Galaktlani kümnes kauamängiv „En Garde” on kontseptuaalalbum duellipidamisest.

Arvestades selle kompositsiooniprintsiibi suhtelist haruldust, võib ka ambient’i puhul vastav eelhäälestus tõesti vajalikuks osutuda. Kontseptuaalsuunaga kaasnev kindlamalt eesmärgistatud ja struktureeritud loomeloogika on tarvis kuidagi välja kuulda, nootide põhjal peaaegu et dešifreerida.

37-minutine album on meeleliselt mõjus ning sooja electro soundtrack’i ülesehitusega. Palad on muusiku sõnul komponeeritud varasemast erinevalt, kasutades rohkem tarkvaralahendusi. Üheksa loo kaudu kajastub rikkaliku kõlaga mitmetasandiline retrohõnguline ulmeesteetika, mis põimib minevikunoote tulevikuvisioonidega. Plaadi kulgemist kannavad kergelt nostalgilise tooniga süntesaatorikäigud ja electro glitch’i eklektilisus; taustal toestab aga kunagisele sündipopi algusajale viitav tantsulisem trummimasinabiit.

Ent tõepoolest, electro ambient’i seest tähenduse leidmine võib olla paras katsumus; otsest suunavat vokaali pole, helimaastik aga võimaldab mitmekülgseid tajusid ja tõlgendusi. „En Garde” on kihiline muusika, mis ühekordsel kuulamisel kõiki tasandeid kätte ei anna – sobitub seega hästi ka teiste kohalike rohkem või vähem minimalistlike soundscape-muusikute kõrvale, nagu kas või Taavi Tulev. Need artistid loovad muusikat, mis nõuab aega ja keskendumisvõimalust – midagi nüüdisaja ülefetišeeritud töö- ja tegevustempole vastandlikku. Küllap seetõttu saabki neid albumeid tihti vinüülidena, mis sunnivad kuulajaid olema kohal ning pühenduma helilainetele.