Võitjate valimisel said otsustavaks filmi kontekstualiseerimine, kaasakiskuv kirjutamisstiil ning värske ja mitmekülgne analüüs.

Kui palusin konkursi partneritelt Eesti Filmi Instituudist, Kino Sõprusest ja Elektriteatrist ideid selle kohta, mille võiks sel aastal filmikriitikute suleproovi fookusesse võtta, soovitati mulle nagu ühest suust naisrežissööride filmidele keskenduda. Tulemas oli Leida Laiuse sajas sünniaastapäev, mille taustal tajusime nii filmitööstuse ajaloolist soolistatust kui ka praegu tõusutrajektooril kulgevaid naisrežissööre millenagi, mis väärib kirjutajate tähelepanu.

Säärane kitsendus ei pane aga kuidagi paika arvustatud filmide teemasid ega žanre. Meile saabunud ca 20 töö hulgas leidus nii draamasid kui ka komöödiaid, nii lühiteoseid kui ka täispikkasid mängufilme. Siiski väärib mainimist, et arvustajad tundusid sel aastal eriti dokumentaale eelistavat – need moodustasid saabunud tekstidest umbes neljandiku. Näiteks kirjutati nii Marianne Kõrveri ja Levila koostöös valminud „Trail Balticust” (2023) kui ka Sara Dosa „Armastuse tulest” (2022). Lausa kaks teksti saadeti meile Charlotte Wellsi „Päikesepõletuse” (2022) kohta, kus lavastaja samuti dokumentalistikaga flirdib. 

Tänavusse žüriisse kuulusid lisaks siinkirjutajale eelmise aasta võitja Rasmus Kuningas, ERRi kultuuriportaali toimetaja ja 2022. aasta parim filmiajakirjanik Kaspar Viilup ning PÖFFi programmikoostaja (ja kunagine suleproovi võitja) Elise Jagomägi. Kui tekste žüriilõuna alguses ükshaaval läbi käisime, tajusime üsna selget üksmeelt viie arvustuse paremuses. Otsustavaks said filmi kontekstualiseerimine, kaasakiskuv kirjutamisstiil ning värske ja mitmekülgne analüüs. 

Pärast võitjate valimist said kõik osalejad ka täpsemat tagasisidet, mida jagaksin lühendatult siingi – ehk on järgmise aasta autoritele kasuks. 

• Kuluta loo ümberjutustamisele minimaalselt ruumi, keskendu analüüsile, kogemuse peegeldamisele ja hinnangute andmisele.
• Too sisse näiteid ja võrdlusi nii teistest filmidest kui ka ühiskonnas toimuvast, reklaamidest või kas või meemidest. 
• Kui märkad kirjutades eriti pateetilist tooni (à la Koidula, Jakobson või Martin Luther King), siis peatu hetkeks ja leia sellele mõni teine väljund.
• Too oma teksti muusikat, loovust, julgust, üleannetust.
• Julged filmivalikud annavad plusspunkte. 
• Võimaluse korral loe paari teist arvustust – kui sinu kirjutatus ja teise autori tekstis on liiga palju kattuvusi, siis katseta muud lähenemisnurka või teist filmi. 
• Veendu, et su tekstis poleks faktivigu.
• Kui tunned, et lõpp hakkab ära vajuma, jätka selle kirjutamist paari päeva pärast. 

Äramärkimist väärib, et noorim arvustaja oli 13-aastane, vanim aga kõigest 43-aastane, mis tähendab, et noorte 50+ filmikriitikute sfääri ei ole me veel jõudnud. Nagu lubatud, kingime nii noorimale kui ka vanimale arvustajale Müürilehe aastatellimuse. 

Suur aitäh kõikidele, kes tegid meiega oma esimesed sammud filmikriitika maailmas – astuge julgelt edasi. Seda kajas ka žüriilõunal – nägime paljudes tekstides tugevat alget ja huvitavat häält, mis vajab arenemiseks aega ja ruumi. Samuti tänan žüriiliikmeid. Säärased arutelud toetavad nii mind kui ka autoreid. Kolmandaks saadan siirad tänusõnad Eesti Filmi Instituudile, kes taas esimese koha preemia välja pani, samuti Kino Sõprusele Tallinnas ja Elektriteatrile Tartus, tänu kellele saavad teise ja kolmanda koha võitja filmikaevust joomist jätkata. Lõpetuseks tahan öelda aitäh kultuurkapitalile, kes minu korraldustöö võimalikuks teeb.

Nende tekstide lugemine võib äratada aukartust, mis võimaldab lugejal autori tarkusi kõrva taha panna (võit!). Mõni võib hoopis õlgu kehitades öelda, et tema oskaks paremini. Väga tore, tee järgmisel aastal järele! 

