Kohvikud on olnud sageli olulised tähised nii siinsel mälu- kui ka sisearhitektuuri maastikul, pakkudes tähenduslikku läbilõiget argikultuuri arengutest laiemalt.

Kohvikust, tundmatute inimestega jagatud avalikust ruumist, võib saada olulise tähendusega koht – oma, privaatne osa argipäevast. Kohvikutega seostub nii peatunud kui ka mööda tuiskav aeg olenevalt sellest, kas seal veedetakse, tehakse parajaks või raisatakse aega. Keskkonna ja selle kasutaja suhe on vastastikune. Loodud ruum organiseerib meie elu samamoodi, nagu meie seda organiseerime, kasutame või seal liigume. Kohvikud on oma olemuselt sotsiaalsed pinnad, mille tähendused muutuvad kasutamisel, ruumi kohtumisel inimeste, aga ka erinevate hetkedega. Kohviku moodustavad füüsiline ümbrus, sisustus, toit ja jook, inimesed, mida on tähenduste loomisel raske eristada. Siin võimendub eelkõige meeleline, erinevad lõhnad ja helid: nõude kõlin, kohvimasina hääl, kohvi lõhn, uste avamine ja sulgemine, külastajate sammud, kõne.

Ent nii nagu näeme ja tajume, nii me ka mäletame ruume erinevalt. Keskkondade kiire muutumine, kadumine ja uuenemine tekitavad küsimusi ajaloost, mälust ja mälestustest. Sisearhitektuur ja interjöörid on juba olemuslikult kaduva loomuga, nende paratamatu saatus on hävitamine või ümberehitamine.

1930. aastate moodsa elu püüdlused

Kohvikute kontseptsioonides avaldub sageli püüdlus moodsa elu poole, võimaldades jälgida selle tähenduse muutumist ajas. Eriti jõuliselt tõusevad esile lahendused, mis avati ja loodi 1930. ja 1960. aastatel, mil uute ideede lennukust toetasid laiem ühiskondlik valmisolek, väärtushinnangud ja võimalused. Need on jäänud markeerima kultuuriliselt olulisi hetki, mitmed neist on olnud kohalikus plaanis märkimisväärsed muutuste tähistajad, kuigi enamikku ei ole paraku enam alles ja neid on võimalik vaadelda vaid tahavaatepeeglist.

Kohvikud on kahtlemata osa linlikust elustiilist, moodsuse ambitsioonist. Kohv hakkas Euroopasse jõudma 17. sajandil ja kohvijoomise tavad ulatuvad Tallinnas 18. sajandisse, kuid kohvikukultuuri areng on hästi jälgitav just alates 1930. aastatest, mil siinne linnakeskkond tegi läbi kiire arengu, nii et võimalik on tõmmata paralleele majandusliku tõusuperioodi, kohvikukultuuri propageerimise ja sisekujundusele panustamise vahele. Just siis tekkisid esimesed moodsad avalike ruumide interjöörilahendused, hoolikast läbikomponeeritusest sai argipäeva loomulik osa. Euroopastumise tuhinas muutus palju. See on ka aeg, mil siseruumide kujundamisele pöörati aina teadlikumat tähelepanu. Uute ühiskondlike hoonete sisekujundusega tegelesid peamiselt arhitektid ja kujutavad kunstnikud, spetsiaalselt mööbli- või ruumikujundust õppinuid peaaegu polnud.

Moodsa elu osaks said ka näiteks kinod, kuid paljuski olid just kohvikute interjöörid need, mis pälvisid ühiskondlike hoonete (ruumide) kujunduste hulgas laiemat avalikkuse tähelepanu. Teadlikumaks muutus ka publik – eestlaste oskuste ja teadmiste kasvatamisega seoses moodsa vastuvõtmisega tegeleti süsteemselt ja regulaarselt nii perioodikas kui ka ilmunud raamatute abiga. Intensiivkursus kombeõpetusest kiiresti uuenevas maailmas ja suunised erinevates olukordades väärikalt ja kultuurselt käitumiseks olid koondatud sakslase Gottfried Andrease raamatu põhjal 1932. aastal ilmunud „Moodsa elu leksikoni”, mille toimetajad olid Rasmus Kangro-Pool ja Henno Rahamägi. Teoses käsitleti noore ühiskonna harimiseks lisaks viisakuse põhialustele, kehakultuurile ja paljule muule ka kohvikuid puudutavat alates rõivastumisest kuni jalgade asetuse ja kohvitassi hoidmiseni. Praktiseerida sai seda aina enam, sest moodsaid ruume tekkis järjest juurde.

