Haruldase muusika vastu huvi tundmises ei ole midagi erilist. Märkimisväärne missioon on see aga laiema publiku ette tuua. Nagu igas totalitaarses režiimis, jääb NSVLi puhul õhku müstika, mis selle taga tegelikult toimus. Muusik Misha Panfilov hajutab väärarusaamu, kasutades selleks YouTube’i kanalit, mis on pühendatud Nõukogude Liidu heliuniversumile.

Toibuva vinüülisõltlasena on Misha selle osas, mida ta ostab ja oma hoogsalt kasvava jälgijate hulgaga jagab, valivam kui kunagi varem. Nii et kui ta pole parasjagu tegelemas eesti džäss-funk’i bändi Estrada Orchestra või veel avaldamata filmile muusika kirjutamisega, kasutab ta vaba aega muusika kaevamiseks ja selle üleslaadimiseks.

Misha Panfilov oma rariteetide keskel. Foto: Ksenia Matuzova.

Misha Panfilov oma rariteetide keskel. Foto: Ksenia Matuzova.

I peatükk: millal, miks, kuidas?

Kuidas su kogumiskirg alguse sai? Mäletad sa oma esimest plaati?

See oli vist aastal 2010. Kõik algas ühest kihlveost. Olin endale alati habet tahtnud, aga polnud kunagi piisavalt kannatlik, et seda kasvatada. Niisiis ütles mu sõber, et kui ma kolm kuud habet ei aja, ostab ta mulle plaadimängija. See oli nii plaatide kollektsioneerima hakkamise kui habeme mõttes heaks motivaatoriks. Läksin Kaubamaja viimasele korrusele ja valisin välja The Doorsi „The Soft Parade’i”.

Millal hakkasid huvituma nõukogude plaatidest ja otsustasid luua Funked Up Easti (FUE)?

Hannes LedZeppelini plaadipoest näitas mulle naljakat plaati, millel ilutses Ansambel Melodia – absurdsete vuntsidega kooslus 70ndatest, vene kultusliku plaadifirma Melodiya „majabänd”. Korjasin selle üles umbes kümne krooni eest, läksin koju, andsin sellele võimaluse ja jõudsin järeldusele, et vau, see on üks tõeliselt funky asi! Uurisin YouTube’ist, aga seal polnud selle kohta midagi, nii et otsustasin paar lugu üles laadida. See oli aastal 2011. Kui ma aasta pärast uuesti kanalisse sisse logisin, nägin, et lugusid on vaadatud umbes 4000 korda, mis pani mind mõtlema, et ohoh, inimesed on sellest tõesti huvitatud. FUE algusaegadest pärineb üks kurb lugu ka. Eesti heliloojal ja saksofonimängijal Lembit Saarsalul oli NO99 teatris esinemine. Kui ma sinna jõudsin, oli seal umbes kümme inimest ja ma nägin teda emotsionaalselt ringi vaatamas ning mõtlemas, et mida kuradit, mees. Ma tean, et Jaan Kuman ja Tõnu Naissoo on korduspressi-kultuuri ja PRi tõttu noorte seas populaarsemad, aga Saarsalu puhul on ju ikkagi tegemist grand maestro’ga – sama kvaliteetse džässi ja mõnusa olemusega. See mees on elus ja gruuvib endiselt täiega, inimesed peaksid tema üle uhked olema. See on miski, mis sundis mind tegelema FUE asjadega kolmekordsel kiirusel, et teha taolist muusikat aina rohkem ja rohkem nähtavamaks.

Mis meetodil sa neid rariteete välja kaevad?

Selle jaoks on erinevaid võimalusi, näiteks second-hand’id. Vanima plaadi oma kogus leidsin ma Kallastelt, kujutad ette?! See on väike küla, kus elavad vene vanausulised, kes emigreerusid Venemaalt Peeter I kirikureformide ajal. Külastasin seal üht sõpra, läksin second-hand’i ja leidsin plaadi aastast 1956. See oli Red Callenderi LP „Swingin’ Suite” originaal. Väga üllatav, kuidas see sinna üldse sattus. Üldiselt otsin ma plaate netist ja plaadipoodidest.

Mis on parim diil, mille sa nende aastate jooksul teinud oled?

Mul on haruldane plaat Ansambel Melodialt – soundtrack vene filmile „Romance for Lovers” aastast 1974. See on üsna väärtuslik, sest seda on piiratud väljalaskena ainult mõni tuhat eksemplari. Ma ostsin selle internetist nelja euroga.

