Viis režissööri jutustavad oma kogemustest juhtudel, mil filmitegemine on kulgenud üle kivide ja kändude.

Filmiajaloost võib tuua vastakaid näiteid, kuidas kaosest või põlve otsas nikerdamisest on sündinud midagi võrratut ja, vastupidi, kuidas paberil veekindlana tundunud ideest ja suurest rahakotist hoolimata on projekt lõppenud farsina. Filmi ettevalmistamisel, produktsioonis ja levisse laskmisel on liiga palju muutujaid, et milleski saaks eales päris kindel olla. Režissöörile võib olla kunstiline või tehniline läbikukkumine nii kabelimats kui ka käivitaja – uus tundmus, mõte, viha, mille peale rajada pikk karjäär. Kui sa pole valmis kaosele, intriigidele, kriitikute kuvaldalöökidele silma vaatama, siis parem vali muu amet või riski pikaajalise depressiooniga. Rääkisin kevadel Berliinis sõbraga, kes töötab koos brasiilia art house’i režissööri Karim Aïnouziga – too oli oma 2014. aasta Berlinalel linastunud filmi „Tuleviku rand” („Praia do Futuro”) vastuvõtust nii häiritud, et tõmbus pikaks ajaks kookonisse ega tahtnud järgmise mängufilmi tegemisest midagi kuulda. Filmide lavastamine on siidriklaas, milles ujub herilane – joo, kui julged!

Filmiarmastaja seisukohalt on see kõik muidugi suurepärane, see teadmatuse spekter sünnitab nii elumuutvaid tunde kui ka sedavõrd halbu filme, mida tahaks vaadata aegade lõpuni igaveses korduses. Võtteraskustesse sattunud režissööridest on tehtud mitmeid tragöödia mõõtmetega dokumentaale. „Unistuste koorem” („Burden of Dreams”, 1982) jälgib Werner Herzogi „Fitzcarraldo” (1982) valmimist, mida tabavad pikale veninud ja statistide surmaga lõppenud võtted Lõuna-Ameerika džunglis. Lisaks sellele, et Klaus Kinskit taheti ära tappa, pidi üks Peruust pärit meeskonnaliige mootorsaega oma jala otsast saagima, et mürk maohammustusest ülejäänud kehasse ei liiguks.

Teine kuulus dokk „Hearts of Darkness: A Filmmaker’s Apocalypse” (1991) jutustab loo „Tänapäeva apokalüpsise” („Apocalypse Now”, 1979) võtetest, kuhu Francis Ford Coppola jättis peaaegu maha nii oma füüsilise kui ka vaimse tervise ja maise vara. Üks mu isiklikke lemmikuid on hoopis lugu, kuidas paljuski Marlon Brando veidruste pärast kukkus filmina kokku 40 miljoni dollarilise eelarvega „Doktor Moreau saar” („The Island of Dr. Moreau”, 1996). Marlon Brando ilmus võtetele umbes 140-kilosena ega nõustunud enamiku ajast oma treilerist väljuma, välja arvatud juhul, kui telliti pitsat, mida ta olevat söönud tööstuslikes kogustes. Näib nagu ta eesmärk olekski olnud kogu projekti saboteerimine. Brando lesis pikki tunde võrkkiiges, kuhu ta oli võtnud oma kaaslaseks 71 sentimeetri pikkuse kaasnäitleja Nelson De la Rosa, kellele ta laulis lastelaule. Siia kõrvale võib tuua ka positiivsemaid noote, näiteks vennad Coenid. Oma esimese filmi „Blood Simple” (1984) rahastamiseks jäädvustasid nad paariminutilise piloodi, mida nad käisid näitamas oma kodukandi väikeettevõtjatele, et nood filmi investeeriksid. Lõpuks said nad kokku 750 000 dollarit. Sealjuures meenutab Joel Coen, et kui võtted algasid, polnud ta kunagi oma jalaga võtteplatsile astunud, sama kehtis tiimi mitmete teiste liikmete kohta.