Sanna Kartau, žürii esinaine

1. koht

Trooja hobune Metropolitani muuseumis

„Kõik see ilu ja verevalamine” („All the Beauty and the Bloodshed”, USA, 2022). Režissöör, stsenarist ja produtsent Laura Poitras.

Piia Õunpuu

Käisin tänavu veebruaris Londonis, kus külastasin muu hulgas Victoria ja Alberti muuseumi ning tegin selle siseõues varakevadised turistipildid. Paar nädalat hiljem istusin kinosaalis. Mängima hakkas Laura Poitrase Oscarile nomineeritud dokumentaalfilm „Kõik see ilu ja verevalamine” ja ühel hetkel oli kaadris seesama muuseumihoov. Ravimitöösturitest Sacklerite perekonna nime kandvas hoovis olid turistide asemel aga aktivistid, kes lebasid külmal kivil, olles ümbritsetud tühjadest ravimipurkidest. 

„Kõik see ilu…” jutustab paralleelselt kahte lugu. Ühelt poolt on see üsna tavaline kunstidokumentaal ameerika fotograaf Nan Goldinist, kus kunstnik räägib ekraanil slaididena vahelduvate fotode taustaks iseenda ja oma kaasaegsete loo. Sellele lisanduvad peatükid Goldini asutatud rühmitusest P.A.I.N., mis ühendab neid, keda on puudutanud lähedalt opioidikriis. Neil on üks eesmärk: eemaldada maailma tippmuuseumidest Sacklerite nimi ja tuua päevavalgele nende süü Ameerika opioidiepideemia põhjustamises. Teemadering on lai, jõudes suitsiidi, AIDSi-epideemia ja seksitööni, aga peatükkideks jagatud film ei mõju hüplikult ega laialivalguvalt, vaid pigem plaadina, mille mõlemad pooled on head. 

Režissööritiitlit kannab Laura Poitras, aga visuaalselt on film kahe naise koostöö, põhinedes suuresti Nan Goldini loomingu arhiivimaterjalil ja kunstniku ülesvõtetel aktivistide protestidest. Kuigi toimuvat täiendavad dokumentalistikale omaselt rääkivad pead, on just Goldini hääl ja videointervjuud tema nüüdseks lahkunud sõpradega need, mis annavad filmile emotsionaalse kaalu. Saateks ajastutruu heliriba, kus kõlavad näiteks The Velvet Underground, Divine ja The Sugarhill Gang, on lihtne lasta filmi atmosfääril end kanda.

Kaadrid 70- ja 80ndate New Yorgi kväärkunstiskeenest on täis boheemlaslikku elurõõmu ning lausa elektriliselt pungil loomingut, mida inspireeris ümbritsev kogukond. See elujaatav tagasivaade Goldini noorusajale peegeldab kahtlemata pealkirjas nimetatud ilu. Teisalt saadab fotosid ja videoid lausa abitult melanhoolne meeleolu. Pidevalt trügib kuklasse mõte, et liiga paljud selle tärkava kunstnikkonna tähed ei jõudnud oma loomingu tippu. Loomulikult ei ole Poitras esimene, kes selle kurva ebaõigluse filmikeelde pannud on. Vaadates meenusid näiteks „Mapplethorpe” (2018), dokumentaalfilmid Keith Haringust ja Jean-Michel Basquiat’st ning telesari „It’s a Sin” (2021), aga Goldini enda jutustus lisab siirust, mida ei pakuks näiteks intervjuud kunstiteadlastega.

Arhiivikaadritega vahelduvad stseenid protestidest nimekates kunstimuuseumides üle maailma, mille kogudesse kuuluvad ka Goldini teosed. See andis talle unikaalse troojahobuseliku positsiooni kunstimaailma raputamiseks. Need mõjuvad külma dušina, panevad käe süles kergelt rusikasse tõmbuma. Goldini südikus sütitab, pannes ka vaataja tundma end osana protestiliikumisest ja metafoorilisest verevalamisest. Aktivismiosal on filmis kindel algus ja lõpp, jätmata liiga palju lahtiseid otsi ning jutustades selge loo, mis annab võimaluse kaasa mõelda ja kaasa elada.

Filmi lõpp toob ebaõiglusele kerge leevenduse, aga pakub ka lohutavat meeldetuletust, et solidaarne riiklik meditsiinisüsteem on tõeline väärtus korporatiivse erameditsiini kõrval, mis hoolib rohkem isikliku kukru täitmisest kui Hippokratese vandest. 

Piia Õunpuu elab Helsingis, töötab tehnoloogiafirma turundusosakonnas ja püüab sisustada oma vaba aega võimalikult kultuurselt.