Sõjaeelsed püüdlused võtab ilmekalt kokku 1937. aasta alguses mitme omaaegse tuntud kohviku, nagu Corso, Heinmanni ja Feischneri kohvik, kõrval avatud ultramoodsa kontseptsiooniga Kultas, mis kujundati spetsiaalselt selle tarbeks kavandatud ruumidesse uues pangahoones Vabaduse väljakul. Kohviku kontseptsioon oli selle omaniku Nikolai Kultase parimate Euroopa kohvikutega tutvumise käigus tehtud põhjaliku eeltöö kontsentraat. Peale Brno, Praha ja Viini külastas ta ka Berliini ja Pariisi, kust ammutatud kogemused kanti üle otse Kultase siinmail seninägematusse teenuste paketti. Selle hulka kuulusid nii võimalus rongisõidust kortsunud pükse pressida kui ka kirju saata, saadaval olid värsked ajalehed enamikust Euroopa riikidest. Kohvikus pakuti 12 kohvisorti ja 72 torti, mille eest seisis Šveitsist palgatud peakondiiter. Teenindajad kõnelesid 12 võõrkeelt, oskustest andsid aimu lippe kujutavad märgid rinnal.

Kultase kohviku siinmail seninägematusse teenuste paketti kuulusid nii võimalus rongisõidust kortsunud pükse pressida kui ka kirju saata.

Sisekujundus valmis omaniku ja tema tuttava kunstniku Peet Areni koostöös. Painutatud vineer- ja terastorumööbliga sisustatud alumisel korrusel oli moodsalt funktsionalistlik ilme. Kohvikuesised korrusekõrgused klaasaknad sai teha lahti nii, et need avanesid otse tänavaruumi, eesolevale väljakule. Teise korruse kaugemasse ossa oli kujundatud rahvuslikkust rõhutav puidust bareljeefidega „Eesti nurk”, kus oli kujutatud üle kolme seina August Vommi kavandatud stseene eestlaste ajaloost, viikingitest ja Sigtuna vallutamisest, Rootsi ja Vene ajast, vabadussõjast, iseseisvusest ja jaanipäevast. Laes troonis viikingilaevakujuline lühter. Nutikate lahendustena paiknesid saali otstes avaruse rõhutamiseks peegelseinad ning ruumi muutis näiliselt kõrgemaks neutraalseks halliks lakitud lagi. Kultasel oli plaan oma ettevõtet linnaosade kaupa laiendada ja töötada välja kohvikute kett, kuid see ei jõudnud mõistagi realiseeruda. Pärast sõda vahetasid natsionaliseeritud omandid küll omanikku, kuid funktsioonid jäid sageli samaks, osaliselt ka kohaga seotud inimesed. Nii sai legendaarsest Feischnerist Tallinn ja Kultasest Moskva. Mõlemal oli pikk kohamälu, mis kestis vahetuvate kujunduslahendustega aastakümneid.

Üleliiduline eeskuju

Kohviku moodne määratlus sai ehk kõige selgemaks 1960. aastatel, mil kohvikud eristusid muudest toitlustuskohtadest kergema mööbli ja ruumilahendusega. Sama kümnendi lõpul hakkasid piirid kohviku ja restorani vahel küll hägustuma, kuid tollal sündis hulgaliselt legendaarseid sisekujundusi, mis aitasid märkimisväärselt kaasa sellele, et ENSV tähistas Nõukogude kontekstis läänelikkust, omamoodi „sisevälismaad”.

