Kino Sõprus Live on tänuväärt üritus mitmel põhjusel. Esiteks oma kvaliteetse artistivaliku poolest, mille nimistus asuvad hetkel küll vaid Sun Araw ning Dean Blunt, aga need kaks nimegi räägivad juba selgelt kontserdisarjaga võetud suuna kohta. Teiseks pakub üritus alternatiivi südaöisele õllevines karglemisele ja võimalusele, et keegi su varbad lömastab. Siin mängib väiksemat rolli enese väljaelamine ning keskesele kohale asetuvad muud faktorid – energia kulub pigem muusikaliste detailide ja artisti lavalise oleku hoomamisele. Taolise istumiskontserdi kontseptsiooniga väljaspool klassikalise muusika kontserte või keskkooli lõpuaktuseid Eestis naljalt kokku ei puutugi.

Dean Blunt, kes varemgi koos Inga Copelandiga Hype Williamsi nime all Eesti peopaiku suitsuloori alla on matnud ja oma helidega järgmisekski hommikuks veel aju värisema jätnud, tabas oma teatraalse etteastega just seda märklauda, mille Kino Sõprus live’i kontseptsioon üles on seadnud – tajuda rohkem kui kitarridega vehkivaid ja süntesaatoriklahvidesse suunatud pilguga bändimehi. Kontserdi avanud ja pea 10 minutit täielikus pimeduses väldanud intensiivse industriaallinnaku helisid meenutava sumina jooksul tundus, et publikut tahetakse kas hulluks ajada või pannakse proovile saalisviibijate kannatus, ja see on midagi, mida kõik artistid endale lubada ei saa, sest ilmselt voolaks esimese loo ajaks pool saali tühjaks. Dean Blunti puhul aga mitte, sest siin on eilsele tagasi mõeldes tegemist mehega, kes teeb küll muusikat, aga muusika oleks selle kohta ilmselgelt vähe öeldud. Pärast neid esimest kümmet minutit lavale langenud ümmarguses valgusvihus paljastusid lõpuks terve kontserdi artisti seljatagust valvanud ja kerget hollywoodlikku vaibi tekitanud „turvamees” ning nagu ikka oma legendaarse nokamütsi alla varjunud Dean Blunt isiklikult. Saal oli igatahes endiselt täis ning atmosfäär edasise vastuvõtmiseks loodud. Järgmisena saadeti publikusse bassivõnkeid, mis toolid kuulajate all värisema panid ning tundus, et puudu jääb vaid laest alla sadav krohv. Paranoilisust ja intiimsust, mida „Redeemeri” kuulamine juba koduseinte vahel tekitas, oli Dean Blunti rahutult laval edasi-tagasi sahmerdamise ja Joanne Robertsoni ingelliku oleku ning vokaali koosmõjul rohkemgi veel. Blunti erinevate igapäevahelide kasutust nagu liiklusõnnetuse helisid loos „Demon” täiendas ühel hetkel tuletõrjealarmi töölehakkamine, mis kogu etteastesse nagu valatult sisse sõitis. Istumissituatsioon, üksik valgusvihk ja Dean Blunt oma lavaatribuutika lakoonilisuses, ümbritsetud dramaatiliste kooripartiide ja kurjakuulutava muusikaga, tekitas tunde, justkui oleks tegemist stand-up draamaga. Kõik oli professionaalselt paigas ning kogu esitus kinnitas järjekordselt fakti, et näiliselt lihtsate vahenditega on võimalik luua midagi niivõrd müstilist. Taoliste kontsertide süvenemist vajavas kontseptsioonis võib muusika kuulamine lõpuks muidugi rahutuks muuta ja väsitada, aga Blunti „Redeemerit” väga teistsuguses live-võtmes kuulata ei oskakski.

Patud on pärast eilset loodetavasti mõneks ajaks lunastatud ning uudishimu, kes järgmise Kino Sõprus Live’i raames Tallinnasse kohale tuuakse, ajab juba praegu üle.

Pildistas Renee Altrov.

Galerii