Valdavalt kiputakse rõhutama Ida-Virumaa eraldatust ülejäänud Eestist, ent milline on selle piirkonna erinemise tegelik sügavus? Ja miks? Ida-Virumaad ei ole globaalsest kapitalismist ja Eesti identiteedist kõrvale jäetud, vaid see on korrapäratult nendesse juurdunud.

„Ma ei soovi selles sotsiaalses laboris osaleda!” hüüdis üks Järve piirkonna elanik. See keskealine mees ei pidanud oma hõikega silmas pandeemia tagajärgi ega vaktsineerimiskavasid; ka seda mitte, kuidas sellised platvormid nagu Facebook, TikTok ja Tinder meie meelt lahutavad ning kasutavad meid andmete kogumiseks. Kuna suure tõenäosusega oli ta sündinud ühte paljudest pärast teist maailmasõda Nõukogude Liidu eri nurkadest Ida-Virumaa tekstiili- ja energeetikatööstusesse tööle saabunud vene peredest, tundis ta muret oma kodukoha pärast.

Laboratoorium on olnud ajalooliselt katsete tegemise koht, kus uuritakse tähtsusetute toimingute võimalikkust, eraldades samal ajal kontrollitud seesmised tegurid hallatamatutest välistest. Elavate laboratooriumite puhul võib siiski täheldada kaht probleemi: toimuv ei ole kuidagi tähtsusetu ja eksperimenti kaasatud elemente ei ole võimalik lõpuni ohjata.

Elupaik kui labor

Eelmise aasta oktoobris kutsusid Kohtla-Järve linn ja rahandusministeerium kokku kahe kortermaja elanikud, et rääkida pooltühjade korterelamute lammutamisest ja sellest mõjutatud elanike ümberkolimisplaanist. Kortermajade juurde püstitati valge telk, kus võis näha umbes kahtkümmet kohale kutsutud kõhklevalt meelestatud elanikku. Kõigepealt jalutasid nad ümber telgi, jälgides, mis toimub ja kes seal on, siis seisid paar minutit ukse juures ning lõpuks astusid sisse või lahkusid. Äkki ütles keegi kohalolnutest: „Kui te ei taha, et Järve lõpetaks nagu Viivikonna, siis peame midagi ette võtma.” „Andke maja lammutamise asemel see raha hoopis meile ja me ehitame, mida soovime, või minge koos oma rahaga ära,” hüüdis teine elanik. Ministeeriumi esindaja vastas: „Plaan on tehtud heade kavatsustega ja riigi huvides.” Ta ei jõudnud veel lauset lõpetada, kui järgmine kohalik hüüdis: „Ja miks mitte meie huvides?”

Väljarände ja muude sotsiaalsete protsesside tagajärjel on sajad Ida-Virumaa linnade ja asulate eraomandisse kuulunud kinnisvaraobjektid loovutatud kohalikule omavalitsusele.

Koosoleku käigus põhjustas pingeid tegevuse elluviimise ulatus. Riikliku katseprojekti eesmärk on testida eri lahendusi pooltühjade ja tühjade korterelamute probleemile nii kohalike omavalitsuste kui ka kohalike elanike huvides. Väljarände ja muude sotsiaalsete protsesside tagajärjel on sajad Ida-Virumaa linnade ja asulate eraomandisse kuulunud kinnisvaraobjektid loovutatud kohalikule omavalitsusele. Paljudel juhtudel on need saadud eakatelt, kellel ei ole järeltulijaid või kelle järeltulijad ei ole nendest odavatest korteritest huvitatud. Mõnel juhul jääb omandiküsimus isegi ametiasutustele segaseks ega õnnestugi välja selgitada, kes on kasutult seisvate korterite omanikud.

Katsetamisel on esmane projekt, millega soovitakse luua toimiv poliitikamudel, mida saaks kasutada hiljem ääremaastumise ja kahanemise leevendamiseks ka teistes maapiirkondades. Linnakorralduseksperimendi edu või läbikukkumine mõjutab ka teisi omavalitsusi, seega on need katseprojektis osalevad partneromavalitsused linnajuhtimise uute prototüüpide väljatöötamise proovilavaks. 

Ökolabor

Ida-Virumaal puutub kokku nõukogude pärandi ja teatava ükskõiksuse kahjuliku kombinatsiooniga, mis on toetunud intensiivsele tööstuslikule tegevusele ja maavarade kaevandamisele. Seetõttu võib pidada piirkonna keskkonnakahjude bilanssi ja tõsidust ning ELi rahastatud rohelise kokkuleppe peatset elluviimist ka ökoloogilise laboratooriumi tegevuseks. 

Üks nihestavaimaid maastikke asub Narvast 21 km kaugusel Eesti, Balti ja Auvere elektrijaamade kõrval. Tuha ringlusest eemaldamine nõuab selle veega minema uhtumist ja porina kahte lähedalasuvasse laguuni suunamist. Tehistiikide sinine värv on tingitud elektrijaamades põlevkivi põletamise käigus tekkinud tuhas leiduva lubjakivi valgust peegeldavatest omadustest ja karbonaatsetest setetest. Need laguunid näevad välja nagu Eesti Maldiivid, ent neid võib käsitleda ühena paljudest kodumaistest ökoloogilistest laboritest. Tuhk ei ole ohtlik, kuid tiikide vesi on kõrge pH-tasemega, mistõttu pikemaajalisem kokkupuude sellega kahjustab tervist. 

