Eelmise aasta suvel andis Frankie Animal välja video oma pehmes indie-rütmis tuksuvale loole „Loveless Man” ja astus siis strateegiliselt tagaplaanile. Nüüd on neljaliikmeline grupeering tagasi, et tutvustada oma esimest, viiest loost koosnevat EP-d „Obsession”, kus akustiline saundiga on peaaegu et lõpparve tehtud ning loomingut on valitsema asunud jõulised rokihelid, mille kohal hõljuvad Arctic Monkeysi ning The Black Keysi mõjutused. Istusime bändi vokalisti Marie Vaigla ning kitarrist Jonas Kaarnametsaga maha ning rääkisime uue EP teemadel juttu.

Mis muusikat kuulates te üles olete kasvanud? Kas teil on ka oma suuremad popmuusika fännamise perioodid olnud?

Marie Vaigla: Muidugi on, aga mul käis see lapsepõlves kuidagi hästi erinevate lainetena. Kui ma täitsa titt olin, siis mäletan, et mulle meeldis Maria Listra. Hakkasin veel nutma, sest tahtsin, et mul samasugune hääl oleks, aga mul oli hoopis siuke madal (teeb madalat häält järgi) lapsehääl. Spice Girls meeldis ka. Mäletan, et vaatasin nende videot ja mõtlesin, et nad on nii lahedad, et tahaks ka selline olla. Aga Jonas oskab ilmselt rohkem sellele küsimusele vastata. Tal oli vast rohkem iidoleid.

Jonas Kaarnamets: Kusjuures mul sellist väga piinlikku perioodi pole olnud. Alguses oli HIM, siis kuulasin hästi palju KISS-i, seejärel tuli AC/DC ja siis Led Zeppelin. Et nagu enam-vähem okeid bändid kõik. Sellised lainetusi on olnud terve elu.

M.V.: Samas ei saa öelda, et need bändid, mida ma lapseeas kuulasin, seda stiililiselt on mõjutanud, mida ma praegu teen. Võib-olla selles mõttes küll, et ma üldse muusikaga tegelema hakkasin. Pigem mõjutab ikka see, mida me praegu kuulame. Näiteks The Black Keys või Arctic Monkeys. Naiselikuma poole pealt Norah Jones.

J.K.: Praegu käivad need meeldimised ka kuidagi lainetena. Vahepeal tüütavad osad asjad ära ja siis tõusevad jälle vanad lemmikud esile. Vahepeal oli rokk tagaplaanil ja meeldis rohkem indie-folk.

Kas teil elektroonilisest muusikast pole mõjutusi? Rokk sulandub praegu ju eriti paljude erinevate žanritega.

J.K.: Päris sinna pole me veel vist jõudnud.

M.V.: Me võtsime endale küll elektriklaveri.

J.K.: See peab kõik loomulikult minema ja arenema.

Kuidas te selle rokiliku saundini jõudsite?

M.V.: Kui me alustasime, olime hästi indie. Aga siis taipasime, et laive on palju kõvem anda, kui sul on ikka elektripillid.

J.K.: Nii ta vaikselt kasvas. Hakkasime nägema, mis paremini töötab ja mis mitte.

M.V.: Kunagi oli isegi selline mõte, et me ei kasuta tervet trummikomplekti, vaid näiteks ainult basstrummi – et oleme ikka soft’imad. Tegelikult muutus see ikkagi oluliseks, et terve komplekt võtta, kuna sellega on palju rohkem võimalusi.

J.K.: Klassikaline trumm-bass-kitarr kombinatsioon töötab.

Kuidas te end selles uues kuues laval tunnete?

J.K.: Paremini. Ongi vist nii, et kui live-set’is on rohkem energiat, siis on endal mõnusam mängida ka: saad end rohkem välja elada.

M.V.: Tunned, et nagu mingi vunk on sees ja nii on palju parem laval olla.

Uuel EP-l on mängus ka Erki Pärnoja (Ewert & The Two Dragonsi kitarrist – M.M.) käsi. Kuidas tema täpsemalt protsessiga seotud oli?

J.K.: Erki tuli proovikasse ja ütles, mis on hea ja mis mitte.

