kollasesse meediasse. Mehed valasid Elu24 veergudel pisaraid, et nad on aasta šovinisti kandidaadiks valitud. See oli hästi naljakas, aga me väsisime lõpuks ise ära sellest šovinistide biode läbitöötamisest (naerab).

K.V.: Siin on kaks asja. Esiteks see, et praegu muud ei jõuakski toota kui neid nominatsioone, aga mingil hetkel sai siiber ka nende sõnumi võimendamisest. Ega need nominatsioonid ei ole aasta šovinisti kandidaatide karjääre kuidagi ka takistanud, viimati sai Hõbemägi Postimehe peatoimetajaks, tema oli ka üks meie kandidaatidest.

A.K.: See ei pakkunud endale enam nii palju. Ja me igatseme rohkem feministidevahelisi diskussioone, ka edasiviivaid vaidlusi. Vahel on kutsutud Delfisse näiteks Varro Vooglaiu või mõne teise abordivastasega vaidlema, aga ma ei näe, et see annaks midagi kellelegi peale väljaande või kanali.

Kui te 2018. aastal IDA Raadios podcast’i või saatega „Ära kaaguta” alustasite, siis kas selle mõte oli ka olla kuidagi vastukaaluks iganädalastele poliitsaadetele, kus „kaks kahest”[3] saatejuhist olid alati mehed?

A.K.: Ei, me tahtsime lihtsalt podcast’i teha, meile mõlemale meeldib raadioformaat.

Viimases saates osutasite mainitud tavapärasele raadioformaadile kui „meespoliitikasaadetele”. Kas siit võib aimata mingit iroonilist hoiakut selle nähtuse suhtes ja kui, siis mis sel häda on, miks ei tohiks mehed ometi arutada maailma asju ainult omavahel?

K.V.: Võivad küll, aga…

A.K.: Ega meestel ei ole ju midagi häda…

Hea, et te selle välja ütlete!

(Naeravad)

A.K.: …aga nende saatejuht-meeste taust on väga sarnane, nad on üsna ühes vanuses, sarnase hariduse, ühesuguste kogemustega, mis tuleb välja nende võrdlemisi sarnastest arvamustest. „Rahva teenreid” kuulan näiteks siis, kui seal on kohal Evelyn Kaldoja või Heidit Kaio, „Poliitikaguruga” on samamoodi – kuulan ainult siis, kui osaleb ka mõni naine.

„Poliitikaguru” on vist selles mõttes küll progressiivne, et kolme mehega saateid viimasest ajast praktiliselt ei ole, üks kolmest (aga mitte kunagi kaks) on alati naine.

K.V.: Kaks oleks juba liiast (naerab)! Ma olen üldse valiv kuulaja, ma ei talu nämmutamist. Olen ka naiste suhtes valiv, näiteks „Poliitikaguru” ma kuulan küll, aga pigem siis, kui seal on Liisa Past, Maris Hellrand, Annika Arras või Külli Taro. Tegelikult olen lõpetanud mitme saate kuulamise, näiteks „Olukorrast riigis”. Kuigi sel nädalavahetusel kuulasin millegipärast kõik saated läbi ja lihtsalt kannatasin, valus oli kuulata Hindrek Riikoja mõtisklusi inflatsiooni teemal – ma olen siiski majandusharidusega (naerab). It takes some, kui asjast mitte midagi teada ja rahulikult arvata. Mulle näib, et meesarvajatel on tihti see häda, et nad usuvad, et nende arvamus on midagi väärt ka siis, kui nad tegelikult valdkonnast midagi ei tea.

Kas ei ole lausa nii, et Eesti sai endale enne esimese naispresidendi kui esimese statsionaarse naissaatejuhi mõnesse nädalalõpu poliitsaatesse – mõtlen Marju Himmat, kes vedas 2019. aastal põgusalt koos Andrus Karnauga sedasama „Olukorrast riigis”?

K.V.: Jaa, Himma ajal ma kuulasin, temast ma tunnen puudust.

A.K.: Ma just vajusin siis ära.

Huvitav! Kas ei vastagi siis tõele šovinistide klišee, et feministid eelistavad alati, igal pool ja igal võimalusel naisi ning vaesed mehed ei pääse varsti üldse enam löögile?

A.K.: Me oleme ka oma valimisjuhistes öelnud, et vahel võib parim naine, keda valida, olla hoopis mees! Kui ei ole sellist naist, kes oleks sulle sobivate poliitiliste vaadete ja väärtustega, siis vali mees. See jutt, et naisi valitakse ainult soo pärast, on absurdne.

