Flow festival on selleks aastaks otsad kokku tõmmanud ning seda korraliku elamustepagasi ja uudisega, et Suvilahtis asuvalt festivalialalt läbi patseerinud 75 000 inimest murdsid sel korral kõigi aegade külastajarekordi. Madis Nestor, Emilie Toomela ja Mariliis Mõttus muljetavad tagantjärele viimase päeva kogemuste üle.

Emilie Toomela

Päike ja toit

Festivali kolmandal päeval hakkad hindama üha enam põhiväärtusi. Näiteks seda, et Flow’l ei olegi pidanud terve aja igavaid burgereid sööma, vaid toit on kogu aeg hea olnud. Kuna Helsingi väljas söömise hinnad on niikuinii kallimad kui meil, siis avastasin juba väravate avanedes, et Flow on ikka üks muhe omaette universum. Kuulad päev otsa head muusikat, sööd ja jood ning saad sellestki elamuse. Lisaks headele maitsetele meeldisid mulle puidust ja bambusest ühekordsed nõud, mis kasutusel olid. Elementaarne vist? Viimasel päeval hakkad üha enam märkama ka kõiki korralduslikke detaile. Kui muusika on Flow’l kohati üks suur kompott, siis teenusedisaini poole pealt on üritus tõeliselt hästi läbi mõeldud. Festivalitiim näitab end kogenud korraldajana, kes teab, kuidas panna kokku üks rahvusvahelise profiili ja läbiva kontseptiga sündmus. Ühesõnaga: Flow nõidus külastajad oma rüppe terveks nädalavahetuseks – nii esimeses vihmas kui hiljem mõnusas päikeses, mis pühapäevaks välja tuli.

Daughteri salaretsept ja Anderson .Paak

Pühapäevastest esinejatest köitvamate seas oli nostalgikute jaoks briti grupp Daughter, mille öise autosõidu meloodiaga dream pop tõi kuulajateni maheda atmosfääri ning oma salakastmega mikstuuri postrokilikest momentidest ja kummituslikust vokaalist. Mainimata ei saa jätta ka Anderson .Paaki ja The Free Nationalsi esitust, mida läksin kuulama harvast kontaktist suurt numbrit tegemata, ent pärast Helsingist koju jõudes panin just selle artisti muusika esimesena mängima. Tegemist on kurikuulsa Dr. Dre plaadifirma Aftermathi tiiva alla võetud esitajaga, kelle soe ja endaga kaasa kutsuv flow klapib kenasti kokku siira ja lihtsa lüürikaga. Meloodias domineerisid souli elemendid, mida põimiti oskuslikult kokku 90ndate hiphopi ja klubimuusikaga.

New Order

Viimasest päevast ootasin kõige enam New Orderi kontserti, kelle fänne oli festivalile kogunenud ülekaalukalt ning seda oli näha juba esimestel päevadel, kui bändi T-särgid (#bändisärgisuvi) pidevalt kõige esimesena otsa lõppesid. New Orderi ees valitses väike aukartus ja samas elevus, kas üles köetud ootused saavad täidetud – eelmisel aastal andis legendaarne grupeering välja ühe oma vingeima albumi „Music Complete”, mis oli neil ühtlasi kümnes stuudioüllitis ning esimene, mis toodi ilmale Mute Recordsi alt. Viimase albumi elektrooniline saund iseloomustas paljuski ka Flow kontserti ja andis värskust juurde juba varasemast teada-tuntud lugudele. Hoolimata bändi heitlikust saatusest või just seda enam, võib kontserti tunnustada ka selle koherentsuse eest, kus terviku nimel ei ole ohverdatud midagi, vaid just vastupidi, kõik lood resoneerusid üksteisega. Bändile iseloomulik melanhoolne kõla on endiselt samuti omal kohal ja kriibib elavas esituses sügavamatest südameurgetest eriti ehedalt läbi.

Kuskil käib kino

Eelmistest festivalipäevadest rääkides jäi veel mainimata üks oluline seik Flow’ga kaasa liikumisest. Kuna olen ajakirjanikuna seotud just filmikriitikaga, tutvun alati huviga ka festivalide filmiprogrammidega. Kui muusikafestivalide kinokavad on tavaliselt suhteliselt obskuursed ja mitte selle sõna kõige paremas mõttes, siis Flow valik oli väga kihvt ja saal kogu aeg täis. Kino oli see koht, kus lamamistoolis pikutada, õlut tiksutada, kontidesse sooja koguda ja leida, et väärtfilmid on sellise nimetusega ikka põhjusega. Põnevaim hõbelina elamus jäi tegelikult laupäeva, mil näidati „Shortbusi” (2006), mis on erootilise sisuga võluv film 9/11 sündmustest – ühtlasi ka üks ausamaid ja naljakamaid linateoseid, mis sellel teemal on loodud. Pühapäeval linastus festivalilinnakus asuvas Riviera kinos teiste seas ka saksa teenager-draama „Wetlands” (2013) ja lihtsasisuline, ent omamoodi sarmikas „Don Jon” (2013).