2. koht

Ma pole sulle seda öelnud, aga ma olen su üle uhke

„Slaalom” („Slalom”, Prantsusmaa, Belgia, 2020). Režissöör Charlène Favier, stsenaristid Charlène Favier ja Marie Talon. Osades Noée Abita, Jérémie Renier, Marie Denarnaud jt. 

Maara Parhomenko

Ma pole sulle seda öelnud, aga ma olen su üle uhke. Ma pole sulle seda öelnud, aga jätsin külmkapile märkmepaberi. Kirjutasin, et sa ei unustaks vannitoas tuld ära kustutada ja teaksid, kus toit asub. Ma olen hääl automaatvastajas ja allkiri õppemaksu tasuja lahtris. 

Charlène Favieri film „Slaalom” räägib seksuaalvägivallast õpilase ja treeneri vahelises suhtes. Üldistavalt ja umbisikuliselt võiks filmi sedaviisi kirjeldada küll. Säästa tundlikke silmi, toppida kohkujate suud pehmet lund täis – nii on kergem nähtut alla neelata. Seedida, kuni lugu muutub kaugeks ja fiktsionaalseks, kinnitada endale, et tegu on see-juhtub-ainult-filmides-filmiga. Sõnastada mõtted formaalselt nagu kaasustes, kus karistus pole toimepandud teo kõrval naerugi väärt. On imeteldav, kui mittemidagiütlevaks saab ühe räige sisuga loo hoolikalt valitud sõnade abiga muuta.

Film ise aga ei vali sõnu. See peaaegu ei vajagi neid. Dialoogid on rabedad ja lüheldased, ebamugavad, kuid loomulikud. Läbivaks (ja läbistavaks) jooneks on vaikimine, täpsemalt 15-aastase peategelase Lyzi (Noée Abita) sõnaahtrus. Ta on jäine nagu vallutamist ootavad mäetipud. Kuigi Lyzi näos ei liigu ükski lihas, on läbielamiste peegliks tema tumedad silmad, mida näidatakse tihti lähiplaanis. Vahel on fookuses mõni suvalisena näiv ihuliige, mis omandab filmi edenedes märgilise tähenduse. Treener kasutab Lyzi tööriistana enda ambitsioonide elluviimiseks ning seetõttu ekspluateerib heade visuaalide nimel tema keha ka operaator – vaataja kogeb sündmusi peamiselt läbi peategelase aistingute. „Slaalom” tekitab kriipiva tunde, nagu oleksin liiga lähedal, lõhuksin Lyzi privaatsfääri. Filmi keskset konflikti arvestades loob selline kaameratöö tabava sümboli.

Muu toimuva näitamise vähesust on aga korvatud intensiivse ja erilise helikeelega. Filmis vaikitakse palju, kuid vaikust kohtab harva. Stseene saadab lume krudin, tuule vilin, suusa libisemise hääl või rahvasumma hõigete kõditav kaja. Linateose helipilt on harjumatult realistlik. Mängu on võetud häälitsused – ohkimine, ähkimine, hingeldamine –, mida kõik sportides kuuldavale toovad, kuid millel on küljes nõrkuse ja piinlikkuse maik. Mida rohkem Lyz pingutas, seda haavatavamaks ta muutus. Sarnaselt mõjub ka Värska reklaam „Spordi terviseks!”: kohe, kui lõõtsutav ja higine inimene ekraanile ilmub, pööratakse pilk maha, nagu oleks tegu millegi ebasündsaga. See kujutluspilt justkui ei mahu säravate medalite maailma.

Ma pole sulle seda öelnud, aga ma olen su üle uhke. „Slaalom” on psühholoogiliselt pinev. Film näitab jõhkra otsekohesusega, kuidas pühendunud juhendamisest saab samm sammu haaval väärkohtlemine, tungib probleemi juureni ning jõuab puhtinimliku Achilleuse kannani. Peategelase ema oli tüdruku jaoks olemas peamiselt märkmepaberitele jäetud sõnumites ja nii kiinduski tüdruk esimesse täiskasvanusse, kes talle tähelepanu pööras. Ta kannatas treeneri „veidrused” vaikides ära, et oleks keegi, kes temasse usuks.

Oma isiklikkuse, valulikkuse, karguse, sümbolirohkuse ning kehadele orienteerituse poolest meenutas „Slaalom” kohati Anna Hintsi linateost „Savvusanna sõsarad”. See pole kindlasti vihje, et filmid, mis ei ole paiksooliste meeste tehtud, on ühest suust kukkunud, vaid annab hoopis tunnistust sellest, et leidub julgeid tegijaid, kes toovad filmiturule „värsket liha” ning närivad läbi ka kõige keerulisematest teemadest.

Maara Parhomenko ei oska ka oma uhkust alati õigel ajal väljendada.