Kui nüüd rohkem praegusesse aega liikuda, siis kas pole mitte huvitav, et viimane valitsus ja koalitsioon – kuidas tahes see olukord siis lõpuks ka ei laheneks – ei lagunenud mitte mõne mehise teema pärast, nagu vana hea korruptsioon vms, vaid hoopis sellise teema tõttu, mille võiks liigitada naiste- ja pereteemade alla. Kuidas teile tundub, kas Keskerakonda päriselt huvitab Maarjamaa iive?

A.K.: (Tüdinult) Absoluutselt mitte.

K.V.: Keskerakond veiderdas ju ammu enne seda. Nad olid valitsuses ja riigikogus nagu kaks erinevat erakonda. Valitsuse Keskerakond oli valitsuses ja riigikogu Keskerakond oli opositsioonis. Nii nad võtsid valitsuses vastu otsuseid, mida nad opositsioonis kritiseerisid. Ma lihtsalt ütlen, et mul on nii kohutavalt kopp ees sellest iibeteemast! Mulle tundub nii uskumatu, et mõned poliitikud ei suuda siiamaani mõelda kaugemale sellest, kuidas panna naised sünnitama: kas maksta neile, kas keelata abordid, kas piirata mingit teenust… Ja nad arvavad, et sellel on mõju, mida nad teevad!

Mulle tundub nii uskumatu, et mõned poliitikud ei suuda siiamaani mõelda kaugemale sellest, kuidas panna naised sünnitama: kas maksta neile, kas keelata abordid, kas piirata mingit teenust…

Kadi Viik

Mulle tundub ka, et Keskerakonda iive ise nii väga ei pruugigi huvitada. Isamaad võib-olla küll omadel põhjustel, aga…

A.K.: No ei huvita. Aga ega neid ka see mõju ei huvita.

K.V.: Keskerakonda lihtsalt huvitas uue valitsuse tegemine. Aga ma tahan, et poliitikutele jõuaks kohale, et meil on Eestis nii palju päriselt lahendamata sotsiaalprobleeme, eelarveauke ja -puudujääke. Praegu ei ole ju näha, et Isamaa sellest iibejutust taganeks.

Mis on päriselt olulised sotsiaalprobleemid?

A.K.: Näiteks omastehoolduse teema on nii kaua aega olnud nii raske, seal on nii suured summad puudu ja ka iibe tõus ei muudaks seda olukorda kuidagi paremaks. Iibele rõhumine taastoodab patriarhaalset ringi, kus inimestelt, kelleks enamasti on naised, eeldatakse jätkuvalt tasustamata või kehvasti tasustatud hooletööd, kuna riigil ei ole raha, et seda koormust vähemaks võtta – sest see on kulutatud mujale.

K.V.: Praegu on justkui oluline see, et sa sünnitad. Aga mis saab edasi? Kui sa sünnitad lapse, kellel on näiteks sügav puue, mis sind ja sinu last siis ees ootab? Kärt Anvelt kirjutas äsja väga hea artikli omastehooldusest ja olematutest toetustest – keskmine hooldajatoetus täisealise inimese hooldajale on 49 eurot ja puudega lapse hooldajatele 73 eurot kuus. Millised on teenused, kas need on kättesaadavad ja mis on nende kvaliteet? Meil on hooldekodude tasu kallim kui inimese pension. Kui sa oled reproduktiivses eas inimene, siis peaksid muudkui sünnitama ja lapsi kasvatama, aga samal ajal on sul võib-olla vanem, kes vajab ööpäevaringset hoolitsemist. Hooldekodukohti on vähe ja teenus on väga kallis, tavainimene ei saa seda endale lubadagi, hooldab parem ise. Ühesõnaga, mul lihtsalt pea plahvatab selle kolmanda lapse toetuse peale – see on nii absurdne. Meil ei ole isegi kõikidel inimestel ravikindlustust. Keskerakonnal oli tervise- ja tööministri portfell ning enne seda sotsiaalministri portfell, nad teavad ju, mis puudujäägid meil heaolusüsteemides on. Kuidas nad saavad suunata sadu miljoneid sirge näoga ühe olematu probleemi lahendamiseks, kui nad teavad, mis siis selle tulemusel kõik tegemata jääb?

Iibele rõhumine taastoodab patriarhaalset ringi, kus inimestelt – enamasti naistelt – eeldatakse jätkuvalt tasustamata või kehvasti tasustatud hooletööd, kuna riigil ei ole raha, et koormust vähemaks võtta – sest see on kulutatud mujale.

Aet Kuusik

Kas on veel mõni eriti oluline teema, mis liiga vähe tähelepanu saab?