Kaherattalisel ratsul

Seekord läksin Helsingisse teisiti ja jagan kogemust ka teistega. Vurasin laevale jalgrattaga (sisenemine koos automobiilidega ühes rivis) ja Helsingis ringi seigeldes tõdesin, et seal on nii palju mõnusam jalgrattaga sõita kui Tallinnas – kergliiklusteed viisid kõikjale ja vahemaad tuhisesid mööda lendleva kergusega. Festivalile jõudes leidsin sadu mõttekaaslasi, kes oma rattakesi aedade ja puude külge kinnitasid, muist jätsid oma rattad aga lihtsalt keset rattaparklat next to nothing. Heaoluühiskond ikkagi ju. Nii et kes veel kõhkles, lööge helkurid-tuled särama ja rattasõbralik Helsingi ootab teid avasüli oma tänavaid väisama.

Madis Nestor

Lastedisko

Kõik te olete kuulnud nähtusest „beebiga kinno” ja mitmed kodumaised festivalid on aastast aastasse end lastesõbralikumaks kujundanud. Ka 25 000 päevase külastajaarvuga Flow muretseb kõige väiksemate eest, korraldades juba vähemalt kaks aastat samal alal, kus eelmisel öösel on voolanud higi ja mütsunud biit, väikest perepäeva. Tingimuseks siis, et kõige väiksemad kella kuueks õhtul festivalialalt ilusti kodudesse jõuavad. Lisaks muusikat valivatele DJ-dele toimuvad ka mitmed workshop’id ise rütmide ja helide loomiseks turvaliste käepäraste vahenditega. Sel aastal oli ka lastele lausa eraldi kontsert, siin mitmel korral mainitud Bright Balloon 360° laval. Perepäeva puhul tegi enim rõõmu, et kogu ala oli piiratud ja sissepääs õlletopsikuga rangelt keelatud.

Tulnukapopp

Meil on robotid, kes niidavad muru, imevad tolmu või toovad sulle tellitud toidu koju kätte ning kõike seda võid sa juhtida põhimõtteliselt ühe näpuvajutusega. Nii nagu tehnoloogia, on ka muusika mõõtmed muutunud ja mõiste „popmuusika” saab igal aastal uue näo. Aastal 2016 on see isegi omal moel anonüümne ja kummaline, mida tõestasid ka Flow festivali programmi valitud peaesinejad. Laupäeva õhtu kõige raskem koorem oli kanda briti lauljataril FKA twigs, kelle hääle pehmuses ja soojuses ei kahtle keegi, ja need koreograafilised skulptuurtantsu vormid – nimetagem seda klassikaliseks voguing’uks – on live’is tõesti väga paeluvad. Ta tegi seda Flow’l muuseas terve kontserdi vältel tikk-kontsadel, mis on kas tõestus sellest, et tegemist on üliinimlike võimetega või power woman’iga. Veerand tunni jagu seda kontserti jälginuna ei tekkinud mul siiski nii tõsist ja heldinud kontakti, mida ühelt headliner’ilt Flow’l üldiselt oodatakse.

Festivali pealava lõppvaatuse pakkus austraalia vokalist, laulukirjutaja ning alati must-valge paruka taha varjuv Sia, kelle heliloomingu esitajate nimekirjas megastaarid Rihanna ja Beyoncé. Kui viimati nimetatud staaride lava-show osaks on hästi distsiplineeritud tantsurühm, siis Sia show oli põhimõtteliselt nagu üks pikk tantsuetendus tema muusika saatel. Lava peal tantsisklev paarike sünkroonis videoekraanilt vahendatavaga, Sia ise varjus, väiksel pjedestaalil korrektselt ja klaarilt soleerimas. Ei jäänud päris viimase minutini jälgima ja puudub teave, kas hiljem toimus ka mingi inimlik kontakt, aga kaldun arvama, et mitte.

Kontsert, millelt ma midagi muud ei oodanudki kui kalki, külma ja depressiivset olengut, ootas mind alles ees. See oli kohtumine kauaaegse kurbade momentide kaaslase Anohniga. Kontserdi introks oli must-valgel filmiribal väänlev modell, taustaks saatmas ragisev black noise. Lavanurkades käivitasid maskistatud abilised aparaate ning korraga jõudis kohale see ebamaise kõlaga hääl ja ekraanil sõnu deklareerivad portreed. Hudson Mohawke ja Oneohtrix Point Neveri produtseeritud tulnukabiit ja ekstaatiline sünt muutumas järjest võimsamaks. Üleni mustas ja võrkmaski taha peitudes laulab Anohni pimedusest ja globaalsest kaosest: „I wanna hear the dogs crying for water, I wanna see fish go belly-up in the sea. All those lemurs and all those tiny creatures, I wanna see them burn, it’s only 4 degrees.” Mina olen vaatamata sellele ettekujutatavale võikale pildile üdini õnnelik, sest kuulan hetkel üht meie aja unikaalsema tämbriga indiviidi. Võimalik ka, et meie ühiskonda sisse sulandunud tulnukat. Kuulake tema sellel aastal ilmunud albumit „Hopelessness” ja kõik eelnev saab teile võib-olla veidi selgemaks.