Ka avalik ruum rakendati ühiskonna ühe olulisima teema ehk elutaseme tõstmise ja kunsti argielule lähemale toomise teenistusse. Seda toetas uueks kodu mudeliks saanud väikekorter, aidates suunata inimesi veetma aega kodust väljaspool. Süsteem soosis avaliku ruumi juhuslikkuseta kujundustaseme hoidmist. Nii realiseerusid olulisemad projektid enamasti kunstitoodete kombinaadi kaudu, mille töö kõrget professionaalset taset filtreeriti range kunstinõukoguga.

Nõukogude ajal rakendati avalik ruum ühiskonna ühe olulisima teema ehk elutaseme tõstmise ja kunsti argielule lähemale toomise teenistusse.

1950. aastate muutused olid enamasti väga traditsionalistliku loomuga ja kujunduslikult pigem tagasihoidlikud. Nii olid näiteks Feischneri asemel avatud Tallinna ja Kultasest Moskvaks muudetud kohviku Jaan Siiraku vahetult pärast sõda loodud kujundused (mõlemad 1948–1950) kergelt pidulikud, ent pea silmatorkamatult iseloomutud. Neist tunduvalt rohkem kuulsust kogusid Pegasuse ja senisega võrreldes hoopis uut meelelahutusvõimalust pakkunud merevaatega Tuljaku sisearhitektuursed lahendused, millest said 1960. aastate olulised tähised kohalikus disainiloos. Üksteise järel avanedes said neist ajastu sümbolid, andes suure panuse Eesti kui moodsa kujunduskeelega maa tuntusesse üle Nõukogude Liidu.

Uue, moodsa nõukogudeaegse ruumikujunduskultuuri sissejuhatav näide oli 1958. aastal avatud kohvik Energia, mille sisekujunduse autorid olid Maimu Plees ja Leila Pärtelpoeg. Aknapoolset sirget laudade rida eraldasid puitribidest vaheseinad, millele toetusid rohevormidena rippuvad taimed. Lauad olid kaetud moodsa plastkattega, eripära lisasid haraliste valguskehadega valgustid. Spetsiaalselt selle kohviku tarvis olid kujundatud ka toolid, mis läksid hiljem masstootmisse ja said seeläbi tüüpistmeteks mitmetes avalikes ruumides, aga ka kodudes.

Terviklike keskkondade loomine

1963. aastal valmis Harju tänaval kirjanike maja, mille ühes otsas avati Eesti kultuuriloos põlvkondlikult üliolulist rolli mänginud läbi kolme korruse ulatuv kohvik Pegasus. Sellest sai aastateks tähtis noortekultuuri keskpunkt, mille puhul oli märkimisväärne ka Väino Tamme, Leila Pärtelpoja ja Allan Murdmaa loodud moodne sisekujundus. Avatud ruum pritskrohvitud seinte, lihtsa painutatud vineermööbli ning korrapäraselt paiknevate, ühtaegu funktsionaalsete ja dekoratiivsete kooniliste valgustitega pakkus üht versiooni modernistlikust ruumikäsitlusest. Suured kardinateta klaaspinnad sidusid kohviku linnaruumi ja maastikuga. Vähem oluline ei olnud ka trepiavas paiknenud Edgar Viiese abstraktne skulptuur, esimene selletaoline Eesti avalikus ruumis. Tänapäeval leiab Väino Tamme Pegasusse kavandatud toolide mugandused hommage’ina sisekujunduse kuldajale Eesti Kunstiakadeemia uue hoone fuajeest.

Kultase asemel nime Moskva all edasi tegutsenud kohvikule kujundasid uue, 1965. aastal valminud sisearhitektuurse lahenduse Heiki Karro ja Väino Tamm. See erines kardinaalselt eelmisest, Jaan Siiraku loodust. Interjöör muutus varasemaga võrreldes rangelt lihtsaks, pindade vahekorrad rahulikuks. Sirgjoonelisust rõhutas ka alumisel korrusel varem tänavale avanenud kohviku asemele ehitatud garderoobi musta-kollasetriibuline põrand. Koha sisulist tähendust püüti edasi anda ajale omase kunstide sünteesiga. Teisele korrusele viiva laia trepi kohal kõrguvale seinale oli paigutatud Haivi Raadiku kujundatud vasest pannoo Moskva sibulkuplitest.