K.V.: Jah, meie südameteema on nõusolek. Et karistusseadustikus oleks seksuaalvägivald defineeritud nõusoleku puudumise kaudu. Vägistamine eeldab praegu Eestis vägivalda või abitusseisundi ärakasutamist. Me arvame, et need peaksid olema raskendavad asjaolud, mitte tingimused. Ja ohvreid ei kohelda ka õigussüsteemis eriti hästi. Meile on oluline, et seksuaalvägivalla ohvrid saaksid tuge ja abi, et neid ei taasohvristataks.

A.K.: Et nad läheksid üldsegi kuriteost teatama – enamik ju ei lähe. Üks asi on see, et inimesed ei tunne alati ära, et neid on seksuaalselt ahistatud või et nad on kogenud seksuaalvägivalda. Aga ka ilmselge vägistamise puhul ei pöördu paljud politseisse või kui pöörduvadki, siis nad ei saa sealt adekvaatset abi.

K.V.: Või ei saa kohtusüsteemist õiglust.

Mulle tundub jällegi, et ka nõusoleku tähtsuse teadvustamisel on toimunud näiteks viimase 5–7 aasta jooksul üsna suur areng. Kas see on näiline? Või lihtsalt n-ö kultuuriline ega ole seadustesse jõudnud?

K.V.: Eestis on seadusi täiendatud küll, aga mitte lähtuvalt nõusoleku aspektist. Teistes Euroopa riikides on muudatused toimunud, praegu on riburadapidi mitmed riigid – näiteks Hispaania, Sloveenia, Taani, Küpros, Rootsi – muutnud vägistamise määratlust. Aga see arengu tunnetus ei ole näiline, Istanbuli konventsioon jõustus aastal 2014 ja see kohustab ühinenud riike lähtuma põhimõttest, et nõusolekuta seks on vägivald. 

Kas paistab mingi lootus, et see võiks meilgi muutuda?

K.V.: Istanbuli konventsioon on tegelikult meie jaoks siduv. Aga lootust annab see, et Euroopa Komisjon tegi märtsis ettepaneku võtta vastu uus naistevastase vägivalla direktiiv, mis lähtub samuti nõusolekust. Aga liikmesriigid hakkavad seda alles menetlema ja arvamust avaldama, nii et direktiivi jõustumiseni on veel pikk maa minna. Eestis toimus ka esmane siseriiklik arvamuste kogumine.

Üks probleem, mis leiti, seisnes selles, et naistevastase vägivalla direktiivis ei olnud keel sooneutraalne – see ei hõlmanud mehi.

K.V.: Jah, üks meie naisorganisatsioon arvas tõesti, et see on meeste suhtes diskrimineeriv.

A.K.: Ütlesime ka oma arvamuses, et seaduse keel peab olema sooneutraalne, aga see ei tähenda, et seaduse rakendamine peaks olema sootuim. Sooneutraalse keele kõrval tuleb pöörata tähelepanu ka seksuaalvägivalla soolistatusele. Et oleks eraldi arvesse võetud, et meestest seksuaalvägivalla ohvrid on tõesti väga stigmatiseeritud – neid on küll statistika järgi väga vähe, aga neil on väga raske üldse kuhugi pöörduda, statistikasse sattudagi. Samas on suurel määral levinud meeste vägivald naiste vastu. Seda kõike tuleb arvestada.

Arvatavasti on ka transinimeste kohtlemine teie jaoks üks oluline teema, vähemasti sina, Aet, kirjutasid selle kohta eelmisel aastal väga põhjaliku artikli. Artikkel lõppes sotsiaalministeeriumi tervishoiuvõrgu juhi lootusrikka kommentaariga selle kohta, kuidas kõik läheb kohe peagi paremaks ja asjaga tegeldakse. Mis sellest praeguseks saanud on?

A.K.: Jah, ka soolise enesemääratlemise ja autonoomia teema on sügavalt feministlik küsimus. Pärast pikka pausi uus komisjon, mis on soo tunnustamise protsessis üks värav, mis tuleb läbida, tõesti jälle töötab. Ja kui varem otsustas 21 aastat asju üks ja sama inimene, siis nüüd on komisjonis rohkem ja mitmekesisema spetsialiseeritusega liikmeid, kes ka vahetuvad. Aga soo tunnustamist reguleeriv määrus on praegu ikkagi sama, kuhugi edasi ei ole see teema praeguse seisuga liikunud. Trans-tervishoiuga seotu peaks minema üldisesse rahvatervise seadusesse ja protseduur muutuma selliseks, et lähtub rohkem transinimeste vajadustest.

