Vähetuntud Vana-Kreeka saatürdraama žanrile omaselt on ka „Katarsis garanteeritud” lavakõlbulik farss – rõõmus, ent pilkav tragöödia, mis on justkui mõne Dionysose orgiastilise viljakusrituaali tulem.

★★★☆☆

Albumil on plahvatanud kokku internetifragmendid, ohtrad popmuusika- ja pealinnaspetsiifilised referentsid ning isiklik kogemus. Nagu kõikelubav imevedelik AU-8 nõukaajal (mis koosnes muu hulgas lehmamaost ja arbuusikoortest), ravib ka see teos ühel ajal vähi ja soolise palgalõhe ning ajab tõenäoliselt ka naerma.

Lüüriliselt mõjub Wahl kui digimuutunud Onu Bella. Ta ironiseerib teravamalt („Lapsepõlve trauma”), naljakamalt („Prisma (ASMR elamus)”), olles vahel täiesti absurdne („Suhkruissi”), isegi rõvedam („Vaata mind”). Vokaaltämbri kvaliteet vibreerib kõrgemates sfäärides kui Arnold Oksmaa falsett tema kõrgajal, kuid ei küündi „Viiendast elemendist” tuntud sinise ooperilauljanna vibraatoni. Muusikaline niidistik võrsub peamiselt SoundCloudi räpi pinnaselt, tehes eskapaade ka šlaagris, metal’is, reggae’s, gabber’is. Taustade loomisel on kasutatud väga otseseid helilaene (nt L’Arc~en~Cielilt), aga ka pisemaid sämpliaatomeid, mis leiavad ühtviisi tee desintegraatorisse ja väljuvad teiselt poolt lihvimata teemantidena.

Lugude helki hoiab tagasi kiirustamine, helid lämbuvad magamistoahõngulisse miksi, siirus mattub liigse iroonia varju. Ebakõladelt juhib tähelepanu kõrvale lakkamatu dopamiinilaviin, mille vallandavad pidev uudsuse otsing ning nakatavad meloodiad. Lugudel on algoritmiline omadus kuulaja tähelepanu totaalselt endasse imeda, justkui Stockholmi sündroomil, ning nende tarbetsükli lõppu võib võrrelda sugar crash’iga. Katarsis saabuks ehk kristalsema produktsiooniga, kuid sellele vaatamata loodan kuulda 2063. aasta laulupeo repertuaaris kõlamas pisarakiskujat „Ära lahku veel” või alomattiisenlikku pala „Uus salajane baar (ja kuidas sinna saada)”.