Nagu tema truu kaaslane John Maus (kunagine Arieli süntekavend), kes peale oma 2011. aasta suurteost „We Must Become the Pitiless Sensors of Ourselves” pole Eestimaa pinnale jalga tõstnud, kuid kes varasemalt nii Polymeris kui ka teistes keldriurgastes ikka vahetevahel üles astus, on ka Ariel Pink nüüdseks keldrist välja kasvanud, mida tõestas ka eilne, ühele hipsterite lemmikule kohane Noblessnerisse kogunenud rahvamass.

Kuigi kontserdipaiga pinnas polnud just paranenud – rääkides Noblessneri viiskümmend korda hullemast põrandast kui senimaani kogetud õllestel keldriurgastel –, siis ruumi oli staarile kohaselt ning lava kohal pidevalt poolt viit näidanud kell tekitas tunde, nagu toimuks kontsert kuskil igihaljas mahajäetud Berliini ujulas.

„Mis siin toimub?” küsis mu WC-järjekorrast naasnud sõbranna, nähes Arieli koos oma steventylerliku rohelistesse bikiinidesse ning neetidega vöösse riietatud trummari Don Bollesiga üsnagi erootilist duetti laulmas. Ainus sõna, mis tol hetkel naljatlevat pähe tuli, oli „läbu”. Või õigem oleks tegelikult öelda olnud „teater”, sest seda see kõik ju oligi.

Tundub, et Ariel on indie-ilma Lady Gaga, kellele on kõik andestatav. Tulgu ta lavale võrksukkades või palja kõhuga, laulgu mööda, tehes sea kisa jäljendavaid hääli või minnes laulude vahepeal avatud lava taha urineerima. Ariel Pink ongi nagu rändev teater, kelle suhtes ei suuda emotsioonituks jääda isegi just tööpäeva lõpetanud pedagoog ega morbiidsetena mõjuvad turvamehed, kelle naerupursked andsid edasi kõike seda, mida Noblessner eile endasse imes. Nagu ma viimasel ajal nii mitmete teistegi artistide puhul tõdema olen pidanud, saab muusika mõningate aristide puhul hoopis teised mõõtmed. Siin pole asi enam muusikas, vaid selles, kuidas artist ka laivis oma loomingu edasi suudab anda. Pole vaja endale pähe toppida parukaid, panna jalga meetrised platvorme või lasta taevast eufooriattekitavaid litreid. Arielil piisas näoilmetest, klambrist juustes, mida minagi kolmandas klassis suure austusega kandsin, ning sellest, kuidas ta Saku Kulla purgi ennastunustavalt käes höides lömmi pigistas. 2500-eurost tossu ega ventilaatorit polegi vaja – Arieli juuksed hoiavad ise nii, et Ines võiks vaid unistada. Aitäh, Ariel. Aitäh, Ats! Aitäh, Raul!

Kõik fotod: Tõnu Tunnel

Galerii