Floating Pointsi (alias Sam Shepherd) esimene kauamängiv kannab nime „Elaenia”, mis viitab Kesk- ja Lõuna-Ameerikas elutsevale linnuliigile. Shepherdile andis nimiloo kirjutamiseks inspiratsiooni raamat, mis pajatas elust pärast surma, ja sellele järgnenud unenägu, kus rändlind eksis parve juurest ja peatus metsas, mis talle sooja pakkus ning lõpuks ta endasse neelas.

Põhjus, miks albumi valmimine nii kaua aega võttis (arvestades seda, et esimene EP ilmus juba 2009. aastal), on selles, et FP ei ole üksnes andekas DJ ja produtsent, vaid omab ühtlasi doktorikraadi neuroteadustes. Kui akadeemiline töö tehtud sai, oli jälle aega muusikale pühenduda, mida mees praegu peamiselt teebki.

Album ise sarnaneb eespool mainitud unenäo linnulooga. 43 minutisse mahub seitse lugu, mis töötavad koos nagu üks. Olgugi et FP varasem looming on leidnud tee ka tantsusaalidesse, on tema muusikaline taust olnud orienteeritud pigem klassikale ja džässile, mistõttu ei ole „Elaenia” helikeel nii imekspandav. Kuuldu on õhuline ja kosmiline, tundeline ja ilus, ent ühtlasi ka tasakaalukas. „Silhouettes (I, II & III)” on romantiline ja aegumatu, mis võiks olla kirjutatud ka 30 aastat tagasi. Vastupidi võimas on aga „Peroration Six”, mille tagasihoidlik algus viib millegi pulbitseva ja plahvatuslikuni ning on instrumentaalses plaanis samuti väga väljendus- ja varjundirikas. Suurejooneline kulminatsioon ja sellele järgnev kõrvulukustav vaikus on suurepärane finaal muljetavaldavale albumile.

„Elaenia” on sõna otseses mõttes mikstuur, mille tarbimine kannab endas erinevaid faase ja pakub elamusi. Siin lasub teatav püüdmatus, mis ehk peabki salapäraseks jääma.