Peale selle, et Amsterdam köidab külastajat põneva arhitektuuri, erinevate meelelahutusvõimaluste ja tolerantsusega, on see linn ka hea peatuspaik elektroonilise muusika gurmaanidele. Linna progressiivne lähenemine ööelule ja hästi korraldatud festivalid on võtmesõnad, mis seda mõtet toetavad.

Greenhouse'i lava. Foto: Kasia Zacharko

Greenhouse'i lava. Foto: Kasia Zacharko

Augustikuu esimesel nädalal toimunud Dekmantel Festival pani festivalikülastajad valikute ette – kaks esimest päeva hõlmasid endas erinevaid kontserte, filme ja paneele ning sellele järgnes kolm päeva ja ööd festivali. Hoolikalt kureeritud line up ja korraldajate pühendumus on aastatega loonud üritusele nii tugeva ja detailideni viimistletud kuvandi, et see on teinud Dekmantelist kahtlemata ühe kvaliteetseima elektroonilise muusika festivali Euroopas.

Olenemata sellest, et üritus on esinejate ja külastajate seas iga aastaga üha enam hinnatud, ei ole festivalikorraldajatel plaaniski suurfestivalide pärusmaale trügida. Vastupidi, kogu energia suunatakse pisidetailidesse ja innovatiivsetesse lahendustesse. Siiski on aja ja 10 000 festivalikülastajaga Amsterdam Bosis alguse saanud põhiürituse kõrvale lisandunud Dekmantel Festival São Paulo, teist aastat Horvaatias toimunud suvelõpufestival Dekmantel Selectors ja maikuus taas Amsterdamis aset leidev rändfestival Lente Kabinet.

Thomas Martojo ja Casper Tielrooij eestvedamisel plaadifirmana alustanud Dekmanteli lugu algas tegelikult rohkem kui kümme aastat tagasi. Neid köitsid vähetuntud, kuid kvaliteetse produktsioonipagasiga nišimuusikud. Loomingu tutvustamiseks korraldati illegaalseid reive, mis kasvasid sujuvalt üle edukateks klubiõhtuteks. Plaadifirma Dekmantel Records loomine oli järgmine loogiline samm.

2013. aastal leidis aset umbes 5000 külastajaga esimene Dekmantel Festival, mille line up’i täitsid näiteks Underground Resistance, Ron Morelli, plaadifirma Hessle Audio koosseis jpt. Dekmantel Records tähistas eelmisel aastal sealjuures ka oma kümnendat tegutsemisaastat, mille puhul andis plaadifirma välja iga aasta kohta eraldi kogumiku, tuues esile antud aastanumbri silmapaistvamad träkid.

Kontserte ja konverentse täis eelprogramm

Festivali kaks esimest päeva, kolmapäev ja neljapäev, olid täidetud live-kontserdiprogrammide, konverentside ja järelpidudega, mis leidsid aset viies erinevas paigas kesklinnas. Esimesel õhtul oli linnavaatega Muziekgebouw aan’t IJ kontserdimajas Tangerine Dreami ja Four Teti kontsert. 1960. aastatel alustanud ja tänaseks üle 100 albumi välja andnud saksa elektroonilise muusika ansambel Tangerine Dream oli ka festivali peaesineja. Kontsert ja järgmisel päeval näidatud amatöörklippidel ja intervjuudel põhinev dokumentaalfilm „Revolution of Sound – Tangerine Dream” oli pühendatud grupi loojale ja elektroonilise muusika pioneerile Edgar Froesele. Elamust toetas saali suurepärane akustika ja visuaalkunstnike meisterlik oskus valgus muusika järgi tantsima panna.

Four Tet. Foto: Bart Heemskerk

Four Tet. Foto: Bart Heemskerk

Koostöös online-muusikaajakirja Resident Advisoriga korraldati EYE Filmmuseumis teist aastat järjest ka konverentsi- ja filmipäeva, kus ka mina peamiselt oma teise festivalipäeva veetsin. Üles astusid näiteks vahetu ja hea huumorisoonega rootsi techno-produtsent Varg, festivali üks fookusartistidest Sassy J ja kõige informatiivsemate vastustega, silmanähtava missioonitundega Hieroglyphic Being, kellega arutleti turundusteemadel „Marketing yourself as an artist in 2018”.

Hiljuti ka Sveta Baari ja IDA raadiot külastanud uusi žanrilisi piire kompav Elena Colombi ning Hispaaniast pärit DJ/produtsent John Talabot vestlesid teemal „The Art of DJing”, mille raames vahetati kogemusi ja mõtteid DJ-töö plusside ning miinuste kohta. Colombi rõhutas, et oluline on alati endale kindlaks jääda ja mitte karta mängida just neid lugusid, mida sisimas soovid. Ei tohi unustada, et just seepärast on sind esinema kutsutud. Talabot lisas, et kõigile ei sobi back-to-back setid, sealjuures ka talle, ning et kui peokorraldaja soovib kokku liita kaks tuntud nime, kes pole varem isegi kohtunud, võib see päris halvasti välja kukkuda. Elena ei nõustunud, öeldes, et just see ongi väljakutsuv.