Film on ohverdus, mitmete erinevate ambitsioonide ja tujudega inimeste ajutine kooslus, mis peab vormuma paremal juhul elust suuremaks olluseks, mis publiku paariks tunniks enda kõhtu imeb. Vaatajat üldiselt ei huvita, mida see teekond tegi sinu ego, lähisuhete ja säästudega. Võib-olla keegi ei näinudki su teost või sellelt pühiti tolm 20 aastat hiljem, misjärel see tõsteti kultusfilmina au sisse. Võib-olla su filmi parim osa ongi making of. Kindlasti on kaadritaguse elu ja kannatuse kujutamine tihtipeale väärt omaette lugu, mistõttu olengi palunud viiel kohalikul režissööril jagada oma kogemusi õnnestumise ja ebaõnnestumise õhkõrnal piiril kõikumise kohta.

Club Tropicana

Marta Pulk

Kord oli mul vaja Peruus filmi jaoks lapsi, kes laulaksid romantilisi hispaaniakeelseid ballaade. Olin veetnud eelnenud võttepäevad kohalikes bordellides naisi intervjueerides, seega olin ise emotsionaalselt parasjagu segi, aga võtteaega oli jäänud kõigest kaks päeva ja pausi teha polnud võimalik. Helistades kohaliku produktsiooni pakutud laste telefoninumbritele, sain vastuseks, et numbrid ei ole kasutusel. Viimases hädas pakkus tõlk, et ehk saavad tema vennalapsed asja ära teha. Ootasime neli tundi, et paduvihm lakkaks, ja asusime siis tema pere poole teele. Perekonnas oli kokku 20 liiget, mõned sõbrad kauba peale. Saime lapsed kaamera ette, aga nad oskasid ainult „rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh” laulda. Mul polnud selle materjaliga midagi teha, aga selleks et tõlki ja tema peret mitte solvata, otsustasin siiski filmida, oli ju juba kohale sõidetud. Kohe kui laul lauldud, karjus väike poiss: „Ja nüüd palk!!!” Andsin ära oma viimased kaasasolevad sollid ja sõitsin, hapu maik suus, tagasi linna.

Ilma materjalita ma baasi naasta ei tahtnud. Jätsin hüvasti teistega, kes paatidega baasi poole suundusid, ja läksin üksi linnaväljaku keskele, kus kohalikud lastega pühapäeva õhtut veetsid. Mõtlesin, et okei, hispaania keelt ma ei räägi, aga aru enam-vähem saan ja midagi ikka hädapärast pursin. Ma olen ju blond tüdruk! Kui ma oma kaamera siin püsti panen ja piisavalt kaua passin, küll siis kellelgi huvitav hakkab ja tulevad ise rääkima. Nii tegingi. Panin kaamera üles ja jäin istudes ootama. Ühel hetkel vaatasin iseennast kõrvalt ja tundsin, et ega siit enam madalamale langeda pole võimalik – passin põlvili keset linnaväljakut, sisuliselt lombis, üleni haisev, jalad päevasest vihmast endiselt läbimärjad, ja ootan nagu pervert, et lapsed minuga rääkima tuleksid. „Siin sa nüüd oled, Pulk,” mõtlesin. Pärast seda väikest egost vabastavat hetke ja iseenda abituse tunnistamist hakkasid ka asjad imeväel lahenema. Järgmisel päeval otsisin uue tõlgi, seadsin sammud otse koolimaja poole, palusin otsida üles lapsed, keda olin algul filmi tahtnud, ja kõik sai poole päevaga tehtud.

Marta Pulga lühifilm „True” linastub PÖFF Shortsi rahvusvahelises lühifilmide võistlusprogrammis. Vt lisainfot siit.

