Kui üldiselt tundub, et muusikat saab üsna hõlpsalt hinnata, ilma et tunneks loovpersooni selle taga, siis Florian Wahl ja tema „14” on üks neist juhtumitest, kus sellisel juhul näib tõde jäävat piinavalt poolikuks.

Ma ei saa lõpuni aru, kas asi on kohati üle võlli kunstilistes ambitsioonides / maitsetuses või on see tegelikult osa artisti eesmärkidest ning probleem on minus, kes ma ei mõista inimest. Viimase vindi peale mängitud seksuaalsus ja rnb-klišeede häbitu taastootmine näikse olevat liiga amatöörlik, et olla tõsi. Samas ei mõju veenvalt ka kosmiliste helide meelevaldne sidumine eespool mainituga; kõik on liiga fragmenteeritud, et luua žanrilises mõttes mingisugust uut paradigmat. Kuigi mõistan albumi põrandaaluse sound’i taotluslikkust, ei komplementeeri see kuidagi rnb-välgatusi ja -virvendusi Floriani muusikas, mille puhul ootaks julgemat, tummisemat, tihedamat, lühidalt öeldes lihtsalt professionaalsemat produktsiooni.

Momentidele, kus Wahl on ehe ja isegi köidab, järgnevad hetked, mil kõike saab äkitsi korraga liiga kiiresti liiga palju. Nt lugu „F”, kus ta lendab ootamatult peale beebilõustalikult tühikargajalike ridadega, ekspluateerides seeläbi oksendamiseni sõna „fuck” ja nullides igasuguse seksuaalsuse, millele ei anna leevendust ka taustal armuoietes vingerdavad naised. Eelnevast olenemata on palju ka sellist, mis on hea. „14” on ootamatult visuaalne album, sel on oma tajutav taustidee, ning ehk kõige olulisem on, et see ülistab elu selle rikkuses.