On miljoneid viise, kuidas kogeda üht stseeni, rääkimata tervest filmist. See sügav, metsik subjektiivsus teebki hea kriitika eriliseks.

Lõhesid meie filmikogemuste vahele tekitavad maitse, varasem kogemus, filmialased teadmised ja teatav esteetika, mida ei osatagi alati sõnastada. Silmatorkavalt heas tekstis ei mõtestata mitte filmi (mitte)vastamist standardiseeritud kriteeriumitele, vaid viise, kuidas tekkis filmi looja ja selle vaataja vaheline suhe ning mis selle võimalikuks tegi, seda mõjutas ja vormis. Pikaajaline kriitiline filmivaatamiskogemus loob pinnase laiema subjektiivsuse võrsumiseks – säärasel kriitikul ei ole mitte suhe individuaalsete režissööride või filmide, vaid filmikunstiga laiemalt. Seetõttu saatsime tänavuse noorte filmikriitikute suleproovi laia ilma legendaarse Roger Eberti sõnadega: „Kui see pole subjektiivne, on selles midagi võltsi.”

Kuna teadsime, et juuni tuleb kvääriteemaline, tundus loomulik kitsendada selleaastast suleproovi eri liiki armastusfilmidega. Julgustasime osalejaid arvustama LGBT armastuslugusid või mõtisklema läbi kvääriprillide klassikaliste heterofilmide teemal. Jagan rõõmuga, et sääraseid töid saabus meile mitu, sealhulgas näiteks kolm, milles arvustati 2017. aastal linastunud Luca Guadagnino filmi „Kutsu mind oma nimega”.

Kokku saabus meile üle 20 töö, millest valisime välja 11 kõige tugevamat. Žüriisse kutsusin Müürilehe peatoimetaja Aleksander Tsapovi, PÖFF Shortsi turunduse ja kommunikatsiooni koordinaatori Heinrich Sepa, filmirežissööri Marianne Kõrveri ja eelmise aasta suleproovi võitja Kristin Issaku. Failid avatud ja trükitud arvustused meie lõunalaual laiali, arutasime tööde tugevuste ja nõrkuste üle, kusjuures olin autorite nimed eemaldanud ja saime neile viidata vaid numbri või filmi järgi. Märkisime tekstide üle individuaalselt arutades meie kommentaarid leheservadesse. Üsna kiirelt selgusid meile kõige olulisemad kriteeriumid, mille alusel valisime ka võitjad. 

Avastasime, et kõige tugevamaid töid ühendasid järgmised elemendid. Esiteks, nende keelekasutus oli ladus ja omapärane ning kirjutamisstiil kaasakiskuv ja arvustatavale filmile kohane. Teiseks, nende autorid olid pannud paberile ootamatud, julged ja värsked mõttekäigud, millest kumas läbi stampidest kõrvalekalduv analüütilisus. Need lahkasid filmikunsti eri aspekte, muu hulgas valgust, heli ja näitlejatööd. Ehkki süžee anti lühidalt edasi, jõuti arendada ka filmist kaugemale ulatuvat ideestikku. Autorid kasutasid huvitavaid võrdlusi teiste teostega, olgu nendeks siis sama režissööri teised filmid või „Rannamaja”. Tööde struktuur oli ladus ja toetas tekstis edastatud mõtteid. 

Tänan südamest kõiki autoreid, kes meile töö saatsid, ja julgustan ka tulevikus sulge üles soojendama. Samuti tänan žüriiliikmeid – võitjate valimine avardas mu taju sellest, mida tekstist otsida. Kolmandaks ütleksin aitäh ka meie partneritele: Eesti Filmi Instituudile, kes pani õla alla esimese koha võitja premeerimisele, samuti Kinole Sõprus Tallinnas ja Elektriteatrile Tartus. Tänu nendele saavad suleproovi võitjad järgmisteks kirjutisteks materjali ammutada. Minu töö tegi võimalikuks toetus kultuurkapitalilt – tänan! 

Loodan väga, et need arvustused innustavad lugejaid hoidma sel konkursil silma peal ka järgmisel aastal ning et tänu siinsetele autoritele rikastub meie kultuurimaastik huvitavate, ootamatute ja selgete mõtetega filmist ja eludest endist, mida lindile püütakse.

Sanna Kartau, žürii esinaine