Vääramatu jõud

Marianne Kõrver

Lendasime mõned aastad tagasi Mart Tanieli ja Lauri-Dag Tüüriga Ruhnu saarele. Meil oli kindel plaan filmida mu doki „Saare võimalikkusest” jaoks esimese advendi jumalateenistust Ruhnu kirikus – vana kirikuõpetaja üksi ilma ühegi kuulajata tühjas kirikus jutlust pidamas. Selle filmi eelarve oli minimaalne. Korraliku kaameratehnika saime rentida ainult tänu sellele, et võte pidi kestma ühe päeva. Võttepäeval tabas meid aga kõik see, mida võib nimetada dokumentalisti õnneks. Sügiseselt must saar oli kattunud öö jooksul värske paksu lumega, haruldane sadu kestis terve päeva, kirikuõpetaja kadus pärast üksildast jumalateenistust langevasse lumme ja sulas sellega üheks nagu vesivärv. Järgmisel päeval pidime tagasi sõitma, aga lennuk, mis on talvel ainus ühendus saare ja mandri vahel, keeruliste ilmastikuolude tõttu ei lennanud. Ei lennanud ka ülejärgmisel päeval. Ega üleülejärgmisel. Ega mingil teisel päeval. Tabas paanika – kaameratehnika rentimise eest võis tiksuda 1000 eurot päevas, mis moodustas kümnendiku kogu filmi eelarvest, pealegi pidi tehnika sõitma Istanbuli ühe mängufilmi võttele. Linnas ootasid pakilised kohtumised, kohustused ja tähtajad, aga meie olime kinni 10-ruutkilomeetrisel maalapil keset Läänemerd. Helistasime tulutult sõpradele-tuttavatele, kes võisid omada mõnd lennumasinat, millega sealt ära oleks pääsenud.

Alguses pakkisime hommikul kohvrid ja lasime end saare teise otsa lennujaama sõidutada. Kolmandal päeval pakkisime kohvrid, aga lennujaama enam ei sõitnud, lubati helistada, kui lennuk väljub. Lõpuks ei pakkinud enam kohvreid ka. Leppisime sellega, mis oli – tühjus, vaikus ja lõputu lumesadu. Lauri-Dag läks öösel kirikusse ja salvestas iga oreliklahvi heli eraldi oma arvutisse – hiljem sai sellest kordumatult laheda sound’iga muusika sellelesamale filmile. Mart filmis lumesajus kirikuid, lumme uppunud saart ning oma filmi „Impromptu” jaoks uniseid kärbseid köögiaknal. Mina mängisin ahju taga malet ja käisin saarel lõksus olevate ornitoloogidega mingit haruldast lindu otsimas. Aeg oli järsku täiesti seisma jäänud. Sellist aja pidurdumist ei ole ma varem ega hiljem kogenud. Samad teed, samad vaated, samad kohad hakkasid iga päev enda juures uusi dimensioone avama ja järk-järgult panin tähele asju, millele ei osanud enne mingit tähendust anda. Tagantjärele mõtlen, et ainult tänu selle aja peatumise seisundi kogemisele suutsin hiljem antud filmi õige tunde pealt kokku monteerida, Lauri-Dag sai õige soundscape’i idee ja Mardil oli aega filmida kaadreid, milleta film poleks õnnestunud sellisena, nagu ta lõpuks välja kukkus. See oli väärtuslik õppetund sellest, et kui taipad märgata, antakse ka siis, kui ise küsidagi ei oska.

Kuidas mu parim töö perse läks

Rain Tolk

Kõikidest projektidest, mida ma koos Andres Maimikuga teinud olen, on mu lemmikuks teos, millest oleks võinud saada mitmehooajaline telesari. Paraku aga rahastajad nii ei arvanud. „Umbkotid” oli film, mis oli mõeldud tegelikult telesarja piloodiks. Film käivitub, kui kaks jobukakku, keda kehastasidki Tolk ja Maimik (kes kandsid ka filmis nimesid Rain Tolk ja Andres Maimik), asutavad reklaamiproduktsioonifirma ja loodavad kiirelt rikastuda. Paraku ambitsioonid ja realiteet lahknevad ning hakkab juhtuma tragikoomilisi äpardusi.

