leidsin hiljuti vihiku, kuhu olin kaheksa-aastaselt kirjutanud: „ma mõtlen tihti… rikkusest, surmast ja jäätisest.” praeguseks pole eriti midagi muutunud. tänu oma ettevõtjatest vanematele on mul olnud juba noorest east saati võimalik lüüa kaasa mitmes pereäris. läbi aastate on kõik tööotsad viinud mind ikka ja jälle surnuaeda.

väiksena käisin emaga surnuaias kaasas. tol ajal tuli korrastada vaid sugulaste haudu, kõigest kolme hauaplatsi. haual toimetades sai emaga igasuguseid jutte aetud. kord küsisin maakodu kunagise pererahva surma kohta: „kas tuberkuloos oli tol ajal populaarne haigus?” ema aga vastas: „nii ei öelda… populaarne haigus…” no mina ei teadnud siis ju. 

kord tulid meile ligi kaks naisterahvast, kes hakkasid jultunult süüdistama, et nemad on pidanud rehitsema mingit hauaplatsi, mis peaks tegelikult meie suguvõsa kohustus olema. no ega mu ema ei teadnud siis ju. 

olin nii noor, et suutsin olla vaid abitu kõrvaltvaataja. ei mäleta, kas viskasime reha nurka, aga solvangute ja valesüüdistuste peale tuli minna koju pisarais. seal päriti, mis juhtus. intsident selge, sõitis isa ruttu kalmistu juurde ja otsis ülbed mutid üles. hakkasime neid kutsuma „sõbrannadeks”. nüüdseks on sõjakirves maha maetud, üks neist „sõbrannadest” vist ka.

tiinekana teenisin taskuraha teiste haudu hooldades. ühel suvel tegin oma tavapärast ringi aleviäärses surnuaias, kokku oli tolle kalmistu peale umbes 18 hauda, mida tuli korrastada. ka malevalapsed olid kalmistul rehade ja labidatega. olin ise samuti ühel aastal malevas, kuid hoopis teiste tööülesannetega – küll surnuaias, aga pildistamas üles kohalikke kultuuriloolisi kalmuplatse. 

kui malevapoisid läksid lõunapausile, möödusid nad minust ja küsisid: „mida sa enda arust teed?” tol ajal mõtlesin, et mida sarkastilisem on vastus, seda paremini saan enda eest seismisega hakkama. „parandan radiaatorit,” ütlesin poistele, mille peale hakkas üks neist radika juppide kohta targutama. kaevasin endale sellega augu. surnuaias töötades on kõige hirmsam asi teine elav inimene.

ühel hetkel oli minul ja emal kahe peale nii palju kliente ja hauaplatse tekkinud, et lõime lahku ja mina valisin enda tööpõlluks kalmistu, mis jääb metsatuka äärde. seal on ka „pokémon go” pokéstop, kust saab kohalikke tatte välja lüüa. sama teed mööda minnakse suviti jõksi järve äärde ujuma, lahkutakse täis peaga jaanipäeva külasimmanilt või minnakse koju pärast seda, kui on surnuaias teisel kohalikul nägu täis sõimatud. 

üksi kalmistul töötades kuulasin alati kõrvaklappidest muusikat. silme ette tuleb hauakivi, mille kõrval kükitades aina the antlersi albumit „hospice” ketrasin. mäletan täpselt, millise platsi peal rohides ma r2-s marko mäetamme tutvustatud kollektiivi the flaming lips armusin. kui mõelda hilissügise hämaruse ja miinuskraadide peale, meenub agoonia, mida tundsin, kui emaga jälle tema vanavanemate haual liiva kraapisin. klappidest kostis depeche mode’i „blasphemous rumours” ning tuju poleks saanud enam halvemaks minna. 

