Pole mingi saladus, et häid kultuurikriitikuid tuleb tikutulega taga ajada. Põhjuseid võib otsida sellest, et kriitikatekstide lugejanumbrid on valdkonnast sõltumata reeglina kesised ja sestap jääb nende avaldamisruum aina ahtamaks.

Erandiks on üksikud staarautorid, keda lugejad armastavad ja kelle kirjutised suudavad tähelepanumajanduses pea alati läbi murda, ent kust tuleb sellistele kriitikutele pealekasv, kui kriitikažanr üleüldiselt kiratseb?

Müürilehe noorte filmikriitikute suleproov annab tagasihoidliku panuse selle probleemi lahendamisse ja on ühtlasi tõestuseks, et huvi kirjutamise vastu on suur. Tänavu õudusžanrile keskendunud konkursile saatis oma võistlustöö 41 osalejat. Nende seas oli üksjagu suure potentsiaaliga noori autoreid, kellest nii mõnestki võiks saada vabalt järgmine kultuurikriitika suunamudija. Leidus ka esimest korda katsetajaid, kes konkursil osaledes kriitikakirjutamises alles käe valgeks said.

Žürii võttis oma tööd tõsiselt ja kokkuvõtlikult pöörasime noorte autorite tähelepanu ennekõike sellele, et arvustust ei tasu ajada sassi ülivõrretest pungil reklaamtekstiga, mida saab lugeda kino kodulehelt. See ei ole ka pelgalt tegevustiku kirjeldus. Soovitasime märgata filmikunsti eri osiseid ning eriti ka näitlejatööd, mis filmikriitikas tihti tähelepanu ei pälvi. Kohati jäi puudu ka laiemast üldistusvõimest – paralleelide tõmbamisest ühiskonnas või indiviidi tasandil toimuvate protsessidega ning seostest kultuurivälja ja teiste teoste ning autoritega. Leidsime, et kirjatöödele annab alati palju juurde oskus kasutada kujundeid ja metafoore, samuti isikupärane stiil ning julgus piire kombata.

Ehk teisisõnu jõudsid tänavuse kriitikakonkursi esikolmikusse tekstid, mis suutsid kõige paremini analüüsida nii filmikeelt kui ka inimloomuse õudusejanu. Esikoha pälvis arvustus, mis oli algusest peale kaasahaarav ja kandis lõpuni välja, kus süžee oli sisu liialt paljastamata väga hästi kokku võetud ning mille põhjal tekkis ka filmi nägemata kohe põnev kujutluspilt. Eraldi kiiduväärt olid võidutöö puhul julge filmivalik, ladus keelekasutus, näitlejate ja kaasstsenaristi mainimine ning põhjalikult läbi tunnetatud teema. Esikolmikusse jõudis ka üks slasher-õuduka arvustus, mille puhul hindasime pillavat keelekasutust ja autori isikupärast stiili, nii et alati ei pea hea kriitikatekst olema kirjutatud sügavamõttelisest kunstifilmist. 

Lõpetuseks soovime tänada kõiki tänavusel filmikriitikute konkursil osalejaid ning loodame, et see kogemus julgustab edaspidigi filmikriitikat kirjutama ja eri väljaannetele oma töid pakkuma. Me kõik oleme kuskilt alustanud ja meisterlikuks kirjutajaks teeb ennekõike harjutamine, mida on vürtsitatud pisukese eneseusu ja lakkamatu enesekriitikaga.

Helen Tammemäe, žürii esinaine