Juba kahekümnendat korda toimunud Tšehhi Tantsuplatvorm (Czech Dance Platform) koondas 3.–6. aprillil Prahasse Tšehhi kaasaegse tantsu- ja füüsilise teatri koorekihi.

Neli päeva kestnud festival oli lisaks väliskülalistele suunatud showcase’ile ühtlasi ka siseriiklik konkurss, mille lõpus valis rahvusvaheline žürii festivali programmi kuulunud üheksa lavastuse hulgast välja ühe, mis pärjati Aasta Tantsulavastus 2014 tiitliga.

Festivali kümnendaks lavastuseks oli eelmisel aastal võidutiitli pälvinud Lenka Vagnerová & Company „Riders”. Kuigi mõni nähtud lavastus oli vesisem ja mõni teine jälle veidi rammusam, tuleb festivali tervikuna vaadates kokku korralik koor, mida võib külalistele piinlikkustundeta kohvi peale pakkuda küll.

Augusti TantsuFestivali kohta on arvatud, et õigem oleks see nimetada ümber etenduskunstide festivaliks, sest harjumuspärases mõttes tants kui selline kipub programmis tagaplaanile jääma. Tšehhi Tantsuplatvormil tabas mind kohati sama tundmus: mitmel juhul tahaks nimetada nähtut füüsiliseks teatriks või kõige laiemalt etenduskunstideks, mitte piirduda kitsendavalt tantsuteatriga. Ei ole enam ammu uudiseks, et kaasaegse tantsuna võib esitleda peaaegu kõike, sõltub, milline tantsumääratlus lähtepunktiks valida. Tšehhid defineerisid festivaliteatmikus tantsu kui „ilma sõnadeta teatri”. Ometi väljuti nendest laiadestki iseendale seatud piiridest: mitmes lavastuses oli sõnalisel poolel liikumise kõrval märkimisväärselt suur kaal. Olgu nende definitsioonidega kuidas on, kindel on, et kõigis lavastustes sai näha tantsijate meisterlikku kehavaldamist ning oma füüsilise suutlikkuse viimasel piiril manööverdamist.

Festivali avalavastus ei jäänud hilisemate varju üksnes seetõttu, et see ajaliselt kõige esimesena ettekandmisele tuli, vaid ka selle tagasihoidlik vorm jäi edasiste lavastuste efektsuse kõrval kahvatuks. Kaasaegse kunsti muuseumi DOXi valges auditooriumis etendunud Andrea Miltnerová sooloprojekt „Flashback” oli esteetiliselt festivali kõige õrnem lavastus: üksik naistantsija kordamas ette- ja tagasivaatavalt sarnaseid liigutusi valge kileseina taustal maani kileseelikus ning silme ette suvist heinamaad manava muusika taustal. Kileseinale kuvati mustvalgeid fotosid à la Eadweard Muybridge, kelle era- ja tööelust rääkivat lavastust „Human Locomotions” saab jooksval hooajal näha Tšehhi Rahvusteatri Uuel Laval, mis oma olemuselt sobiks suurepäraselt Tantsuplatvormile, sest lisaks kujundusele võlub see ka oma koreograafiaga.

Lipp lipi peal, lapp lapi peal, ilma nõela pistmata

Kolme lavastuse puhul tekkis tunne, et lavastusmeeskond on heale võõrustajale kohaselt soovinud endast head muljet jätta ja kõik enda paremad palad korraga lauale seadnud, unustades seejuures, et valimatult kõige kokkusegamisel ei pruugi tulemus sugugi kõige maitsvam saada.

Farm in Cave’i „Whistleblowers” tegeles festivali kõige poliitilisema ja ühiskonnakriitilisema teemaga – toidukorporatsioonide kriitikaga. Publikule näidati majandusstatistikaga vürtsitatud lugu aktivistide gruppi imbunud korporatsiooni spioonist, kelle edastatud informatsioon lõpuks mitmete mõrvade ja müstiliste kadumisteni viis. Terava sisu edastamisel oli lähtutud põhimõttest „mida rohkem, seda uhkem”. Ühte patta oli kuhjatud võtteid, mis koosmõjus hakkasid elamust pärssima ja näisid pigem efektidena efekti pärast: live-video, mees- ja naisalastus, vesi, šampuse pritsimine, selge põhjuseta rahmeldamine. Paljad kehad laval ei šokeeri enam ammu ning oskuses tehnilisi võimalusi kasutada ei kahtle samuti keegi: kas siis on ikka vaja kõik korraga lavale seada?