Saastunud pinnase taastamine on väga kallis. Kes peaks aga sellise pikaajalise ja kuluka protsessi turumajanduse tingimustes kinni maksma? Olen kuulanud sel teemal mitmeid arutelusid, kuid need vestlused jõuavad harva kaugemale uute investeeringute ja turistide ligimeelitamisest ning kaebustest, et tööstusettevõtted saastavad piirkonda, kuid nende kasumiga ei ole kaasnenud seal märgatavat positiivset mõju. Kui keskendume pelgalt kasvule või statistikale, jätame aga tähelepanuta selle, kui tähtis on tegeleda ka taastumise ja sotsiaalse taasloomisega ning tõsta uuesti au sisse kohalikke oskusi ja taristut. Muidu pikendame lihtsalt juba tuttavat ebaühtlast osalust globaalses majandusmudelis, sest Ida-Virumaa üks keskne probleem pole mitte selle eraldatus ülejäänud riigist ja maailmast, vaid just see, kuidas regioon on nendega seotud – jäätmaana, tooraine ja keemilise töötlemise paigana, kuhu settib ebaproportsionaalselt väike osa teenitud kasumist.

Mitmiklabor

See paneb ühtlasi küsima, kuidas on piirkond esindatud meedias ja eri ametiasutustes. Jätkuva keelelõhe tingimustes on neil, kes kõnelevad eesti keelt emakeelena, poliitilise ja esindusliku võimu seisukohast tugevam positsioon ning see mõjutab, kuidas käsitletakse Ida-Virumaad avalikes aruteludes. Näiteks olen puutunud oma uurimistöö käigus kokku ametnikega, kes väitsid, et „kohalikud on liiga emotsionaalsed” ja „nad ei tea, kuidas projekte kirjutada” (mida saab sageli teha ainult eesti keeles). Meedias kirjeldatakse regiooniga tehtavat tööd tihtipeale korrastamisena ja sinna investeerimist järeleaitamisena. Eesti riigi hoiak on olnud viimastel kümnenditel üsna valiv ja Ida-Virumaasse on suhtutud teatava passiiv-agressiivsusega. 

Ida-Virumaa üks keskne probleem pole mitte selle eraldatus ülejäänud riigist ja maailmast, vaid just see, kuidas regioon on nendega seotud – jäätmaana, tooraine ja keemilise töötlemise paigana, kuhu settib ebaproportsionaalselt väike osa teenitud kasumist.

Taasiseseisvumisele järgnenud kümnenditel on Ida-Virus nagu ka mujal Ida-Euroopas katsetatud poliitikameetmete rakendamisega, et taaskasutada saadud kogemusi hiljem teistes riikides, testides läänes välja töötatud üleminekuteooriate arsenali kohaldatavust. Ida-Virumaa üleminekuperioodiga kaasnes mitmeid devalvatsioone oskuste, tehnoloogia, sotsiaalsete sidemete, kollektiivse mälu ning inimeste kuuluvustunde ja tuleviku suundumuste vallas. See paljude jaoks traumeerivalt mõjunud kogemus mängib endiselt rolli kohalike suhtumises ametiasutustesse ja nende sidususes riigiga.

Ida-Virumaad võib käsitleda ka antropoloogialaborina, kus pannakse proovile sotsiaalse kohanemisvõime piire. Siin on võimalik jälgida, kuidas inimesed jätkavad edasirühkimist tugeva vastutuule kiuste; kuidas asjad püsivad hoolimata üleminekute takerdumisest, jäädes täielikult parandamata, ent siiski toimides; kuidas ei jõuta lõpuni integreerumiseni, ent ollakse siiski osa Eestist ja siinsest rahvuslikust identiteedist.

Piirkonna ohvripositsiooni ja sealsete elanike haavatavust ei tasu siiski liialt romantiseerida ega otsida ka patuoinaid, keda oleks lihtne süüdistada. Kohalikud mängivad ise samuti rolli regiooni allakäigus – olgu selle taga näiteks poliitilised intriigid ja kokkulepped, korruptsioonijuhtumid ning kaasnev apaatia. Võiks ka küsida, miks need, kes asju aktiivselt parandada püüavad, sageli pettuvad ja lahkuvad. Jõhvi elanik Julia tunnistas: „Selleks et siin asjadega hakkama saada, peab natuke salakaval olema… Inimesed tegelevad igapäevaelu probleemide lahendamisega, neil ei ole aega, et ette kujutada, mis võiks olla teisiti.”

Sellest hoolimata leidub ka nooremaid inimesi, kes on tagasi kolinud ja tunnistanud elukvaliteedi tõusu. Lisaks võimaldab katsetamisrežiimis tegutsemine erilist avatust ja jätab ruumi inimeste algatusvõimele. Ida-Virumaa on kui elav laboratoorium, kus kaalul on riigi tulevik ja otsitakse vastuseid tähtsatele küsimustele näiteks loodusvarade säästliku kasutamise, sotsiaalse integratsiooni, maa- ja linnapiirkondade vahelise lõhe vähendamise ning taristute eest hoolitsemise kohta.

Francisco Martínez on antropoloog, kes uurib etnograafiliste eksperimentidega tänapäeva materiaalset kultuuri. 2018. aastal pälvis ta Euroopa Sotsiaalantropoloogide Assotsiatsiooni varajase karjääri auhinna ja andis samal aastal välja ka raamatu „Remains of the Soviet Past in Estonia” („Nõukogude aja säilmed Eestis”).