Ostrava on suuruselt kolmas linn Tšehhis – fakt, mida ma ei olnud eelnevalt välja uurinud ning nii tuli see kohale jõudes suure üllatusena. Linn ise on veidi väiksem kui Tallinn, väga industriaalne ja nõukavaibiga. Teetööd on suvisel ajal populaarsed sealgi.

End multižanriliseks festivaliks nimetav Colours of Ostrava festival sai alguse 2002. aastal ning on võitnud mitmeid Tšehhi festivaliauhindu. 2012. aastal kolis festival oma praegusesse toimumispaika Dolní Vítkovice’sse, mis on vana tehaseala. Festivali territoorium on hiigelsuur – 300 000 m2, mistap võib selle ühest äärest teise liikumine võtta aega isegi kuni 25 minutit. Vaadata ja kuulata on äärmiselt palju ning programmi kõigisse nüanssidesse paraku süveneda ei jõuagi. Näiteks oli laupäeval erinevaid suuremaid ja väiksemaid lavasid lausa 16. Nelja päeva jooksul kogus Colours of Ostrava 43 723 külastajat, väidab ametlik festivalistatistika. Ent suur festivaliala ning tohutu külastajatehulk tasakaalustasid teineteist: festivalil oli mõnus ringi liikuda.

Oma olemuselt on Colours of Ostrava hea segu tuttavatest festivalidest nagu Helsingi Flow, Läti Positivus ja Viljandi Pärimusmuusika Festival. Programm seob omavahel mitmeid erinevaid stiile ja kultuuriosi, näiteks leiab programmist muusikat džässist ja folgist kuni roki, elektroonika ning popini välja. Samuti on festivalil eraldi filmiprogramm (sel aastal näiteks „Frank”, „A Hard Day’s Night”, „Fight Club”, „The Fabulous World of Jules Verne”, „20 000 Days on Earth”), teatriprogramm, teadus- ja tehnoloogiakeskuse programm, Euroopa lava oma multikultuurse suunitlusega programmiga, diskussioonilava, Vabaduse Häälte programm, Cineporti töötoad (vestlused filmidest, dubleerimisvõistlused jm), kaunite kunstide programm ning luulelava. Kahjuks ei jõudnud ma ühelegi neist ning pole ka sugugi kindel, et need ka inglise keeles olid (välja arvatud filmid). Oma esimesel Colours of Ostrava aastal pühendusin täielikult muusikale ning püüdsin lisaks peaesinejatele kogeda ka uuemaid helisid. Festivali publik on, nagu selle programmgi, seinast seina: näeb palju peresid, noori inimesi ja eakamaid.

Üks lava, mille ette jõudsin vähe, kuid kus alati midagi põnevat toimus, oli pisike alternatiivse elektroonilise muusika lava, mis oli kirjade järgi programmis tänavu esimest korda. Esimesel päeval kohtasin seal koosseisu nimega Forma, mis jäi meelde tummfilmimuusika loomisega, samuti oli väga maitsekas ka hiljem esinenud Tom Holic.

Esimesel päeval õnnestus kogeda ebamaise Björki kontserti, kes hoolimata festivali neljapäevasest väiksemast rahvaarvust tõi pealava ette absoluutselt kõik kohalolijad. Kontsert oli väga hea ning senini uskumatu, et nii alternatiivse muusika esindaja on masside südamesse pugenud. Esimene kokkupuude festivaliga oli rabav ning seetõttu jäin ilma bändist nimega Heymoonshaker, mis eelneva kuulamise ja kirjelduste põhjal tundus millegi väga põnevana. Nimelt toob ansambel kokku bluusikitarristi ja laulja ning beatbox’ija ja dubstep-meistri. Uskumatu koosseis, mida loodan kunagi näha mõnel muul festivalil.

Teine päev oli erakordne. Esiteks esinesid suurepäraseid muusikud nagu kontrabassimängija Avishai Cohen Iisraelist, kes on üles astunud ka Jazzkaarel, samuti laulja-kitarrist Jose Gonzalez, kes oma kauni hääle ning lihtsa muusikaga südamesse puges, ja tantsuhoo tõi sisse St Vincent. Kõige suuremat elamust pakkus aga The Cinematic Orchestra, kes oli üle pika aja taas lavalaudadele jõudnud ning kes ilmutab peagi ka paar uut albumit. Oli näha, et need, kes lava ette olid tulnud, jäid sinna võlutult naelutatult kogu kontserdi lõpuni. The Cinematic Orchestra uuem looming on elektroonilisem, kuid viib kulgema nagu nende varasemgi muusika. Samuti sai kuulda vanemaid lugusid nagu „Breathe In” ja „The Man With A Movie Camera”. See oli kontsert, mis viis väsimuse ja tõi uut energiat.

Neljast festivalipäevast sain ise kohal viibida ainult kolm. Laupäev oli avastuste päev. Kuigi Kanada multiinstrumentalist Owen Pallett käis sel kevadel ka Tallinnas, sain alles nüüd võimaluse teda keskendumisega kuulata. Tema hääl on värske ning viiulikäsitlus koos looper’ite ja elektroonilise touch’iga huvitav. Menukas Poola ansambel The Dumplings oli popi elektroonilise muusika esindajana samuti meeldejääv. Kuigi taoliseid ansambleid leidus festivalil palju, oli aru saada, et see bänd on midagi rohkemat saavutanud. Palenke Soultribe hullutas publikut oma eri orientaalseid mõjutusi elektroonikaga miksides ning nende esinemine oli igati hoogne – hoolimata sellest, et tegemist oli päevase ajaga, suutsid paljud kuulajad end vabaks lasta.

Pühapäevasest programmist jäid silma mitmed nimed, keda oleks soovinud kuulda: Rodrigo y Gabriela, Other Lives, Sly & Robbie Meet Nils Petter Molvaer, Vök, William Fitzsimmons, Imed Alibi, Dikolson kuid need peavad parakud järgmiseid festivalikülastusi ootama jääma.

Colours of Ostrava oli põnev, nii oma asukoha kui programmi poolest. Kui Flow festivalil tekib ühel hetkel probleeme liikumise ja personaalse ruumiga, siis sellel Tšehhi festivalil oli ruumi lahedalt. Colours of Ostrava on nautimiseks.

Fotod: Merli Antsmaa

Galerii