M.V.: See on suur juhuste kokkulangemine, et ta meid üldse aitama tuli. Kuulsime, et ta on nüüd Eestis ja kuna Draakonid hetkel ei tuurita, otsiski ta noori, keda natuke aidata ja juhendada. Rääkisime temaga ja ta oli nõus.

J.K.: Ja see oli äge, et asi polnud nii, et ta saabus kohale ja ütles, et (teeb kurja madalat häält) võtke nüüd siit ära ja pange siia juurde. Töötasime kõik koos ja ta oli nagu viies bändiliige. Tegime kõik kodutööd, tulime proovi ning vaatasime, mis on õige ja mis pole. See oli hästi arendav ka.

M.V.: Tegelikult on alati hea, kui keegi kõrvalseisev isik kuulab. Ise ei pane võib-olla mingeid asju tähele.

J.K.: Eriti veel sellise taustaga inimene.

M.V.: Staažiga mees.

Nii et teilt võib nüüd siis natuke Ewert & The Two Dragonsi kõla oodata?

M.V.: Kusjuures mul on siuke tunne, et see oli tema jaoks isegi natuke bändist vabanemine: et ta sai ise ka midagi täiesti uut teha. Ta andis tegelikult hästi rokilikke mõtteid juurde. Ma algul mõtlesin ka veidi, et ta teeb hästi Ewertiks meie asja, aga pigem oli täiesti vastupidi. Tal ikka on neid mõtteid virnast võtta.

J.K.: Ja need mõtted on jällegi omanäolised. Kes hoolikalt kuulab, kuuleb ta häält ühes kohas ka selle EP peal.

Kuidas teil muidu laulukirjutamisprotsess toimib?

M.V.: Tavaliselt on nii, et Jonas tuleb oma mingite ideedega lagedale ja siis me kõik tunneme ära, kas hakkame sealt midagi edasi arendama või ei hakka.

Aga kriitikat ikka ka üksteisele jagate?

J.K.: Eks ta on kokkuvõttes ikka koostöö. Kõik on omalt poolt selle tegemisse panustanud.

M.V.: Meil ei ole veel autorlustega vaidlusi tekkinud.

J.K.: Enne tuleb mingit raha sealt teenida (naeravad).

Aga omavahel mingeid tülisid pole, et ühele meeldib üks asi ja teisele teine?

M.V.: Lähme kaklema mõnikord (naerab). Ei lähe tegelt.

J.K.: Pigem on selline kompromisside leidmine. Eks kõigil on oma arvamused ja eelistused, aga nagu ikka, on mitu viisi, kuidas asju lahendada. Oleneb, kuidas keegi oma eelistuse ära põhjendab ja mis kokkuvõttes paremini töötab. See kostab lõpuks välja ka, mis toimib ja mis ei toimi.

M.V.: Üldiselt oleme ikka ühel arvamusel.

Mis pärast EP ilmumist juhtuma hakkab?

M.V.: See on üks suur müsteerium. Praegu on kõik panused selle peal. Me ei tea, kuidas see vastu võetakse.

J.K.: Kui üldse ei meeldi, siis teeme uue EP. Ei kao kuskile. (Naerab)

M.V.: (Äkitselt) Me lindistasime veel ju laivsessiooni ka. Seal on kolm lugu ja tegime selle oma trummari kodus.

J.K.: Elutoas.

Eelmisel aastal rääkisite, et tahaksite ikka kauamängiva ka teha. Mis sellest plaanist sai?

M.V.: Selles osas on erinevaid arvamusi olnud.

J.K.: Me ei tea, kas kauamängiv end õigustab.

M.V.: Kahju oleks veel suurem, kui see läbi ei läheks. Kui EP ei õnnestu, siis on need ainult viis lugu. Me pühendasime „Obsessionile” pea sama palju aega kui võiks kuluda plaadi tegemisele, aga arvan, et me areneme veel ka ja see ei ole nüüd lõplik produkt, mis Frankie Animal suudab toota. See on lihtsalt üks etapp.

J.V.: Plaat peaks olema ikka plaatide plaat.

M.V.: See peaks olema, jah, selline, et oled küps bänd ja tead kindlalt, mida sa teed. See oli meie põhiline argument, miks me kohe kauamängivat välja ei hakanud andma.

J.K.: Muidu on nii, et on kolm-neli head lugu ja kuus augutäidet. Sel pole nagu mõtet. Eks aeg näitab.

