Visuaalantropoloog Kevin Molloy võtab lugeja ja vaataja kaasa teekonnale, et katsetada visuaalse väljaga.

Ei ole võimalik nimetada külalislahkemat kogemust, millest olen oma elus osa saanud. Saabumishetkest peale jagati toitu ja jooke, vahetati lugusid ja laule, räägiti nalju, kingiti suitsukala ja küpsiseid ning parandati uksi hetkegi kõhklemata, isegi kui see tähendas, et tuli minna koju vajaliku tööriista järele. Oma perspektiivi avardamine on sageli üks raskeimaid edasiminekuid, mida saavutada. See hõlmab küsimust või kindlustundekriisi. Selleks et see toimuks, pead möönma midagi, mida sa ei tea. Õnneks on see ka üks enim rahuldust pakkuvaid edasiminekuid elus.

„Vesi ravib mind, seepärast mulle meeldib siin aega veeta.”

Maastiku sümboolne tähendus ja võimekus pakub selle elanikele kuuluvustunnet. Kohad on laetud poeetilise tähendusega. See, kus ma olen, on seotud intiimselt sellega, kes ma olen. Nad on omavahel seotud, kokku põimunud ja lahutamatud; need on ümbritsevad ojad ja jõed, kanalid ja metsad, kodud ja tänavad, inimesed ja kohad. Nende maastikuelementide vahel liikudes on tunne, et sina mõtled koos nendega ja nemad mõtlevad koos sinuga. Ma ei mõista seda ebapraktilisena.

„Kas unistad kunagi kaladest?” Ettevaatlik naeratus: „…Sa küsid kummalisi küsimusi.” Järgneb vaikus. Mulle näib, et võisin kasutada valet lähenemist. Enne kui mul tekib võimalus suunda muuta, kõlab vastus. „Jah… mõnikord, et ujun koos nendega.” Oleme oma maastikega omamoodi unenäolises ruumis – ja sellest tulenevalt on ümbritsev, topograafia, kodu meile tohutult olulised. Ma leidsin koha, mis on „lõpmatult külalislahke kellegagi, kes tahab sellega kaasa mõelda”. Aga sa pead sellega koos mõtlema. Mitte selle eest.

Kahe kuni nelja tasku läbipatsutamine, seda kipub juhtuma sagedamini talvekuudel, kui vaja on mitut kihti. Sahisev heli, selge märk tikkudest rinnataskus. Äkiline väävlipea tõmme üle süüteriba, tule lahvatus, misjärel saabub vaikus. Mis tahes maastikule omistatud tähendus ei ole miski, mille saaks lihtsalt sisse ja välja lülitada, samuti ei põle see kiiresti ära ega kao. Keegi, kes pole sellele kohale häälestatud, ei suuda seda lihtsasti mõista.

Mitmesugused ühis- ja kommunaalrajatised. Selle välisseinad koosnesid metallkarkassist, mille sisse oli ehitatud telliskivisein. Kuidas saab miski nii elutu esitleda end sümboolsena? Tahtlikult mitte vaadata hoonet, millest iga päev möödud. Teel tööle ja tagasi koju, teel seltskondlikule olengule või üksi istuma. Teel lapsi koolist ära tooma või haiglasse ema külastama. Sõltumata sellest, mis lugu koht iga mööduja jaoks kannab, on selle mõju sügav.

*Katsetused visuaalse(lt) väljaga

Kevin Molloy on Eestis resideeriv visuaalantropoloog.