Räägi mulle mõnest veidramast asjast. Kuidas sa neid leiad?

Ma pean Ansambel Melodia juurde jälle tagasi tulema. Otsin ikka veel nende füüsilist albumit „Labyrinth” – funk, avangardlik proge-džäss. On üllatav, kuidas nad selle lindistamiseks üldse loa said. Võib-olla on asi selles, et ansambel oli vanasti nii suur tegija, lindistades orkestraalpoppi ja olles samaaegselt taustabänd mitmetele poplauljatele. Suur osa NSVLi muusikast sisaldas lääne kaverdamist, aga see siin on originaalne ja seejuures väga kompleksne kompositsioon.

II peatükk: ajalootund

FUE uurib peamiselt idabloki riike (nt Poola, Tšehhoslovakkia, Jugoslaavia) ja neid, mis gruuvivad raudse eesriide taga (nt Eesti, Läti, Leedu, Gruusia). Funk, džäss, disko – need stiilid tulevad läänepoolkeralt. Jaapan on tuntud selle poolest, et lisab kõigele, mis läänest tuleb, omapoolse kiiksu. Kas see on sama, mille FUE toob esile Ida-Euroopa muusika kohta?

Kindlasti on see segu erinevatest stiilidest. Kui sa kuulad eesti, läti ja vene džässi kompositsioone, mis on lindistatud 60–70ndatel, võib see olla segu a cappella’st, bebop’ist ja folgist. Ideaalne näide on Collage – see on üks mu kõige lemmikumaid eesti bände. Kuulates viimast lugu nende esimeselt albumilt „Alfabeet”, saad aru, kui eksperimentaalseks võisid popartistid 1971. aasta Nõukogude Liidus minna, ja seda mitte ainult NSVLi standardite järgi. Ameerikas tehti nii-öelda „õiget” džässi, aga vaadates teisi riike, on näha, et seal on džäss midagi unikaalset, midagi iseloomulikku just sellele riigile.

Kas heliloojatel selle pärast mingeid jamasid ei tulnud?

Nõukogude võimudele käis pinda rokk. Džäss oli okei. Nad olid arvamusel, et ega need kutid niikuinii eriti palju ei ütle. Nad on muhedad ja oskavad hästi mängida. Nii et kõik oli veel reeglitepärane. See muutus 80ndatel, kui algas punkliikumine oma provotseerivate laulusõnade ja protestidega. Väga oluline oli Moskva džässifestival, mis alustas aastal 1965 ja kestis kuni 1968. aastani. Kui Tallinnasse Kalevi spordihall ehitati, võõrustati seal 1967. aastal rahvusvahelist džässifestivali. Keith Jarrett tuli siia, suudad sa seda ette kujutada?! Ta mängis koos Charles Lloydi ja Jack DeJohnette’iga. Nad salvestasid oma kontserdi kassettidele ja lasid samal aastal välja albumi „Charles Lloyd in the Soviet Union”.

On huvitav kuulda, et NSVLi ajal oli vabamaid momente. Lääne inimeste jaoks on Nõukogude Liit totalitaarne režiim, kus väljendusvabadus polnud võimalik.

Ma usun, et FUE tõestab fakti, et Nõukogude Liidus oli üsna keeruline, kuid siiski võimalik salvestada ja head muusikat avaldada.

Kui kaua see vabadus kestis?

Kuni varaste 70ndateni. Lühike vabadusperiood oli ka 70ndate lõpust 80ndate alguseni – olümpiamängude pärast. Enne seda, 70ndate keskel, keelati mitmed fantastilised albumid ära ja pandi riiulitele seisma. Sellest hoolimata pidid need kutid Melodiya džässi poolel üsna lahedad olema, et lasid osal sellest muusikast sündida. On olemas kütkestavaid džässalbumeid Egils Straume Jazz Combolt (1977), Ganelin Triolt (1977), Tõnu Naissoolt (1970), ja on raske uskuda, et neid üldse salvestada ja avaldada lubati. Eestis oli kõik alati natuke rohkem vaba, see oli lähim koht lääne paradiisile.

Osa nendest albumikaantest ja sellest loomingust on üsna sürreaalne. Ka suur osa muusikast FUE kanalil on märgitud psühhedeelseks. Kui palju sa tead droogikultuurist NSVLis?

