Muljetused Hispaania kuuma päikese alt neljapäeval alanud elektroonilisele muusikale ja meediakunstile pühendunud festivalilt Sonar. Kavatsustega headliner’itest kõrvale hiilida ja peaasjalikult programmi äärealadel kõõluda, lubame jälgida kullipilgul just neid artiste, kellest enamik varem tõenäoliselt eriti midagi kuulnud ei ole.

1. päev – sume ja soe täiskuu-teknomaraton

Esimese festivalipäeva juhatas malbelt sisse noor sakslane, pianist Nils Frahm, kelle minimal-teknolik uus klassikaline muusika meenutab, et tantsu- ja klubimuusika ei pruugi tähendada, et tegemist on ilmtingimata kergete helidega. Meloodiakäigud tiibklaveril elektrooniliste biitide taustal on kütkestav kooslus – näiteks see Carl Craigi kollaboratsioon pianisti Francesco Tristanoga on lihtsalt nii võrratu, et iga kord kui ma seda videot uuesti vaatan, tuleb mul kananahk ihule. Midagi sarnast tajusin ka Nils Frahmi laivil, kus oli küll vähem hausilikke käike, kuid esimese festivalipäeva alguses ei osanud ma veel aimata, et sellest saabki üks korralik tekno-õhtu.

Sarnasel lainel jätkasin jaapani bändiga, kolme tšiki kooslusega Nisennenmondai, kelle osas ma olin varakult ootusrikas. Tuleb tunnistada, et tegu oli nii minimaalse küttega, et pärast veerandtunnist ühetoonilist sissejuhatust hakkasid iga viie minuti tagant kõlanud väikesed variatsioonid viimaks kannatlikule publikule juba selliseid emotsioone pakkuma, et iga uue saundi peale kostus rahva seast ovatsioone. Samas jäi kogu laivi lõpuni drop tulemata ja tunne oli veidi nagu internetistaarist „how-would-you-feel-if-someone-just-turned-you-on-and-left” lambilülitil. Saund ja sämplid olid suurepärased, aga puudu jäi dünaamilisusest – sellest oskuslikust üles- ja allatoomisest, mis emotsioone loob. Küll aga kujutan ma ette, et tegu on magusa materjaliga produtsentidele ja DJdele, soovitan igal juhul kõrva peale panna! Samuti oli selle juures mingit bauhausilikku puudutust. Hea sissejuhatus õhtu naelale…

…sest see ülesköetud elevus kulmineerus peagi Red Bull Music Academy kureeritud laval õhtu vastuvaidlematu tipphetke Chris & Coseyga. Duo, kellele olin juba varakult programmis silma peale pannud ja kelle laiv ületas juba niigi kõrgeid ootusi. Avastasin end vahetamas tantsupõrandal tähendusrikkaid pilke peaasjalikult endast pea 20–30 aastat vanemate inimestega, kes, olgem ausad, oleksid Eesti kontekstis üleüldse ootamatud festivalikülastajad, kuid Sonaril täitsa arvestatav publik. Igal juhul tundus mulle, et good-looking hipsterid kadusid lava eest poole laivi pealt ja alles jäid näost näha n-ö „ajalooga” inimesed. Ilmselgelt teadsid nad midagi rohkem kui mina, sest selle eepilise ülesastumise taustal sain vanainimestega reivimise eest igal juhul kõvasti street credit’it juurde – tuleb välja, et Chris & Cosey’ (Chris Carteri ja Cosey Fanni Tutti duo, mis esineb nüüd peaasjalikult nime Carter Tutti all) ajalugu ulatub juba kõvasti minu ajaarvamise tagusesse aega. Enne kui asjaosalised 1981. aastal esimest korda kahekesi koos tegutsema asusid, olid nad elektroonilise muusika pioneerideks peetava rühmituse Throbbing Gristle liikmed. Teinud koostööd Eurythmicsi ja paljude teistega, on Chris & Cosey’ lugusid remiksinud näiteks eespool mainitud Carl Craig, aga ka Daniel Miller, kes praktiliselt kohe pärast kontserdi lõppu ümber nurga pulti astus (nende omavahelisest seotusest saan ma muidugi aru alles nüüd, mil olen pisut põhjalikumat taustauuringut teinud).

Ühesõnaga, unustasin end mõnuga tantsima ja selleks hetkeks, kui ma oma sammud Ben Frosti kuulama suunasin, oli saal täis saanud ja sinna rohkem inimesi sisse ei lastud – proovisin küll oma pressikaardiga lehvitada, aga selle peale öeldi mulle kuivalt „nice try”. Well, mõtlesin, vähemalt Chris & Cosey oli seda sajaga väärt – kahju, et neil ei lubatud pikemalt teha. Aga ajagraafik on siin suurele festivalile omaselt puine.

Õhtu lõpuks jõudsin lõpuks ka festivali päevase vööndi n-ö põhialale, kus plaati keerutas parajasti juba mainitud Daniel Miller, briti produtsent, kelle mõjutajaks on Kraftwerk ja kes pärineb Throbbing Gristle’i ja Cabaret Voltaire’i ajast. Mees on teinud hiljem koostööd ka Depeche Mode’iga ning avaldas artistinime The Normal alt 1978. aastal singli „T.V.O.D.” / „Warm Leatherette”.

Selle inglise kirjaniku James Graham Ballardi novellist „Crash” inspireeritud singli juures pakub mulle teatavat lohutust ja võidurõõmu Daniel Milleri biograafias sisalduv lause: „Making some money from film editing and working ridiculous hours he gathered enough money to buy a cheap Korg 700S synthesizer and a four track tape recorder.” Nii et sõbrad, laotöölised ja ettekandjad, ametnikud ja dispetšerid – whatever it takes, et oma unistustele lähemale jõuda!

Kuigi pean tunnistama, et esialgu näis olukord Sonaril mulle eemalt vaadates siiski kergelt tobe – Milleri kohal oli hiiglaslik ekraan, mis näitas väga detailselt, millega ta seal tegeleb, ja kui DJ tuima näoga oma Maci ekraani vahib, ei teki üldiselt seda tunnet, et tegemist on „õige” värgiga, mingi ehe võlu kaob sellisel kujul asja juurest ära –, ei suutnud ma end siiski eemale hoida sellest eufoorias massist, kes puldi ees ennastunustavalt tantsis, ja tunglesin mõnuga higiste ja kleepuvate inimeste vahele. Tuleb tunnistada, et Milleri sett, või õigemini selle viimane tund, hoidis siiski hästi lõa otsas – tõstis korralikult üles ja tõi rahulolevalt alla. No ja kuna ma seal lava ees juba olin, siis jäin ka Richie Hawtini aka Plastikmani kuulama. Tegemist ei ole lõpuni just minu tassikese teega, kuid korralik sound system, hiiglaslik muusika saatel pulseeriv valgussammas, täiskuu ja massid tegid oma töö – efektsusest ühesõnaga puudust ei tulnud. Esimese päeva lõpuks (ja pange tähele, ööprogrammi eile veel ei olnud) löövad jalad igal juhul juba korralikust maratonist pilli.