Festivali lõpetanud Lenka Vagnerová & Company „Riders” on kuulutatud 2013. aasta parimaks Tšehhi tantsulavastuseks, kuid ometi jäi seegi suures osas ebamääraselt õhku rippuma, suutmata leida kohta, kuhu lõpuks maanduda. Õhus lendlemine on õige mõiste lavastuse kirjeldamiseks ka otsese mõttes, mitte vaid kujundlikult. Suures osa lindudest inspiratsiooni saanud lavastuse moodustasid erinevad tõsted, visked ning kätelkandmised, mille esitamise kiirus, julgus ning meisterlikkus oli muljetavaldav. Paraku jäi lavastuse kompositsioon tervikuna nõrgaks, sisaldades liialt palju erinevaid seostumatuid teemasid, stiile ja põhjendamatut taustategevust lavakujunduse ringipaigutamise näol. Kõike, mida on võimalik liigutada, ei pea alati liigutama. Muidu pigem tumedates toonides lavastuse ainus värviline element oli punane jope, millega sooritatud stseen sulanduks ilma igasuguste probleemideta Kompanii Nii lavastusse „PURE MIND”.

Kui eelnevalt kirjeldatud lavastuste juures oli fookuse hägustumine tõenäoliselt plaaniväline ning toimus liigsete tehniliste efektide või erinevate stseenide omavahelise nõrga sidumise tõttu, siis Lenka Flory „Flashed by” kasutas tähelepanu hajutamist teadliku võttena. Kui enamasti jäävad etenduse teostumise taustajõud publiku eest varjatuks, siis siin olid sõna otseses mõttes niiditõmbajad selgelt nähtavale toodud. Kõik märgikeeled olid lavastuses võrdväärse osatähtsusega: võis jälgida rekvisiitori liikumist lava külgedel ning valge ekraani taga, valgus- ning helipult olid lava paremas all nurgas, näidates publikule nende arvutiekraanidel avatud programme. Tugevatest naistest rääkiv sisu hajus aga märkamatult etendusprotsessi telgitagustesse.

Häälemaagia

Festivali füüsiliselt kõige vähemliikuvam lavastus oli Boca Loca Labi „Say something”, mis pakkus tantsu asemel suurepärase häälekoreograafia elamuse. Kohvikus suhtlevate inimeste jälgimisest tõuke saanud lavastus näitas kolme mehe ja kolme naise omavahelisi suhteid erinevates suhtlusolukordades (nt. flirt, petmine, viha, klatš). Peamine infovahendaja oli näitlejate kõne, mis vastas festivali tantsudefinitsioonile: ühtegi sõna ei lausutud. Kõik näitlejad olid arendanud välja omaenese väljamõeldud keele, mis kõlasid meloodiliselt, rütmistatult ja meenutasid ajuti pigem laulmist kui rääkimist. Meesnäitlejate kooris esitatud ürgne ja jõuline monoloog aina hämarduvas valguses oli suisa meditatiivne kogemus. Häälega eksperimenteeriva teatritrupi Boca Loca Labi hääletants pakub teatrielamuse ka siis kui silmad kinni panna ning üksnes kuulata.

Visuaalselt festivali kõige ilusam lavastus võlus lisaks koreograafiale kauni ja läbimõeldud valguskujundusega. Taaskord Lenka Vagnerová & Company käe all valminud „La Loba” on suurepärane sümbioos tantsija Andrea Opavská liikumisest ja laulja Jana Vébrová häälekasutusest. Laul ja Ivan Acheri loodud muusika loovad muinasjutulisele lavastusele vajaliku müstilise helitausta. Tantsija ja laulja koostööna esitati legend naisest, kellel on võime leitud kontide abil surnud loomi uuesti ellu äratada. Elu, surma ja igavese elu temaatikat puudutav tantsulavastus oli üheks põhjuseks, miks otsustati esmakordselt Tšehhi Tantsuplatvormi ajaloos anda Aasta Tantsija tiitel teist korda samale tantsijale – Andrea Opavskále.