3. koht

Miks loojad võivad ja vahel peavad oma loomingut ümber kirjutama

„Matrix: ülestõusmine” („The Matrix Resurrections”, USA, 2021). Režissöör-stsenarist Lana Wachowski, stsenaristid David Mitchell, Aleksandar Hemon. Osades Keanu Reeves, Carrie-Anne Moss jt.

James Arney

Ikka ja jälle jõuab kinoekraanile mõni tuttav pealkiri – kommertspeibutis rahvale, kes otsib alaliselt uut, aga leinab vana. Sel puhul on toodetud neljas osa frantsiisis, mis andis kolmanda osa välja aastal 2003. „Matrix” on üles tõusnud, aga kas ta tegi seda triksis-traksis Laatsaruse või romeroliku jalgu lohistava zombi kombel?

Requel (kokku on pandud sõnad „reboot” ja „sequel”) on film, mis kasutab tihti sõnaselge austusavaldusega oma eelkäija originaalmaterjali, ilma et jätkataks otseselt eelnenud süžeeliine (nt „Blade Runner 2049” ja „Candyman”). Requel’id peavad leidma keerulise tasakaalu: kuidas austada vana filmi, aga samal ajal kohaneda uuest publikust lähtuvalt? Kui varasemad „Matrixi” filmid olid selged ulmepõnevikud, siis uus keskendub romansile.

Neo (Keanu Reeves) ja Trinity (Carrie-Anne Moss) on tagasi maatriksis. Pühitud mälude, kuid endiselt ihkavate südametega valdab mõlemat tahe teineteisega tutvuda. Keskeas käib armastuse leidmine aga keerulisemalt. Neo tegeleb oma vaimse tervise ja karjääriga ning Trinity fookust tõmbavad eemale mees ja lapsed. Kuidas siis leida julgust hüljata tuttav vana, kui ärevus hoiatab teadmata uue eest? Reeves ja Moss saavad suurepäraselt hakkama palju argisemates ja intiimsemates stseenides kui tavaks, kujutades usutavalt tegelasi, kes (taas)avastavad vaikse kirega armastust teineteise vastu.

Romantilisematele aspektidele keskendumise tõttu jääb uus „Matrix” eelmistele ehk põnevuse poolest alla. Kuigi kuule lendab endiselt sõgedates kogustes, ei pea ükski peategelane nende pärast muretsema. Kõik vihisevad mööda, nagu „Tähtede sõja” stormtrooper’id oleksid 70ndatest tagasi. Eelmistes „Matrixites” olid aga kuulid, mõõgad või isegi rusikad ka peategelastele tihti rängaks ohuks. Samas ei tohiks nõuda pelgalt triloogia jäljendust. Kolm filmi juba tegid üht ja sama ning lõpuks sai see loominguline udar tühjaks. Positiivsem miljöö klapibki helgema ainestikuga.

Lana Wachowski kasutab läbivalt metatasandit, et lahendada küsimust: mida „Matrix” meile veel pakkuda võiks? Filmis on „Matrix” kuulus arvutimäng, mille sisu üle tegelased vaidlevad. Oli see siis ulmefilosoofia? Kas püssid tegid selle vingeks? Kas point oli transpoliitika, krüptofašism või kapitalism? Vastuseid ei anta. Küsimused pigem paljastavad, kuidas eelnevasse takerdumine võib pärssida uue tähenduse leidmist. Metatasand tõestab filmi jooksul, et endine „Matrix” on aegunud. Uus ühiskond nõuab uut sorti kriitikat.

Relevantsust pakutakse nii visuaalselt kui ka sisuliselt. Tänapäeva ekraanid on hüperrealistlikud ning ikooniliseks saanud rohelise varjundi asemel lahvatab värviküllastus: läikiv Shinkanseni kiirrong kihutab roosas kirsiõite meres ning jūjutsu’t madistatakse sügiskuldse metsajärve kohal. Ühtlasi on ülikonnas ametnike asemel kujunenud uuteks vaenlasteks manipuleeriv psühhiaater ning tüütult noor ja optimistlik ülemus. Massiinimese rõhurutiini kinnistatakse patroniseerivate naeratuste, värviliste ravimite ning lõputu ratsionaliseerimisega.

Requel’ina on film edukas. Meisterlik metatekstuaalne käsitlus laseb filmi ideedel ja (enese)kriitikal üllatavalt sisukaks areneda ning mõtteainet pakub Wachowski tunnetus, et tänapäeval on asjakohasem võtta fookusesse romantika ja introspektsioon, mitte peks ja autoriteedi usaldamatus. Ka surnust tõustes on sel „Matrixil” hing alles jäänud.

James Arney on Kaalude tähtkujus sündinud väliseestlane, kes ei söö liha.