Mis puutub narkootikumidesse, siis nii palju, kui ma tean, ei olnud need 60ndatel seadusega keelatud. Marihuaana oli üsna okei. Enamik inimestest lihtsalt ei teadnud sellest, kuigi see kasvas täiesti vabalt näiteks Siberis ja Kasahstanis. See muutus, kui USAs tõstis pead hipiliikumine. Nüüd nägid võimud pläru kui vaba mõistuse relva ja lääne parasiitide mõju.

III peatükk: uuspressi-kultuur ja legaalsed probleemid

Kui rääkida legaalsest aspektist, siis kas sul on kordagi pähe tulnud, et Melodiya juristid võivad sulle kraesse hüpata? Või on nende juht umbes 80-aastane mees, kellel pole internetti?

(Naeratab) Ma mõtlesin samamoodi, aga tuleb välja, et Melodiya omanik on umbes 35-aastane. Nad hakkasid nüüd uuesti vinüüle välja andma ja kuigi see muusika pole praegu eriti hea, on need sammud õiges suunas. Äkki nad saavad aru, et inimesed tahavad rohkem muusikat ja vähem lasteraamatuid.

Uuspressi-kultuur on praegu eriliselt pead tõstmas – Eestis on meil Hyper Records ja Frotee. Muusikat, mida nad on välja andnud, leidub FUE kanalil süsteemselt markeeritult koos originaalsete plaadikujundustega. Kas siin peitub mingi seos?

Võib-olla. Ma olen rääkinud Hyper Recordsi juhiga ja ta ütles, et see pole lihtne äri. Tuleb välja, et Collage’i korduspresse pole olnud väga lihtne maha müüa, kuigi nad olid populaarsed ka väljaspool Nõukogude Liitu. Teine lugu on aga Tõnu Naissoo omanimelise albumiga. Ma laadisin selle üles 2013. aastal, pärast seda, kui olin seda sõbralt laenanud. Ta sai suurepärases seisukorras originaali 50 sendi eest. 2014. aastal pressis Jazzaggression selle uuesti vinüülile ja nüüd on see puhas kuld. Tehti ainult 500 eksemplari, mille hind on täna 30–50 eurot.

Kunagi olevat tegutsenud ka Liidu-väline nõukogude plaadifirma, mille nimi oli Leo Records.

Sul on õigus. Oli üks härrasmees ja hull muusikafänn Leo Feigin, kes emigreerus 70ndatel Londonisse. Ta teadis mitmeid Leningradi avangard-artiste, kelle loomingut polnud keegi kunagi avaldanud. Nii otsustas ta paluda, et nood talle muusikat saadaksid. Mõnede heade inimeste abiga transporditi kassetid illegaalselt Londonisse ning 70ndatel alustas Leo juba LPde väljaandmist, tänu millele me praegu seda fantastilist muusikat nautida saamegi.

IV peatükk: Misha

Millal sul endal muusika vastu tõsisem huvi tekkis?

2003. aastal olin ma väga inspireeritud biitlitest ja niinimetatud Briti invasioonist, kuna mu isa oli suur fänn. Seejärel sain jõuludeks akustilise kitarri, millega ma eriti rahul polnud, kuna tahtsin hoopis bassi. Isa ütles selle peale aga, et sellega saan ma ju lugusid kirjutada. Tal oli õigus, seda ma tegema hakkasingi. Kohtusin ühtede tüüpidega, tegime bändi ning panime selle nimeks Kuklachew & the Space Cats. Sel ajal olime me väga inspireeritud surf-muusikast ja Frank Zappast. Kuklachev on muide maailmakuulus kassitreener, kellel on Moskvas kassiteater. Ma ei tea, mida ta teeb, et neid tantsima panna…

Ja nüüd?

Nüüd alustasime Estrada Orchestra tegemist ja oleme varsti valmis oma funk-disko debüütalbumit välja andma… Vinüülil!

Pärast tohututes hunnikutes niivõrd huvitava muusika kuulamist võiksid sa kindlasti kirjutada huvitavat filmimuusikat.

(Tagasihoidlikult) See on kindlasti üks mu unistus. Mulle meeldiks töötada sci-fi ja kosmosemuusika kallal, või hoopiski loodusfilmidega. Salvestan süntide ja muude elektrooniliste instrumentidega erinevaid lugusid – vaatame, mis välja tuleb, kuid vanemat tüüpi maik on sel küljes küll.

Funked Up East YouTube’is.

Loe täispikka intervjuud Müürilehe ingliskeelsest sõsarväljaandest Wader.