Tšehhi (õlle)kultuur

Spitfire Company „Antiwords” tõlkis Vaclav Haveli näidendi „Audience” füüsilise teatri keelde, pannes publiku kahele naisnäitlejale tugevalt kaasa elama. Miřenka Čechová ja Jindřiška Křivánková lavaline sarm ja sajaprotsendiline kohalolu naelutasid publiku tähelepanu vankumatult endi külge ning ei lasknud sellel hetkekski hajuda. Lavastuse oluliseks komponendiks olid kaks suurt pronksikarva mehepead, mille näitlejad endale pähe asetasid, muutudes seeläbi identseteks tegelasteks, kes väljendasid oma sotsiaalsete positsioonide erinevust üksnes rõhutud või võimupositsiooni väljendava kehahoiaku kaudu. Kirjanikust intelligent on totalitarismi tingimustes sunnitud töötama õlletehases ning direktori kabinetis leiab aset kahe inimtüübi kokkupõrge, mis on ühteaegu nii koomiline kui traagiline, kindlasti aga jahmatav, sest ühe sõõmuga õllekannude tühjendamine lühikese ajavahemiku jooksul pole sugugi kergeim ettevõtmine. „Võta üks õlu” muutus kiiresti lauseks, mille peale publik Pavlovi efektina naerma puhkes, sest see lause tähendas pudelilt korgi lendamist ning õlle hoogsat lendu õllekappadesse, põrandale, lauale või näitlejate endi peale. Etenduse käigus jõid mõlemad naised ära ligi 7 kannu õlut, mis pani publiku etendajatele kaasa tundma. „Antiwords” oli festivali lavastustest teatud mõttes ehk kõige tšehhilikum, sisaldades kultuuriliselt olulisi sümboleid nagu Haveli tekst, Pilsner Urquelli õlu ja Karel Gotti muusika.

Sugu ja vabadus

„Boys Who Like to Play With Dolls” tegeles sooliste stereotüüpide lammutamise ning meheliku ja naiseliku tähenduse uurimisega. Tereza Ondrová ja Peter Šaveli kiire edasi-tagasi catwalk’i sooritamine toimus nii ühtselt, et kõrvuti kõndivad mees ja naine mõjusid ühe liikuva kehana, seda enam, et nais- ja meesmodellilik kõndimisstiil ja pooside võtmine muutus mehelikust naiselikuks või vastupidi üksnes murdosa sekundi vältel ja nii sujuvalt, et pöörde toimumist oli raske tuvastada. Soolise identiteedi sotsiaalse kujunemise illustratsiooniks oli hetk, mil tantsijad evolutsiooniahelana diagonaalis üle lava liikusid, algselt neljakäpukil ning lõpuks jalgele tõustes. Liikumist saatis loomahäältest väljakasvanud sõnapudr sõnadest man, men, woman, women. Sõna „naine” sisaldab endas sõna „mees”. „We, men” kõlab peaaegu kui „women”. Mees või naine, naine või mees: piirid võivad olla vägagi hägused.

Aasta Tantsulavastuse tiitli võitis trupp VerTeDance lavastusega „Corrections”, milles seitse põranda külge kleebitud jalanõudesse aheldatud tantsijat tegelesid vabaduse otsingutega. Sirges reas seisvad tantsijad vabanesid aegamööda tardumusest, asudes ennast aina enam ja enam liigutama, kuid oma kohalt lahkuda ei suudetud ka kõige meeleheitlikematele pingutustele vaatamata. Tantsijate jalad jäid paigale nagu juured, samal ajal kui nende kehad igas suunas kõikusid, paindusid, kukkusid nagu puud tuule käes. Küljelt küljele kõikumine toob Praha kontekstis silme ette Letná pargis asuva metronoomi, mis kõigub samamoodi vankumatult oma vundamendil, kus kunagi seisis maailma suurim Stalini monument.

Lastelavastus – festivali pärl

Festivali pärliks ning publiku lemmikuks osutus programmi ainus lastelavastus „Animal Carnival” (Barbora Látalová ja trupp). Lavastus on niivõrd interaktiivne, et etenduse toimumine ilma laste kohaloluta ei oleks võimalik, sest nad olid võrdväärsed etendajad kaasatuna protsessi algusest lõpuni. Lavastuse trupp sai eriauhinna valguskujunduse eest, mis moodustaski peaaegu kogu lavastuse nähtava kujunduse, sest kostüümid ei olnud eriti pilkupüüdvad ning rekvisiite (suled, kivid, vesi, muld) kasutati küllaltki napilt. Osavalt mängiti valguse, pimeduse ja varjudega, mis pani lapsi kaasa mängima ning oma kätega varjude tekitamist proovima. Põrandale projitseeritud ring aitas paigutada lapsed ringjalt, tehes seda aga mänguliselt: etenduse alguses ring kasvas ja kahanes, pakkudes lusti ringjoone liikumise suunas kaasa joosta. Lõbus, fantaasiaküllane ning kaasategutsemiseks võimalust pakkuv lavastus oli haarav isegi täiskasvanud vaatajatele, kes kogu etenduse aja naeratasid. Soovin, et Eestis oleks rohkem sellist lasteteatrit. „Istu palun paigal!” ja „Kuss, vaata, mitte ära räägi!” lähenemine mõjub fantaasialendu pärssivalt; soovis ise kaasa teha ei ole midagi taunimisväärset. Tahaks ju nii väga koos näitlejatega laval tuule käes ringi lennelda või vee all ujuda.