Kõigi nähtud paneelide ja intervjuude peamine fookus keerles muusikatööstuses läbilöömise, eneseturundamise ja sotsiaalmeedia kasu- ja kahjutegurite jagamise ümber. Väga üldise kokkuvõttena võib tõdeda ikka juba päheraiutud teadmisi: kuula oma sisetunnet, kasvata kannatlikkust, õpi hästi tundma kohalikku skeenet ja ole 120% hingega asja juures. Know your roots!

John Talabot ja Elena Colombi. Foto:  Bart Heemskerk

John Talabot ja Elena Colombi. Foto: Bart Heemskerk

Edasi seadsin sammud juba eelmisel õhtul tuttavaks saanud ja elamusi pakkunud Muziekgebouw aan’t IJ poole tagasi. Esinejate nimekirjas NONOTAK, Khidja, Dazion, W.I.T.C.H ft. Jacco Gardner, jaapani džässmuusika talent Yasuaki Shimizu ning John Mausi asendanud Actress ehk Darren J. Cunningham, kelle live oli pärit kuskilt teiselt planeedilt. Londonis resideeriv Werkdiscsi label’i boss oli minu jaoks ilmselt ka kõige suurem üllataja kogu festivali vältel. Närve pingule kruttivad helid, mis panevad keha toolil rahutult nihelema, sest muusika on selle üle justkui kontrolli võtnud. Oli tunda, et Cunninghami kavatsus on kuulajas reaktsiooni tekitada ja oma sõnumit läbi selle edasi kanda.

Alternatiivfestival Amsterdami laante vahel

Reedel algav põhifestival toimus umbes 8 km kaugusel südalinnast, linna kõige suuremas pargis Amsterdam Bos, kuhu saab hõlpsasti kohale sõita ratta, takso või ühistranspordiga. Soovitan igal juhul rentida endale jalgratas, sest tee läbi rohelise, jäneseid täis metsa ning tagasisõit tuhandete jalgrattatulukeste seas on osa festivalikogemusest. Lisaks on rattasõit ka üldiselt kõige kiirem ja mugavam transpordivahend linnas liikumiseks.

Olenemata sellest, et festivali põhimissioon on pakkuda eelkõige erakordset muusikalist kogemust, saadab ta sind koju elamustepagasiga, mille külge on seotud ka tugevad visuaalsed väärtused. Esialgsest neljast lavast on saanud tänaseks seitse, millest kõige uuem, taotluslikult pime, higine ja tossune angaar UFO II oli pühendatud rohkem obskuursemale ja eksperimentaalsemale muusikale. Erinevalt oma vanemast eelkäijast UFO I’st, kus domineerib 4×4 techno-muusika oma kõigis variatsioonides, hoidis UFO II pinget superkiire electro ja acid’iga, mis kokku miksitud 100-105 BPM new wave ja downbeat ambient’iga.

Laval olid DJ Stingray, Broken English Club, Xosar, Parrish Smith, Identified Patient, Detroit In Effect, Errorsmith, Terrence Fixme’i live-duo Fixmer and McCarthy jpt. Selle tumeda varjendi üle olin südamepõhjani liigutatud, kuid veel rõõmsamaks muutis mind teadmine, et täpselt pooled esinejatest pakkusid sel laval live-esitlusi. Dekmanteli üks loojatest, Thomas Martojo ütles, et seesugune jaotuslik tasakaal ajakavas, DJ-seti ja live’i vahel, on alles algus ning UFO II lava kontseptsiooniga jätkavad nad kindlasti ka uuel aastal. Loodetavasti hoiab Dekmantel Festival siinkohal majakapositsiooni ning on teenäitajaks ka teistele suurfestivalidele ja klubidele, mille tulemusena võime line up’is näha aina rohkem 50/50 tasakaalu.

Umbes paari tuhandet inimest mahutav kõrge laega UFO I angaartelk pakkus rohkem valgusmängu ja õhku. Seda ala esindas näiteks detroiti saundi viljelev DJ Bone, kolmeliikmeline kahurivägi LSD (Luke Slater, Steve Bicknell ja Function), alati väljendusrikas DJ Nobu, samal nädalavahetusel klubis HALL esinenud DVS1 ning festivali üks fookusartistidest – Randomer.