Kirjutasime valmis esimese osa stsenaariumi, karakterianalüüsid ning hunniku sünopsiseid. Mart Normet, tollane ETV meelelahutusosakonna boss, plaksutas käsi. Ütles ainult, et vaja on veel ka ülejäänud juhtkonnale idee esitada ja stsenaarium saata. Kui jõudis kätte päev, mil pidime ETV tähtsate ninadega kohtuma, olime ootusärevusest paistes. Võtsin pingete leevendamiseks koosolekule kaasa ka oma tollal pooleteiseaastase poja Lukase, et peamiselt daamidest koosnevale rahvusringhäälingu juhtkonnale südamesse pesa teha. Ent ootamatult tabas meid koosolekuruumi sisenedes jäine vaikus. Huuled kurjalt krimpsu tõmmanud ERRi juhatuse liige Tiina Kaalep teatas rangelt, et ta mõistab, kuidas siin stsenaariumis on ühe koha peal üritatud nalja teha, ent seegi on totaalselt ebaõnnestunud. „Miks käib siin sarjas kõik ümber ühe augu!” käratas ta. Lukas hakkas nutma. Maimik veeretas ärevalt jutuotsa, et tegelikult käib nii mõnegi teise augu ümber ka… Indrek Treufeldt arutles omaette, et siin on ju tegemist tragikomöödiaga, eks ole? Noogutasime.

Normet pakkus lõpuks siiski varianti, et ETV annab väikese summa, mille eest me saaks ehk piloodi valmis teha. Taganesime, selg ees, õhuta koosolekusaalist välja ning helistasime juba telemaja koridoris Kanal 2 programmijuhile Olle Mirmele. Äkki tema oleks huvitatud? Selgus, et oligi. Pakkus poole rohkem raha piloodi jaoks ja andis kõvasti lootust. Nii saimegi „Umbkotid” tehtud. Vähemalt piloodi.

See oli kindlasti kõige lõbusam ja kirglikum võtteperiood mu elus. Olla korraga üks lavastajatest ja peaosaline tähendas sajaprotsendilist kontsentreeritust, nulli igavat hetke ja mitme koha peal vähemalt 15 erinevat duublit, kuna kogu võttegrupp oli sattunud naerupsühhoosi. Kõik sõbrad, kes lõpuks valmis asja nägid, surusid kätt. Andrus Kivirähk kirjutas ülistava arvustuse. Madis Aesma ütles, et see on parim eesti film. Panime „Umbkotid” veel nädalaks kinodesse jooksma. Jõime end pärast esikat nii täis, et kui pohmell lõpuks haihtus ja Kanal 2 programmijuhi Olle Mirmega uuesti kokku saime, siis selgus, et telekast olid „Umbkotte” vaadanud vaid üksikud pensionärid. „Ega, jah, see olukord ei ole nii roosiline midagi,” puterdas Mirme ja enam meie kõnesid vastu ei võtnud.

Kaamera kuri silm

Madli Lääne

Filmi tehes tuleb alati takistusi ette. Enamasti tead, milles probleem on, aga ei oska seda parandada. Keerulisem on, kui pole aimugi, mis toimub. Üks põnevaimaid situatsioone oli 2011. aastal dokumentaalfilmi „ABC” filmimine Lääne-Aafrikas Libeerias. Libeeria kosus endiselt viisteist aastat kestnud kodusõdade perioodist. Jälgisime võttegrupiga väikses külas Libeeria ja Guinea piiri ääres kohalikku teismelist tüdrukut Velet. Vele muidu ülemeelik käitumine muutus kohe, kui kaamera välja võtsime – ta jättis sekundipealt parasjagu pooleli olnud tegevuse katki ja vahtis tardunult mulle otsa. Kulus mitu untsu läinud võtteid täis päeva, enne kui taipasin, et tõenäoliselt pole Vele oma elus kunagi ühtegi dokumentaalfilmi näinud ega oma vähimatki arusaama, mida „käitu nii, nagu meid poleks siin” tähendab. Produtsent sõitis lähimasse internetiga varustatud ÜRO rahuvalvebaasi ning laadis Velele näitamiseks veebist alla ühe doki Lõuna-Aafrika tüdrukust. Kogu Vele kinokogemuse moodustasid senimaani paar Aasia võitlusfilmi, mida ta oli näinud lähimas generaatoriga varustatud videolaenutuses. Lisaks sellele kulus kaks nädalat, enne kui sain Velelt piisavalt informatsiooni, et „õpetada” teda intervjuud andma. Pärast kolme edukat võttenädalat tekkisid Velele ootamatult näkku kärnad. Kohalik nõid ütles, et haigus tuleb kaamera kurjast silmast ja kui võttegrupp külast lahkub, saab Vele ka kärnadest lahti. Tuli minna ja matta maha mõte pikast dokfilmist. Hiljem meie autojuhilt uurides selgus, et nõial oli olnud õigus – Vele oli saanud lahti kärnadest ja küla tülikatest külalistest. Ega ei peagi kõiki filme alustama, las mõned jäävadki mõteteks.

