Filmikriitikat kiputakse tänapäeval pidama kaduvaks nähtuseks. Või on see kriitikute enda kurbirooniline sisekaemus, sest tundub, et pole piisavalt lugejaid, raha ega järelkasvu? Müürilehe filmikriitikute konkurss tõestab, et vähemasti huvi on valdkonna vastu suur.

Olles esimest korda säärase sündmuse eestvedaja rollis, valdas mind esimesed kaks nädalat isegi teatav ärevus. Tüüpiline inimlik kahtlus stiilis „Mis saab siis, kui keegi ei kirjuta?”. Seda siiram oli õnnetunne, kui võistluse kahel viimasel päeval tuli kolinal kirju.

Osalejaid oli ligikaudu kuuskümmend – see on filmkiirikute konkursi jaoks suurima osalejate arvuga aasta. Esikolmiku väljaselgitamine oli igal juhul pead murdma panev ülesanne, sest tugevaid töid oli palju. Seega, kui seda tagasihoidlikku sissejuhatust peaks juhtumisi lugema keegi, kes jäi poodiumikohast ilma, siis minu sügav kummardus nähtud töö ja vaeva eest. Iga kirjatükk pakkus midagi uut ja huvitavat.

Kõige märgilisem oli ehk filmivalik. Kuigi esines ka erandeid – filme, mida oli nähtud PÖFFil või Netflixi vahendusel –, eristus selgelt populaarsete linateoste rida. Etteotsa jäid „Jokker” ja „Majakas”. Kolmanda koha ja kõige arvustatuma eesti filmi tiitli pälvis „Talve”. Rohkelt arvustusi tõi ka „Jaanipäev”. See annab omakorda aimu, mis filmid on aastatel 2019 ja 2020 enim puudutanud ning hinge läinud – või hoopis ärritanud, sest seisukohti oli erisuguseid.

Tööde puhul võibki tõsta ennekõike esile arvamuse avaldamise julgust, olgu see arvamus milline tahes. Kui on miski, millest jäi kohati vajaka, siis ehk sügavamast analüüsist või laiema konteksti tunnetusest. Selle kõrval oli aga tervitatav näha julgeid seisukohavõtte, mis ei jõudnud küll trükki, ent olid lugedes enam kui karastavad.

Esikolmik, mille leiab siitsamast, ühendas endas aga nii teksti- ja filmitaju kui ka värskendava hoogsuse.

Aurelia Aasa, žürii esinaine