Alles see algas ja juba tuleb kuulutada, et üle lahe toimunud Flow Festivali pidustused on selleks korraks läbi saanud. Madise ja Triinu parimad hetked ürituse laupäevasest ja pühapäevasest möllust on aga teie ees.

Triin Niinemets:

Neneh Cherry & RocketNumberNine

Laupäeva ilusaimaks vokaalseks ja instrumentaalseks etteasteks osutus Neneh Cherry ja RocketNumberNine’i koostöö, kus igas võtmes ilus Neneh oli briti duo helidele justkui kirsiks tordil. Kontsert kujutas endast segu trummist ja bassist, kergest dubstep’ist ja pehmemast rokkmuusikast. Lauljatar kõlas võimsalt ja jõuliselt ning kohati isegi ülbelt, samas säilitades naiselikkuse ja õrnuse. Kogemusega muusikutena said esinejad endale lubada ka loo katkestamist ja sõbralikku lõõpi heli kallal, et siis uuesti alustada. Samuti sai rahvas kaasa laulda nii, et Neneh ise oli juba ammu laulu lõpetanud. Äärmiselt võimas, soe ja karismaatiline etteaste.

Young Marco – Jamie xx – Kavinsky – Young Marco

Umbes selline nägi välja kahetunnine muusikareis ja pendeldamine erinevate lavade vahel. Esiteks Young Marco, kes mängis eriti tuusa muusikat, miksis ässalt ja jaksas suitsetada kogu publiku eest. No tõesti, kõigil oli RBMA lava ees väga-väga hea olla. Aga nagu Madis eelmises postituses mainis, siis aeg ei halastanud ja tuli läbi kapata ka mujalt. Seega kiikasin hetkeks ka Jamie xxi esinemist. Muusika oli tore, popikas ja kindlasti nii uus kui vähegi võimalik. Tantsida sai ning kuum oli olla, ent päris-energia oli puudu. Järgmine peatus: Kavinsky. Oi hullu, kui lahe ta oli! Telgis oli korralik möll ja väga saunale sarnanev tunne, nii et kleit kleepus hetkega keha külge. Kuid päeva lõpetas siiski Young Marco, kelle juurde mitte naasta oleks olnud patt. Miski ei olnud muutunud – suits põles tema suus nagu ennegi ja rahvas tantsis jätkuvalt sama suure mõnuga.

Festivaliala kujundus

Tänuväärne on see, et suurt rõhku oli pandud erinevate lavade ja neid ümbritsevate alade disainile. Mõni üsnagi lihtne lahendus muutis olustiku märksa õdusamaks ja omanäolisemaks. Leidus toredaid kangaid ja muhedaid lampe, mis atmosfääri muutsid. Või olid need hoopiski ilusad inimesed, kes oma kohalolekuga hetked kaunimaks muutsid…

Mark Ernestus esitleb: Jeri-Jeri

Jeri-Jeri puhul on tegu Hard Waxi plaadifirma vedaja Mark Ernestuse ja Senegalist pärit Sabari trummariteklanni koostööga. Sel korral jäi Ernestus küll kõrvaltvaatajaks, aga show, mida trummarid pakkusid, oli erakordne. Muusika, mis ettekandmisele tuli, osutus niivõrd elurõõmsaks, soojaks ja siiraks, et kui kostis esimene trummipõrin, võis tants alata. Vahepeal tuli lavale ka vibalik tütarlaps, kes tantsis heas mõttes nagu vaimust vaevatud väike pärdik ja kutsus kordamööda lavale ka publikut. Mingil hetkel tabasin end mõttelt, kui kaua ma seda sama lugu juba kuulanud olen – üks pala võis olla osalt monotoonne, aga siiski võimatult kaasahaarav. Jeri-Jeri tuletas meelde, kui mänguline ja lõbus elu on.

Die Antwoord

GO MENTAL – see on esimene märksõna, mis ma sellest kontserdist endale üles olen kirjutanud. Olin küll teadlik nende fenomenist ja ülisuurest populaarsusest, aga sellist hullust ma küll oodata ei osanud. Biidid olid vinged, sõnadele ei jõudnud suure möllu käigus suurt rõhku panna, kuigi üht-teist olin ma ikka kuulnud – „I fink you freaky and I like you a lot”. Nende oskus publikuga flirtida oli imetlusväärne. Näitas siis Yo-Landi pisut kõhtu või hüppas Ninja publikusse, kõigele sellele järgnes ovatsioon.

Tundus, justkui oleks kõik lood, mida nad laulsid, „põhilood”. Mürgel oli nii hull, et kui teiste kontsertide ajal hõljus aeg-ajalt mööda mõni kanepilõhnapilv, siis seal oli õhus korralik higitsüklon. Kui iga päev Die Antwoordi kontserdil saaks käia, ei peaks ehk trenni tegemagi.

OutKast

Kui maailma üks kuulsamaid hiphopduosid 20-aastase tegutsemise järel taas kokku tuleb, siis päris „iga teine” esinemine see ei ole. Jagus palju hetki, mil rahvas sai hoolega kaasa lauda ja vastupidi, veidikene hinge tõmmata. Seega vibe oli mõneti lainetav. Mehed täitsid meeleolukalt kogu lava ja kuigi eeldasin, et André 3000 on vähe edevam ja domineerivam, särasid nad tegelikult koos Big Boiga võrdselt. Kaasas oli ka Sleepy Brown, kes sai sõna sekka „SpottieOttieDopalisciousi” ajal. Eks näis, kas neid õnnestub enam tulevikus üldse nõnda koos näha, aga rõõm lapsepõlvelemmikuid elusuuruses kohata oli igatahes suur.