UFO I laval DJ NOBU. Foto: Bart Heemskerk

UFO I laval DJ NOBU. Foto: Bart Heemskerk

Alustasin festivalikirjeldust küll kohe kõige pimedamatesse nurkadesse hiilimisega, kuid tegelikult olid kõik ülejäänud, päikese ja roheliste latvade alla paigutatud välilavad: pealava, Greenhouse, Boiler Room, Selectors ja Red Light Radio. Igaühel neist sarnaselt eelkirjeldatutele väga täpselt kureeritud esinejatevalik, sound ja esteetika. Pealaval astusid üles näiteks Orbital, Mount Kimbie, Young Marco, Juju & Jordash & Shawn Rudiman, Tom Trago jpt.

Boiler Roomi populaarsus polnud üllatav. Tuleb tõdeda, et Dekmantel Festivali Boiler Roomi laval on oma iseäralik fenomen ja olulisus artistide edasisel karjääriredelil. Seda eelkõige seetõttu, et sel laval salvestatakse ainsad täispikad videolindistused kogu üritusest, mis tagavad festivali järel artistidele laia kõlapinna. Seda eriti uustulijatele.

Red Light Radio ala oli tänavatoidu piirkonna süda. Süüa ja juua sai soetada plastikžetoonidega. Viimaseid sai omakorda raha vastu vahetada žetooniautomaatides. Toimiv meetod – järjekordi ei olnud põhimõtteliselt kuskil. Oma isiklikke asju sai soovi korral hoida kappides. Kõige jooksvaga hoidis kursis telefonirakendus, mis informeeris reaalajas tekkinud järjekordade (mida ei kogenud ise kordagi), ilma, ajakava muudatuste jms kohta. Festivaliala oli piisavalt väike, et ühest otsast teise jõudmine ei võtnud aega rohkem kui 5 minutit.Võib tõdeda, et kõik sujus ideaalselt – külastajad olid õnnelikud ja isegi 30–kraadine kuumus ei heidutanud silmnähtavalt kedagi, kuigi lava ees tungeldes kippus aeg-ajalt liiga palavaks minema küll, seda eriti siselavadel.

Helena Hauff. Foto: Bart Heemskerk

Helena Hauff. Foto: Bart Heemskerk

Kriitikanoole viskan kasutusel olnud materjalide kapsaaeda. Ainus, mis mu rohelist silma riivas, olid ühekordsed plastiktopsid. Õigemini külastajate oskamatus neid prügikasti visata, kuigi festivalikorraldaja poolt oli selleks isegi sorteerimisvõimalus tekitatud. Samuti ei kasutatud tubakatopsikuid, kuigi ka need olid igaühele mugavalt kättesaadavad. See oli minu jaoks üllatav, sest roheline mõtlemine ja taaskasutavate materjalide kasutamine festivalikultuuris võiks justkui käsikäes käia. Seda eriti nii progressiivses linnas nagu seda on Amsterdam. Musternäidisena võiks esile tõsta meist üle lahe toimuva linnafestivali Flow, mis kasutab peale taaskasutavate materjalide ka rohelist energiat. Mul on hea meel, et Eestis on looduslähedane mõtlemine festivalide tasandil silmnähtavalt tõusev trend ning et Orissaares toimunud I Land Sound on ilmselt üks puhtamaid ja keskkonnasõbralikumaid festivale, mida kunagi külastanud olen.

Suvelõpu maiuspala

Kui iseloomustada festivali kokkuvõtvalt, on see detailirohke eklektilisus, mis väljendub esinejate märkimisväärses võimes kulgeda erinevate žanrite vahel nii sujuvalt, et väga lihtne on end unustada tundideks ühe lava ette. Dekmanteli tunnusjooneks on veel asjaolu, et paljud artistid on esindatud koguni mitmel laval. Nemad on igal aastal n-ö väljavalitud fookusartistid. Lena Willikens mängis Selectorite laval ning festivali järelpeol klubis Shelter, mis osutus mu jaoks kindlasti üheks ürituse tipphetkeks. Põnev on näha inimeses neid erinevaid tahke ja tõlgendusi, mis on iga keskkonna eripärast tingituna sündinud. Neljapäevases programmis näidati Willikensi kohta ka Dekmanteli loodud lühidokumentaali, millele järgnes paneelvestlus.

Lugude keerulisus ja niivõrd oskuslik liuglemine erinevate tempode vahel näitab tehnilisi oskuseid, mistõttu pole ime, et festivali pealava lõpetas eelmise aasta fookusartist Helena Hauff. Teistel lavadel panid festivalile punkti Oscar Mulero, Broken English Club, Goldie & DJ Randall, Floating Points, Special Request ning Powder.

Dekmantel Festival pakub elektroonilise muusika nautlejale vaimutoitu, millele annab maitset juurde intelligentsete väärtustega, kohati isegi maailmamuutev live-programm ning seda austav kuulajaskond. Idülliline lõpp minu suvefestivalide kategoorias.

Esilehe foto: Bart Hemskeerk