1960. aastate teises pooles valmis Moskvast ümber nurga asunud kohvik-baari Tallinn uus kujundus. Ka siin ei piirdunud sisearhitektid Väino Tamm ja Vello Asi vaid olemasoleva interjööri mugandamisega, vaid andsid täiesti uue ilme nii alumisele kui ka ülemisele korrusele. Ajastule kohase võttena kasutasid kujundajad dekoratiivse elemendina ära ruumi paeseina, sellele sekundeeris lakooniline puitlaudisest vahesein. Materjalide ootamatut kooslust rõhutasid veelgi kohvikumööbli klassikasse kuuluvad Viini toolid, mis jõudsid sinna Tartu Ülikooli peahoonest, kui need seal moodsamate vastu välja vahetati. Vaheseina taha jäi uudsete pukkistmetega baar. Tallinn laienes ruudukujuliste lihtsate laudade ja toolide ridadena vabaõhuterrassi kujul ka Harju tänava haljasalale.

1966. aastal lõid Tamm ja Asi ka Valve Pormeistri Piritale projekteeritud ja moodsalt ümbritsevasse looduskeskkonda sulandunud Lillepaviljoni ning selle populaarsusest tingitult sinna kõrvale ehitatud kohviku Tuljak sisekujunduse. Lisaks spetsiaalselt kohvikuks ehitatud Tuljakule hargnes kohvik ka Lillepaviljoni ja selle taga paiknevasse iluaeda. Hoone taga oli avatud ka terrass ja uudseks lihaküpsetamiseks planeeritud kaminaaed. Tamme ja Asi kavandatud sise- ja välisruum lähtusid hoone materjalidest ning Pormeistri arhitektuuri veidi raskepärasest horisontaalsusest.

Alternatiivset lähivaadet 1960. aastate keskpaiga vaba aja veetmise viisidele ja kohvikukultuurile pakub Andres Söödi legendaarne dokumentaalfilm „511 paremat fotot Marsist”

Enamasti oli tegu terviklike ja unikaalsete keskkondadega, omamoodi autoritöödega, kust puudus juhuslikkus, kujundus oli ruumispetsiifiline ja harva midagi standardiseeritud tootevalikust kaasav. Pigem oli see võimalus vastanduda erilisuse kaudu argisele tavalisusele ja kohustuslikkusele. Ent on ka erandeid. Kui 1930. aastatel olid Kultase kohviku moodsa terastorumööbli kõrval arvatavasti sisearhitekti haridusega Jaan Siiraku Vikeri mööblitehase kaudu siia jõudnud kuulsad Mart Stami kujundatud toolid ja modernsed klaasnõud, mis olid lastud kujundada spetsiaalselt Lorupi tehases, siis nõukogude ajal olid nendeks elementideks mõistagi kohalik, peamiselt lihtsatest geomeetrilistest vormidest lähtuv Estoplasti ja Tarbeklaasi toodang.

Eestis ei ole avalikel interjööridel pikka eluiga. Õnneks on steriilsete ruumivaadete kõrval ühismällu tagasivaatamiseks vähemalt üks intiimne võimalus. Üks märgilisimaid kohviku kui argielu osa peegeldusi Eesti kultuuriloos on Andres Söödi legendaarne dokumentaalfilm „511 paremat fotot Marsist” (1968), mis pakub alternatiivset lähivaadet 1960. aastate keskpaiga vaba aja veetmise viisidele ja kohvikukultuurile. Hindavad pilgud ja rahulikult mäluvad suud annavad varjatud kaamera kaudu ebatavaliselt vahetu ja ausa ettekujutuse 1960. aastate teise poole linlikust argipäevast. Kui tekib võimalus, soovitan seda kindlasti vaadata.

Kai Lobjakas on disainiajaloolane, kes juhib Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi ning kelle huvi fookuses on valdkonna nii nõukogude- kui ka nüüdisaegsed praktikad.