Freedom Fries ehk Ameerika Kultusfilmide Festival leiab aset 10.–16. aprillil kinos Sõprus.

Omal ajal oli kultus- (cult) ehk friigifilmide vaatamine midagi enamat kui lihtsalt kinoskäimine. See oli poliitiline ja kultuuriline vastulause, mis ühendas teisitimõtlejaid visuaalselt nauditaval moel. Piirid kinoreaalsuse ja tõelise elu seisukohavõttude vahel hakkasid sulama juba kuuekümnendatel. Tolleaegsete filmide vaatamine tänapäevases kontekstis loob teoste sünnimomendiga võrreldes vaat et grotesksema ja eredama taustsüsteemi.

Julged eksperimendid kinotegemisel on verminud mitmed kultusfilmide režissöörid kinoajalukku, ent mitte kassanumbrite edetabelitesse. Need filmid ei üritagi kõigile meeldida, pigem vastupidi. Samas ei saa neid linateoseid ka peenteks haruldusteks nimetada, selleks on need liiga selgelt ja ühemõtteliselt rafineerimata.

Festivali Freedom Fries programmis on väga eripärased filmid, millest igaüks on ise nägu. Siiski on neil ka nii mõndagi ühist. Camp-kino keskendub linateose visuaalsele küljele ning teinekord koguni ohverdab sellele killukesi sisu arvelt. Isikupärased kostüümikunstnikud ja dekoraatorid on filmitegelased, kelle salapärast kohalolu tajub vaataja läbi terve filmi. Võtteplatsid ja tegelaste kostüümid on ehitud sädeluse, müstika, kitši ja kõige muuga, mida ei ole julgetud tavalevifilmides kasutada. Selleks et nautida võimsat stilistikat ja postmodernistlikku filmikunsti täielikult, ei ole teist varianti, kui saada nendest filmidest osa kinos. Suurelt ekraanilt ja koos korraliku helisüsteemiga tulevad camp-filmidele omased bravuuritsev värvikus ja huumor paremini välja. Vormilised taotluslikud ebatäpsused ja sisulised vastuolud näitavad oma tõelist palet ning koos festivali publikumeluga on suurepärane elamus garanteeritud.

Emilie Toomela

Tõsi see on, et iga film festivalil Freedom Fries on ise nägu. Ühisnimetajaks on siiski piiride hägustumine hea ja halva, tõsise ja koomilise vahel; samuti temaatika ning avameelsus, mida peavoolukino endale lubada ei saa. David Lynchi esimene täispikk film „Eraserhead” (1977) on siinse valiku tuntuim ja kultuslikum pala. „Kustukummipea” tume ja klaustrofoobne esteetika võib olla nii mõnegi elu mudeliks. Sel juhul pole äratundmisrõõm meeldiv. Kõhedad mängud inimkeha ja seksuaalsusega tähendasid seda, et Lynchi teost linastati enamjaolt ööfilmide seas. Öö- või keskööfilmide (midnight movies) näitamine sai alguse 70ndatel New Yorgis. Hilisele tunnile paigutatud kraam – B-filmide seast võrsunud teosed, milles keelduti täitmast mainstream-kino seatud kirjutamata reegleid – nõudis vaatajalt suuremat mõistmist ja talumisläve. Hiline seansiaeg soodustas omalaadset atmosfääri saalis. New Yorgi Elgini kinno võtsid „kultuse liikmed” kaasa veinipudelid, saali õhk oli kanepisuitsust paks, aga polnud hullu – ekraanil jooksev oli juba pähe kulunud. Kultuse tekkega olid seotud kindel seltskond ja rituaalid. Mõned riietasid ennast filmitegelaste järgi ning läksid kinno igal õhtul. Eriti popiks osutus muusikal „The Rocky Horror Picture Show” (1975), mida andunumad fännid vaatasid tuhandeid kordi.

Siiski ettevaatust kultusfilmi mõistega. Ma ei kujuta ette, mis juhtuks hapra inimmõistusega, kui vaadata tuhat korda „Deep Throati” (1972) või „The Wizard of Gore’i” (1970). „Deep Throat” paistab silma sellega, et oli üks esimesi süžeega pornofilme. Sisu kaldub anekdoodi suunas: tibi ei suuda seksist täit mõnu tunda, kuna ta kliitor ei ole seal, kus teistel naistel. Lõpuks leitakse see kurgust ja nauding pole siiski välistatud. Kõige lihaliku taga aimub metafooriline õpetussõna õrnemale soole: giving head is actually giving pleasure to yourself. Splatter’iks liigituv „The Wizard of Gore” järgib samuti pornofilmi struktuuri. Salapärane mustkunstnik penetreerib laval passiivseid nukulikke naisi. Ta ei tarvita selleks aga ihulikku varustust, vaid erinevaid tööriistu alates mootorsaest kuni freesitaolise augulõikamismasinani. Film jaotub sarnaselt pornoga aktideks, mis on pühendatud erinevatele naisobjektidele. Odav butafooria ja vilets heli sekundeerivad unenäo ja elu vahekorra üle juurdlevatele filosoofiaalgetele.

John Carpenteri ulmekas „Dark Star” (1974) jätkab klaustrofoobia ja eksistentsiaalse üksinduse teemat. Kosmoselaev „Dark Star” on missioonil kauges galaktikas, et hävitada intelligentsete pommide abil „kahtlaseid” planeete. Film, mis nii mõneski kohas pilkab oma žanrikaaslasi, peidab parasjagu irooniat ka inimtegevuse mõttekuse kohta.

Jarmuschi „Mystery Train” (1989) on eelnevaist tunduvalt peenem linateos. Mängitakse aja ja kolme erineva looga, mis selles ajas kohtuvad. Filmi tegevus toimub Memphises, kõigi kolme loo tegelased (Elvise kodulinna „palverännakule” tulnud jaapani noormees ja neiu, üksik itaalia naine ning poolkogemata mõrva sooritanud jõmmid) ööbivad samal ajal samas hotellis, olemata teadlikud teiste lugude tegelastest. Veelgi peenemat kogemust tõotab Todd Solondzi „Happiness” (1998), mis pakub festivali pärlina hõrku dialoogi ja vaimukaid leide. Solondz ja Jarmusch kuuluvad nende väheste lavastajate hulka, kes oskavad kirjutada. Ja mitte lihtsalt kirjutada. Kui kultusfilm mõjub värskendavalt mainstream’i keskel, siis need mehed suudavad omakorda tuua värskust kultusfilmi valda.

Martin Oja

Jim Jarmusch „Mystery Train” 1989 (113 minutit)

kolmapäev, 10.04 kell 19.00

neljapäev, 11.04 kell 19.00

David Lynch „Eraserhead” 1977 (109 minutit)

neljapäev, 11.04 kell 21.00

reede, 12.04 kell 19.00

Gerard Damiano „Deep Throat” 1972 (61 minutit)

reede, 12.04 kell 21.00

laupäev, 13.04 kell 19.00

John Carpenter „Dark Star” 1974 (83 minutit)

laupäev, 13.04 kell 21.00

pühapäev, 14.04 kell 19.00

Herschell Gordon Lewis „The Wizard of Gore” 1970 (95 minutit)

pühapäev, 14.04 kell 21.00

esmaspäev, 15.04 kell 19.00

Todd Solondz „Happiness” 1998 (134 minutit)

esmaspäev, 15.04 kell 21.00

teisipäev, 16.04 kell 15.30

Valik STAN BRAKHAGE’i lühifilme 1955–1979 (90 minutit)

teisipäev, 16.04 kell 18.00