16.–21. aprillil toimus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia heliloomingu ja muusikatehnoloogia festival COMMUTE#5 (COMposition and MUsic TEchnology), mis tähistas tänavu oma viiendat sünnipäeva. Rebeca Žukovitš vaatleb sündmust läbi tudengi- ja autoripositsiooni.

Festivali COMMUTE eesmärgiks on pakkuda EMTA audiovisuaalse, elektroakustilise ja klassikalise heliloomingu tudengitele võimalust enda realiseerimiseks professionaalses ja laiemale publikule suunatud kontekstis. Publikuni tuuakse uudisteosed, esitledes mitte ainult hetkel EMTA seinte vahel toimuvat, vaid kõrvutades tudengite loomingut ka rahvusvaheliselt silmapaistnud kunstnike ja muusikute loominguga. 

Minu jaoks oli selleaastane COMMUTE teine ning kokku oli mul sellel aastal välja panna neli tööd: audiovisuaalne installatsioon „STREET VIEW 1” ARS Stuudio 53-s, audiovisuaalne poeem „UPĖ” kinos Sõprus, heliteos „Üks keha korraga” kahele instrumendile ja tantsijale ning Erasmus+BIP programmi jooksul valminud „Untitled” koostöös Torbjørn Haalandiga. 

Valdkondade hägustunud piirid

Võrreldes eelmise aastaga oli tänavune festival COMMUTE terviklikum ning programmilt mitmekülgsem – kaasatud oli rohkem erinevate erialade tudengeid ning läbilõige hetkel tudeerivate loojate jaoks olulistest teemadest, stiilidest ja tendentsidest mõjus läbipaistvamalt. Ampluaa klassikalisest nüüdisloomingust ja kontserdiformaadist installatsiooni ja glitch’ini oli ambitsioonikas ja huvitav ning vaatamata oma mõnetisele kaootilisusele kvaliteetne. 

Samuti oli silmapaistvam koostöö tudengite ja valdkonna professionaalide vahel. Mitmel kontserdil kõlas noorte uudislooming kõrgetasemeliste uue muusika ansamblite esituses: „Uus muusika”, kus Ansambel U: tõi kuulajateni EMTA klassikalise heliloomingu tudengite uudisteoseid; Erasmus+ programmi lõppkontsert „Magus piin”, kus Azione_Improvvisa (Itaalia) mängis kuue Euroopa muusikakõrgkooli tudengite koostööna valminud teoseid, ning klarneti ja klaveri duo Orro & Fleitzi kontsert „Monofoob”, kus mängijad esitasid uudisteoseid, mille partituurid olid loodud, kasutades erinevaid alternatiivseid, nii graafilisi kui ka teksti- ja liikumispõhiseid notatsioone. Autorina oli sedasorti aktiivne koostöö muusikutega loomise käigus tänuväärne ja arendav ning võimaldas saada vahetut ja konkreetset tagasisidet. Oma neljast teosest kolme puhul töötasin professionaalsete interpreetidega juba komponeerimise ajal ning seda kuni elava ettekandeni välja. 

Pidades silmas konstruktiivset ja edasiviivat kriitikat, on tudengil COMMUTE’i festivalil oma töid esitledes võimalus oma õppejõudude ja kolleegide näol sisukaks dialoogiks. Nimelt moodustab enamuse oma loomingule saadavast tagasisidest õpingute ajal erialaõpetaja oma, mis paratamatult mingi aja peale ammendab end selles osas, et ollakse liiga kursis ja seotud oma õpilase tööprotsessiga. Kuigi EMTA-s kuuluvad klassikaline, elektroakustiline ja audiovisuaalne looming ühe õppekava alla, on siiski tegemist eraldi opereerivate ja individuaalsete rakukestega, mis on festivali programmi mõttes rikastav, kuid piiritleb väga selgelt ka nende inimeste hulga, kellelt on võimalik õppeaasta jooksul tagasisidet saada. 

Vaatamata koolisisesele individuaalsusele, on üldises plaanis kõnealuste valdkondade piirid hägustunud – elektroonika, visuaalid või performatiivne element on juba tükk aega tagasi jõudnud klassikalisse muusikasse; audiovisuaalsed teosed hõlmavad endas sageli klassikalist notatsiooni ning on väga tihedalt ja otseselt seotud elektroakustilise loominguga; paljud elektroakustikud eksperimenteerivad lisaks helidele ka visuaalide või valgusega jne. Seetõttu on kahju, et kuigi ühiseid ja kattuvaid jooni leiab erialade vahel võrdlemisi palju, oli osalus publikuna osakonnasiseselt pigem madal.

Rohkem tähelepanu tudengile

COMMUTE’i festivali oluline osa on mitte ainult näidata EMTA tudengeid ja nende loomingut, vaid pakkuda publikule ka valdkonda hetkel kujundavat konteksti. Nii ei piirdunud kontserdid ka sellel aastal vaid kursuse või õppeastme lõputöödega, vaid kuulda ja näha sai mitmeid olemasolevaid ja tunnustatud teoseid ka mujalt – lisaks Azione_Improvvisa kontserdile „Anamorfoos”, kus kõlas mitme uudisteose Eesti esiettekanne, ja Sõpruse kontserdil üles astunud Wayne Siegelile ja Azer Haciaskerlile, esitas duo Orro & Fleitz tudengite tööde vahel Jörg Widmanni loomingut klaverile ja klarnetile. 

Pidades silmas, et nii enne Azione_Improvvisa kontserti kui ka Sõpruse seanssi toimusid intervjuud või vestlusringid külalisesinejatega, oleksin isiklikult nii publiku kui ka kunstnikuna soovinud rahvusvaheliste tegijate kõrvalt tudengile kui autorile pisut rohkem tähelepanu. Sümpaatne oli kontserdi „Monofoob’’ eel toimunud miniloeng, kus tudengid said kirjeldada oma tööprotsessi ja selgitada huvilistele peagi toimuva kontserdi telgitaguseid. Kohaletulnud said esitada autoritele küsimusi ja kaasa mõelda ning tekkinud diskussioon oli minu jaoks igati huvitav mitte ainult autorina, vaid ka publiku seas kolleege kuulates. Kuna COMMUTE on akadeemiaga väga tihedalt seotud, siis analoogsed sissejuhatavad loengud või kohtumised võiksid toimuda kõikide kontsertide eel ning seda eeskätt tudengeid rohkem kaasates. 

Sümpaatne on tõdeda, et nagu mullugi, on festival jätkuvalt hetkel tudeerivate loojate nägu. Omamoodi vabadus programmi koostamisel ja korraldajatepoolne avatus annab osalejatele võimaluse esitleda end nii stilistiliselt kui ka temaatiliselt täpselt nii, nagu parasjagu soovitakse. Seega on kevaditi toimuv COMMUTE mitte pelgalt kohustuslik tudengite väljanäitus, vaid ka omanäoline ja aus. 

Rebeca Žukovitš on kunstnik, helilooja, tegevmuusik ja luuletaja. Hetkel õpib ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias audiovisuaalse loomingu erialal.