Kõik, mille Florian Wahl kätte võtab, muutub elavaks organismiks.

★★★☆☆

Tsiteerides Toivo Nikopensiust: „Jälle algab kõik, algab uuesti.” Ehk Florian Wahl teeb seda taas, susates enda kümme sõrme Eesti kultuuri- ja ühiskonnasfääri olevikku ja minevikku ning konvertides kõik andmed terviklikuks muusikaliseks popkunstiteoseks. Seekord siiski üheainsa suure vahega – kasutades enda loomingus tehisaru abi, kuid pakkudes endiselt seinast seina muusikat nagu ühes alternatiivses raadiojaamas kombeks. Siia on pikitud nii 30ndate svingi, 80ndate USA lääneranniku funk’i kui ka nüüdisaja träppi, emo pop metal’it ja kristlikku estraadipoppi loos „Hingerahu kõigile”. See teeb „Flo Raadiost” huumorit täis laetud groteskse popmuusikaeksperimendi, kus ei jää mainimata seksuaalvähemused, karnivoorid ega veganid. Ei teagi, kuidas Florian seda teeb, aga kõik, mille ta kätte võtab, muutub elavaks organismiks.

Loo „Vegan retsept” puhul, mille produktsioon meenutab Miami 80ndate kuldaega, kui electro-funk veel popp oli, on sisult tegemist siiski tänapäeva kohandusega, kus võib-olla päriselt, võib-olla sarkastiliselt veganitele söögialast nõu antakse. Ja seda avalalt, enesekindlalt näkku naeratades ja kätt surudes. Põhilugusid on siin veel, näiteks „Viimane hetero”, kus analoogse produktsiooniga, kuid Karl Madise esituses „Pärlipüüdja” vibe’iga astumine tervitab kuulajat ning pajatab ühest heteromaailma reliktist. See on hea tuju lugu ja loodan siiralt, et seda kuuleb ka meie kommertsraadiotes. „Kus on Martin Meesit?” viib meid Toto Cutugno ja Toivo Nikopensiuse hübriidvokaaliga suurejoonelisele estraadiballaadlikule rännakule, mis võib mõnel kuulajal vast isegi pisara silma tuua. Siiralt, sest tõesti, kus siis ikkagi on Martin Meesit ja kes ta on?