Kuulikiirusel Frank Oceani teine kauamängiv „Blonde” ei saabunud, aga püssirohu järele lõhnab küll.

Müstiline reklaamikampaania ja printsiibil „less is more” tehtud visuaalalbum „Endless”, mida võib pidada mõtteliseks eelkäijaks stuudioplaadile, ent mille kõlad on pigem siit-sealt demolikud, sätestasid Oceanile uue, harjumist nõudva imago. „Blonde” annab oma veelgi sügavama ja isiklikuma, nätsukummi kombel veniva melanhooliaga võimsa panuse rnb-muusikasse. See on plaat, mille korduv läbikuulamine võiks harjutada kuulajat mõistma Oceani introvertsemat käekirja, misjärel saaks teda nimetada kunstnikuks või vähemalt näha tema üritust selleks saada.

Varem on Ocean jäänud meelde pigem millegi üleva otsijana, seekord võib tema lüürikas kohata aga kuulsa inimese argipäeva jõulist poeetikat („Solo”) ja esimesi muusikalisi samme eksperimentaalsuse suunas. Selle toorus ja magamistoasalvestist meenutav olemus on oma kihirohkuses rikas kas või andest laetud produtsentide rohke arvu poolest (Pharrell; Tyler, The Creator jt) ning salve topitud feature’itega André 3000 geniaalse cameo, Beyoncé, Kendricku jt kujul.

Võrreldes päikeselisema „channel ORANGE’iga” leiab kuulaja ennast seismas vastamisi meditatiivse ja üksildase helimaastikuga ning sellist Oceani vaja oligi. Kunstnik peab hingama sisse, kuid ka välja. Korduvad nukrad motiivid, intervjuulikud inimolemust tabavad skit’id ja mitmekihiline minimalism loovad kordumatu, äratuntava kõla. Ei olegi kahju mõelda, et vana Ocean on nüüdseks surnud, sest tegelikult on selle albumiga täitsa aus sügist vastu võtta.