Triin ja Madis müttasid eile jõudsalt mööda Flow festivalitandrit ning sättisid ritta oma reedesed piitsa ja prääniku nominendid. Sekka on sattunud nii Skrillex, rekkameheprillide ja pepupükstega reivifänn kui ka kahetsus, et kõigi artistide nägemiseks amööbi kombel võimalik poolduda pole.

Triin Niinemets:

Ceephax Acid Krew

Eilne esimene muusikaelamus oli kaunis mitmekülgne, koosnedes vingest briti reivimuusikast ja ägedatest tantsuliigutustest, mida kõike kroonis oma olekuga muusik ise. Tegu oleks olnud justkui ajahüppega 90ndate alguspaika – peole, kus vana kooli acid house, tekno ja läbiv 8-bitine korralikult käima tõmbavad ja kus publik saab tantsida jäsemeid kontrollimata (sest muusika lihtsalt paneb keha nõnda käituma). Publikus oli ka autentseid fänne: valgete, õlgadeni lokkidega mees, kes kandis tiba peput paljastavaid lühikesi teksaseid, seljas vana Windowsi logoga T-särki ning jalas valgeid sokke sandaalidega. Muidugi ei puudunud ka vöökott ja rekkameheprillid. Ja see kirjeldus ongi ammendav, just nii tuus Ceephax Acid Krew live oligi.

Yasiin Bey aka Mos Def

Mu elus ei ole olnud liiga palju selliseid kontserte, kus artist seisab etteaste ajal lihtsalt hetke vaikuses ja publik huilgab. Tundub, et Yasiin Bey on jätkuvalt väga teemas ja sellise publikureaktsiooni peale oli selge, kui ässa mehega tegu. 40-aastane artist nägi äärmiselt šikk välja, oli heas füüsilises vormis ning hästi meelestatud. Kui mehe räppimisoskuses niikuinii kahelda ei saa (ekstra meeldisid mulle hetked, mil ta räppis ilma biidita), siis lisanüansi andis kogu esinemisele tema oi-kui-mõnus kehakeel. Def täitis väga osavalt terve suure lava ning kontsert oli hoogne ja tantsuline. Publik oleks võinud ehk pisut elavam olla, aga samas oli tore vaadata ausaid räpimehi, kes viisakalt biiditaktis kaasa tiksusid. Minu elamuse lõpetas ekstravagantne naisterahvas, kes ringi heljus ja mind tantsimise ajal enda seelikusse mässida üritas. Liikusin edasi…

Darkside

Darkside rabas eelkõige mõnusa, sumeda ja üsnagi intiimse atmosfääriga (pime saal andis nii mõnelegi võimaluse segamatult suudelda) ning intensiivsus, mis kontserti läbis, mõjus kohati transilaadsena. See, kuidas Jaari ja Harringtoni loodud muusika publikut enda haardes hoidis, oli lihtsalt paratamatu. Kuulasin, silmad kinni: ümbrus oli kadunud ja läbi silmalaugude tungiv valgus tekitas igavikulise tunde, justkui mitte midagi muud enam ei eksisteerikski. Väga ilus elamus!

Flow Festivali App

Mina kui Flow esmakordne külastaja olen äärmiselt tänulik, et korraldajad sellise rakenduse on loonud, mis kogu ürituse külastamise märksa mugavamaks muudab. Paberkandjal olevate kavadega end vaevama ei pea ning muudatused ja eelseisvad üritused annavad endast meeldetuletuste näol märku.