Madli Lääne lühifilm „Kolm päeva augustis” linastub PÖFF Shortsi rahvuslikus võistlusprogrammis. Vt lisainfot siit.

Kahtlemise tähtsusest

Anna Hints

Ma mäletan, et kui õppejõud seletas loengus, kuidas filmirežissööri puhul on kõige hullem ebakindlus, käis mul kuum jutt südame alt läbi, sest teadsin, et ahhaa, mina olen siis lootusetu juhtum. Olen elus mitmeid kordi kogenud, kuidas sotsiaalne ärevus lööb üle pea, sest sisemine ebakindlus on niivõrd tohutu, ja tundnud, et kõige suurem ebaõnnestumine olen ma ise. Ma arvan, et ühelt poolt sügav veendumus, et mul on maailmale midagi öelda, ning teisalt pidev kahtlemine oma väärtuses on üheskoos nii mu suurimaks needuseks kui ka õpetajaks. Tänu ebakindlusele olen õppinud julgema vigu teha.

Minu esimene filmivõte BFMis toimus koos Ülle Kaljuste ja Guido Kanguriga. Mulle meenub, et esimesel võttepäeval näitlejatega platsil rääkides läks mul süda ärevusest pahaks. Tundsin, et pean seda varjama ja olema Enesekindel Režissöör, kes teab alati kõiki vastuseid. Võtete ajal käisin kempsus rahunemas – nutsin natuke vetsupotil ja sugereerisin, et mu maailm ei kuku kokku, kui mõlemad näitlejad mind elu lõpuni kehvaks peavad või meeskond mind suitsuruumis nõrgaks „naisrežissööriks” sõimab. Kuna arvasin endast nii halvasti, jõudsin ühel hetkel punkti, kus kaotada polnud enam midagi ning tahtmine kõigile meeldida hääbus. Kui mõtlen nüüd oma ebaõnnestumistele, siis ma ei oskagi kasutada sellist väljendit nagu „ebaõnnestumine” – kõik on kokkuvõttes üks suur õnnestumine, rännak autentsuse, väljendusjulguse poole. Kui ma pole saanud filmiprojektile kohe raha, on mu peas toimunud tänu sellele justkui loominguline plahvatus, mis tekitab tühja ruumi ja ideed, mille peale poleks varem tulnud. Kui see viimati ühe taotlusega juhtus, tänasin südamest komisjoni, et ma raha ei saanud. Mul oli seda eitust väga vaja, et mõte hakkaks peas huvitavalt ringi käima. Nüüd ootan juba rõõmuga järgmist „ebaõnnestumist”, sest tean, et just pealispinnal eksimusena näivad sündmused viivad mind kõige põnevamatele sisemistele rännakutele ning huvitavaimate loominguliste lahenduste juurde. Ka muusikas (olen bändi Eeter üks kolmest liikmest) on kõige ägedamad muusikalised leiud ja sünergiad tekkinud just siis, kui julgeme katsetada ja teha „valesti”.

23. novembril linastub PÖFF Shortsi alaprogrammi „The Rejected Shorts Picture Show” raames ärapõlatud lühifilmide kogumik, kus filmitegijad seisavad silmitsi oma hirmudega ning esitlevad teile nautimiseks enda kõige halvemat loomingut. Vt lisaks siit.