gümnaasiumis õppimise ajal hakkas töö üle viskama, kuus aastat oli tolleks ajaks seda tehtud ja tasu oli ausalt öeldes niru. kutsusin sõbranna endale surnuaeda appi, mõeldes, et ehk on nii meeldivam tööd teha, kuigi palk läks sellest veel väiksemaks. käisime vist kord nädalas hauaplatsidel kitkumas, alati ostsime poest mõne joogi kaasa, vahepeal õlut, vahepeal pudeli rummi. jah, ses vanuses kõlbas rumm ka. klatšisime ja rääkisime poistest (täiesti mõttetu). mäletan hästi seda hauaplatsi, millel kükitasime hetkel, kui sõbranna ütles mulle ühe võru matsi kohta, et ta näeb välja, nagu ta peeretaks palju.

surnuaias napsitamine pole ilmselt kõige sündsam asi, mida on elus tehtud, tekkis mingis mõttes alkassi tunne. mõned kohalikud tauruse- ja bocki-mehed käisid ülakalmistul pinkidel istumas ja joomas, mõned neist olid vist hauakaevamisel abiks. ka neil käis töö ja viin koos. üks klassivend kutsus mind kusjuures seljataga hauakaevajaks, sest käisin tema arust nii riides. ma ei tea, kas ta mõtles joodikute fit’i või seda, et kandsin musta. tolle aja isikliku stiili peale mõeldes pakuks pigem esimest varianti. või äkki pidas klassivend silmas hoopis seda, et olen küürakas? hauakaevamine oleks muide olnud kõrgem amet küll.

aastal 2015 lisandusid tööotsad vanemate peetavas pubis, kus aitasin vahetevahel peiesid korraldada. alati oli huvitav jälgida, mida omaksed menüüsse valinud olid, kuid domineerima jäi ikka seesama klassikaline pirukas-puljong-seapraad-kringel-rotatsioon. kringel, mis alati lauale pandi, kandis hinnakirjas nime „pidupäeva kringel”. 

olen igavusest surnuaias kabeli juures ühiskasutuses olevad töövahendid ära koristanud ja võõraste vedelema jäetud jäätmeid sortinud. leidsin kord kena punase küünlalaterna, praegu ripub see saunamaja küljes. ka vanaema tahab surnuaiast kõik värvituks pleekinud kunstlilled kaasa võtta. tema ei usu seda juttu, et nii tuuakse koju halba õnne. 

möödunud kevadel pidime oma pere kassi maha matma. et metsloomad teda üles ei kaevaks, pandi pappkastist kirstu ümber coopi kilekott. jah, ma tean… ühel hetkel naersin, sest see nägi nii jabur välja, teisel hetkel nutsin ema õlal ta jope tatiseks. läksime poodi, et osta malfy džinni, sest see oli meie kassi nimi. tema mälestuseks sai vanematega seda koos toonikuga pandud. 

kevad jätkus matustega. oma lõputööks pildistasin ja filmisin üles mu enda lavastatud matusepäeva. värvisin kirstu punaseks (see on nii moto erotica), valisin kleidi, milles end lõpuks rõveda ja võõrana tundsin, ja lasin emal kirjutada matuselindi tekstiga „ma suren”. praegu seisab see kirst mu vanemate (nüüdseks uksed sulgenud) lillepoes, jagades müügisaali koera- ja kassitoidu, kalmuküünalde ja selleaastase kõrvitsasaagiga. müügisaali eraldatud osas on minu stuudionurk, kuhu olen viinud kõik oma jalanõud ja kunstiraamatud, kuid mitte ühtki funktsionaalset mööblieset. jalatsid juba hallitavad. kui keegi tunneb huvi privaatse poeskäigu vastu, pange kõned sisse numbril 521 6509.

moto erotica ehk club penguinis Olen Birgit, mängukoopas MarsiBiku, „the simsi” foorumis voldebiku, instagramis skorpiomagazine, kunstnikuna moto erotica. meeldib pildistada, veelgi rohkem nalja teha.