K.V.: Aga me võime olla kindlad, et kui Isamaa tuleb valitsusse, siis see ei liigu kuskile.

A.K.: Trans-teemadest on hakatud rohkem rääkima, representatsioon on paranenud. Ja eks nüüd saabki näha, kas see annab ka mingit tulemust, kas transinimeste heaolu päriselt ka paraneb tänu sellele – kas võetakse toetavaid seaduseid vastu, kas diskrimineerimine väheneb. Tahaks peale meedias kohaloleku ka reaalset heaolu paranemist transkogukonna jaoks.

Trans-teemadest on hakatud rohkem rääkima, representatsioon on paranenud, aga tahaks peale meedias kohaloleku ka reaalset heaolu paranemist transkogukonna jaoks.

Aet Kuusik

Üks iibesõdalasi Lea Danilson-Järg leidis eelmisel aastal – ja ma mõistagi nõustun temaga –, et „feminismi varjukülgedest peab saama rääkida”, niisiis tahaksingi meenutada kohe Postimehe arvamustoimetuse juhi Martin Ehala tendentslikku ja väga pikka artiklit selle kohta, kuidas feminism ei ole põhjustanud ainult homoseksuaalsuse kiiret tõusu (noorte naiste hulgas) ja soovahetuse epideemiat, vaid ka viinud lääneriikides sündimuse enneolematult väikeseks. Küsin teie kui Eesti feminismi eeskõnelejate käest niisiis, miks te tegelete iibe vähendamisega? Ja sama artikli kontekstis küsiksin veel, miks te alavääristate feministidena emadust eneseteostusvõimalusena!?

A.K.: See on nii lühinägelik vaade, et just feminism põhjustab iibe vähenemist. Kui ma vaatan enda ümber olevaid inimesi – ükskõik kas lapsevanemaid või mitte –, siis paljud on raskustes, puudub kindlustunne, kogu aeg on kiire, paljud tunnevad väsimust neile esitatavate nõudmiste pärast jne. Ma arvan, et enamik naisi, kes lapsi tahavad ja kelle puhul see ei ole näiteks meditsiinilistel põhjustel välistatud, ilmselt ka saavad lapsed. Aga need, kelle jaoks lapsed ei kuulu hea elu soovide esikümnesse, tunnevadki suuremat vabadust neid mitte saada ja saavad pühenduda muule.

K.V.: Kui vaadata ajalugu, siis näeme, et sündimus on otseses korrelatsioonis haridustasemega. Selles mõttes võib ju küll öelda, et feminism tegeleb aktiivselt sündimuse vähendamisega, kuna see propageerib tüdrukute ja naiste haridust.

Aga mis puudutab emaduse alavääristamist eneseteostusena, siis lapse saamine või mittesaamine on fundamentaalselt isiklik otsus. Kas ma tahan lapsi saada või mitte, kellega, millal, kui palju? See ei ole koht, kus üldse keegi peaks kuidagi sekkuma või tohiks seda teha, ammugi riik. Ainus, mida riik saab teha, on luua keskkonna, kus sul on turvatunne – ja see turvatunne ei tähenda tõesti sularaha, vaid puudutab kõike alates linnakeskkonnast ja lasteaiakohtade olemasolust kuni julgeolekuolukorrani. Lisanduvad sellised teemad nagu tööelu, partner, sotsiaalne võrgustik. Turvatunne on niivõrd palju suurem ja laiem kui summa pangaarvel. Aga naised, kes tahavad teostada ennast emaduse kaudu – loomulikult, absoluutselt, väga äge, laske käia!

Kui vaadata ajalugu, siis näeme, et sündimus on otseses korrelatsioonis haridustasemega. Selles mõttes võib öelda küll, et feminism tegeleb sündimuse vähendamisega, kuna see propageerib tüdrukute ja naiste haridust.

Kadi Viik

A.K.: Martin Ehala rääkis seal artiklis ka heteroseksuaalsuse kriisist, millega ma olen täiesti nõus. Üha rohkem inimesi ei tunne ennast hästi binaarses ning ainult heteroseksuaalsust ja selle norme – näiteks soorolle, mille järgi on naiste asi eelkõige lasta meestel särada – ettekirjutavas süsteemis, see ei toeta neid. Ja nad tahavad välja, tahavad midagi muud. Kui sa pole mees, suunatakse sind lapsi saama ja veel palju, isegi kahest ei piisa. Lastevabadus on tabu. Sellised normid mõjuvad paljudele tohutult piiravana.