Esinesite uue kavaga ka Tallinn Music Weekil. Kuidas teil seal läks? Saite mingit tagasisidet ka?

(Naeravad)

J.K.: Ei.

M.V.: Tegelikult läks okeilt. Pigem jäi asi vist tehniliste viperuste taha.

J.K.: Selles mõttes oligi hea, et see oli esimene kord, mil saime korralikult uut materjali esitada. Inimestele oli ka natuke võõras ja meie enda jaoks võtab veidi aega, et uusi lugusid lava peal mängima harjuda. Selles mõttes oli hullult lahe, et saal oli täis.

M.V.: Tegelikult vist rahvale meeldis ikkagi.

J.K.: Endal oli lihtsalt selline tunne, et järgmine kord teeme paremini.

Kas teil on varasemast loomingust mõni lugu ka, mille pärast teil piinlik on?

M.V.: Lood lugudeks, aga päris piinlik on vaadata mõningaid vanu laivkontserte (mõlemad naeravad). Ma räägin nagu me oleks mingid vanad tegijad, kuigi see oli alles poolteist aastat tagasi. Selles mõttes on hea arengut näha. Piinlikkus muutub mingil hetkel toredaks nostalgiaks. Aasta pärast vaatame seda, mis me nüüd tegime, et oh issand jumal, nii piinlik (naerab). Õnneks pole need kõige piinlikumad ülesvõtted avalikud.

J.K.: Meil on proovikast mõned telefoniga tehtud salvestused. Need on päris halvad ikka. Või siis mingid esimesed keikad, kus pole kaja ega midagi. Kitarr on häälest ära.

Kas te oma esimest kontserti Frankie Animaliga mäletate?

M.V.: Jah. Siis polnud meil veel nime. Nimi tuli paar päeva hiljem.

J.K.: Paar kuud hiljem. See oli 17. mai.

M.V.: Selline üritus nagu Blinking Rabbits From Neptune, kus esinesid The Blinking Lights, Tenfold Rabbit ja Elephants From Neptune.

J.K.: Pets (Frankie Animali mänedžer Peeter Soovik – M.M.) organiseeris meid sinna ja tegime ühe 20-minutilise set’i. Siis olid kõik nii: „Jeee, teeme bändi.” Sealt see läks vaikselt.

Teil oli varem laval ka väike lasteklaver. Nägin hiljuti pilti, kus see täesti puruks oli. Mis sellega juhtus?

M.V.: Üks laiv kukkus see pikali ja läks kildudeks, aga õnneks on see taoline pill, mida saab kokku panna.

J.K.: Klaveril oli mikker küljes ja see kukkus maha. Meil olid kõigil kõrvamonitorid ning järsku käis lihtsalt mingi „tuuuh!” (jäljendab plahvatusele sarnanevat heli).

M.V.: Sellega oli tegelikult alati jama. Seda oli nii raske võimendada, sest ta kõlab nii vaikselt.

J.K.: Pigem nagu butafooria.

M.V.: Lihtsalt selline ilus ja lahe objekt. Ma loodan, et see täitsa välja ka ei jää ja kui on mõni akustiline esinemine, siis saab ikka paar tin-tini teha.

J.K.: Pildistamisele kaasa võtta.

M.V.: Me ei hülga teda veel.

Kas teil suveks festivaliplaane on?

M.V.: 24. mail esineme Tartu Indiefestil ja ühel veel suuremal festivalil mängime võib-olla ka. Praegu tulevad EP esitluskontserdid. Juulis esineme Pärnus ja augustis Haapsalus.

J.K.: Need on sellised pisikesed laivid. Kui festivalide aeg rohkem kätte hakkab jõudma, siis võib-olla kuulete meist. Loodame.

Koosseis:
Marie Vaigla (vokaal, klahvpillid)
Jonas Kaarnamets (kitarr)
Jan-Christopher Soovik (bass)
Karl Eerik Valkna (trummid)
Loodud: 2012
Diskograafia: „Obsession“ EP (2014)

Kuula lisaks: https://soundcloud.com/FrankieAnimal

EP esitluskontserdid toimuvad 17. aprillil Pärnus Sütevaka Gümnaasiumis, 18. aprillil Tartus Genialistide Klubis ja 19. aprillil Tallinnas klubis Sinilind.