Kamasi Washington

Tenorsaksofonist Kamasi Washington Californiast on kindlasti üks neist, keda võiks vaatamata tema džässi mõistes noorele eale pidada üheks vägevatest. Eelmisel aastal ilmunud album „The Epic” oli sõna otseses mõttes eepiline, sest muusikat jagub sellele pea kolme tunni jagu. Ka Flow publik oli üsna teadlik Kamasi headusest ja Bright Balloon 360° Stage’i (jah, jälle seal) istumised täitusid tihedalt juba siis, kui tehniline meeskond alles soundcheck’i alustas. Umbes 45 minutit hiljem, saabus lavale Kamasi taustajõud, kaasas üllatuskülaline, kelleks mõni tund varem samal laval esinenud basskitarri virtuoos Thundercat, kes kontserdi käigus korduvalt oma nobedatel näppudel domineerida lasi.

Siis saabus Kamasi ise, üleni lillasse kuldsete triipudega gospelhõlsti riietununa, nagu hakkaks kohe pühapäevast jutlust pidama. Eks teatud mõttes see Kamasi Washingtoni džäss selline üsna jumaliku ja gospeliku kõlaga ongi, sarnanedes teatud momentidel suurkujudele nagu Sun Ra ja Pharoah Sanders. Ehk veidi funk’im. Jutlus muusika läbi kestis tugevalt üle tunni aja ja tähelepanelikumad vaatlejad nägid, et ka hetk tagasi suurel laval esinenud Andrerson .Paak oli oma saatjaskonnaga seda nautimas. Heale juhile omaselt lasi Kamasi tihti ka lavakaaslastel oma võimeid presenteerida ise kõrvalt muigega jälgides. Hetkeks andis ta lava üle oma bändi bassimehele Miles Mosley’le, kes oma tulevase albumi materjali sai esitleda. Kokkuvõttes oli see kõik „tight” ja „perfect”. Pole ammu sellist džässelamust oma kõrvaga tunnetanud, miks mitte järgmise aasta Jazzkaarel?

Mariliis Mõttus

Arca DJ-set

Kuigi olen oma elus näinud päris palju erinevaid elektroonilise ja kitarrimuusika suurkujusid, polnud mul aimugi, mis ootab mind ees pühapäeva õhtul ettekandele tulnud Arca DJ-seti näol. Arca on see mees, kes on ulatanud abistava produtsendikäe nii Kanye Westile, Björkile, FKA twigsile, Dean Bluntile ja paljudele teistele. Lisaks on ta üheks põhiliseks sambaks eelmisel aastal tõelise hoo sisse saanud mutant-müra skeene vohamisele, mille kuulsamate esindajate hulgas veel näiteks Lotic ja Rabit.

Kui muidu kõlas Flow Voimala ruumi seinte vahel enamasti techno, siis Arca näitas sellele pigem keskmist sõrme. Tantsida eriti ei saanud, ega tahtnudki, sest minu jaoks omandas kogu etteaste pigem kokkupandamatu pusle mõõtmed või tekitas tunde nagu loeks raamatut – kord küttis Arca oma moonutatud ja väänutatud kaubamärgi alla langevaid helisid, teisel hetkel klassikat, kolmandal purskas üle kogu saali laiali Deftones’i loo „My Own Summer”, mille saatel mees diiva kombel oma jakki justkui lassot keerutas.

Kui eelmisel õhtul olevat kurta olnud nurinat selle üle, kuidas Morrissey oma visuaalide kaudu loomatapu temaatikat kureeris, siis Arca lähenes asjale teisest küljest, vajutades põhja klitšipedaali ja manades ekraanile sünnitava kitse, kõige sinna protseduuri juurde kuuluvaga. Arca on vastuoluline, kuid tal õnnestub see vastuolulisus oma laia silmaringi, muusika ja visuaalse identiteediga niimoodi ümber defineerida, et kogu oma šokeerivuses või robustsuses on see üks ägedamaid ja ilusamaid asju, mida mu silm ja kõrv on tunnistanud.

Esilehe fotol kultuslik soome plaadikeerutaja DJ Windows95man. Foto: Anniki Valomieli