Mõni aasta tagasi oli Objektiivi rahval kõvasti hambus teie ja mõnede teiste vabaühenduste rahastuse küsimus, nad nimetasid seda läbivalt ebaseaduslikuks jne. Mulle tundub, et siinkohal võiks täitsa natuke neid tagamaid meenutada – mis toimus ja mis sellest lõpuks sai?

K.V.: Objektiiv viitas sellele, et võrdne kohtlemine ja sooline võrdõiguslikkus ei olnud tookord hasartmängumaksu seaduse toetatud teemade loetelus. Tasub teada, et seal ei olnud ka teisi teemasid, näiteks lapsi ja laste õiguseid. See oli aeg, kui Martin Helme oli rahandusminister ja peatas võrdse kohtlemise ja soolise võrdsuse projektide (mis mõjutas näiteks Feministeeriumit, Eesti Inimõiguste Keskust ja Eesti LGBT Ühingut) projektirahade väljamaksed. Avatud konkursid olid toimunud, projektitaotlused heaks kiidetud ja ka esimesed maksed tehtud, aga keset projekte andis minister Riigi Tugiteenuste Keskusele korralduse väljamaksed peatada. Laste õiguste projekte ta ei puutunud. Tol korral võttis sotsiaalministeerium ise üle kogu oma haldusala hasartmängumaksu projektide administreerimise, sest nemad pidasid rahastamist seaduspäraseks. Tanel Kiik oli siis vastutav minister ja ta läks Helmest n-ö mööda.

Meie selle perioodi projekt on praeguseks lõppenud ja sel aastal toimus uus taotlusvoor juba uute rahastustingimustega, praeguseks ongi hasartmängumaksu seadust muudetud. Nii et seaduslikkuse küsimus ei ole enam päevakorras.

A.K.: Aga me osaleme avalikel konkurssidel…

K.V.: Nojah, vaatamata populaarsele arvamusele ei saa me riigilt – või kuskilt mujalt – niisama raha.

A.K.: Projektitaotluste kirjutamine on suur töö ja konkurents on ka päris tihe, nii et sinna läheb palju energiat.

K.V.: Rahastus tuleb meil nii annetustest kui ka projektikonkurssidest. Praegu oleme sotsiaalministeeriumi strateegilised partnerid koos Praxisega ja me saame ACFist (Active Citizens Fund, mida administreerib Eestis Avatud Eesti Fond – M.T.) nii tegevustoetust kui ka projektitoetust – oleme Eestis üks viiest vabaühendusest, kes sealt tegevustoetust saab. See on piiratud ajaks, kaheks aastaks, mitte igaveseks. Aga tollane lugu näitaski, et meil on vaja rahastust mitmekesistada, et me ei oleks nii haavatavad, kui keegi otsustab, et nüüd keerame lihtsalt kraanid kinni. Oleme vaeva näinud, et meil oleksid erinevad rahastusallikad, ja mõtleme veel, kuidas rahastusbaasi tugevamaks ehitada – kas suundume ärisse või (naeravad).

Kuulsin IDA Raadiost, et lähete nüüd puhkusele ja enne augustit enam saadet ei tee, lugusid ei kirjuta ja toimetuse veerg on pausil. Mis plaanis, kuidas puhkab feminist?

A.K.: Juulis me tõesti puhkame. Mina igal juhul kavatsen matkata hästi palju Eestis ja Lätis.

K.V.: Mina ka! Aga mina kavatsen Koiva jõel kanuus istuda.

A.K.: Mina kavatsen ratta seljas istuda.

K.V.: Koos ei ole me küll puhkuseplaane teinud (naeravad).

A.K.: Juulis ma lähen ka Riiga Drag King Festivalile töötuba tegema, nii et ma ainult ei puhka ka. Mis veel… Tahan hästi palju lugeda. Ja Setomaal olla!

K.V.: Ma loen alati väga palju ja ma elan aastaringselt suvilas, selles mõttes ei erine puhkus mu tavaelust. Ülejäänud aja on plaan tühja passida.

[1] Laser, 10.09.2021.
[2] Euroopa ligipääsetavuse akt ehk Toodete ja teenuste ligipääsetavuse seadus, mis kohustab muu hulgas toodete ja teenuste kavandamisel ja tootmisel arvestama ka puudega inimeste vajadustega – M.T.
[3] Viitan siin artiklile Liimets, A. 2021. Kaks meest kahest ehk Nädalalõpu poliitikasaadete välimääraja. – Müürileht, juuli-august.

Kristina Kuzemko on mängulise lähenemisega visuaalkunstnik, kelle loomingu aluseks on armastus oma linna ja selle inimeste vastu.