Visuaalne läbilõige tantsupidudest Eestis läbi möödunud sajandi.

Näokatte peo kuulutus aastast 1919. Foto: Karilatsi Vabaõhumuuseum

See lugu saab alguse noore Eesti Vabariigi perioodil toimunud detailideni struktureeritud eeskavaga pidudest ning lõpeb uue aastatuhandega, mil väikeste alternatiivse tantsumuusika ürituste kõrvale ilmusid mitme tuhande osalejaga ohjeldamatult hedonistliku õhustikuga reivid.

Sajandi vältel on see, kuidas ja miks me tantsime, palju muutunud. Sada aastat tagasi oli tantsuõhtutel osalemine enamasti pidulik, planeeritud, sotsiaalne ja harjutatud tegevus. Järgiti õpitud sammukombinatsioone ja rangeid etiketireegleid. Tänapäeval on peokogemus rohkem argine, spontaanne, individuaalne, endassevaatav, muusikalise impulsi mõjul hüplev, õõtsuv, nõkutav. Me oleme nüüd rohkem individualistid, tantsime üksi ja vaatame DJd või põrandat, kuid soovime seda kogemust endiselt kollektiivselt ja ühises ruumis jagada. 

1924. aastal kirjutas Juhan Vilms[1], et tants on küll tervisele väga kasulik lõbu, kuid oluline on, et seda tehakse „korralikult ja puhtas õhus, viisakas seltskonnas ja ümbruses”. Tantsimist reguleerivale moraalsele kontrollile lisandus nõukogude ajal ideoloogiline kiht. Jenka, disko ja muud Lääne tantsud pressisid end aegamisi küll raudse eesriide alt läbi, kuid vaba aja veetmine jäi endiselt ideoloogilise kontrolli alla. Taasiseseisvunud vabariigi algusaastatel meil võrsuma hakanud klubikultuur oli aga esialgu niivõrd kitsa ringkonna nišš, et seda ei taibatudki mõnda aega kuidagi reguleerida. Aga nii nagu pole saja aastaga muutunud soov ja vajadus jagatud ruumis tantsides aega veeta, ei ole vaibunud ka arutelud, mil moel, kus ja mis kell sobib või üldse tohib tantsida.

Pidu taluhoovis setode ja sõjaväelastega, 1920ndate lõpp – 1930ndate algus. Foto: Vladimir Ress / Setomaa Muuseumid, Värska Talumuuseum

Tartu Kunsti ja Kirjanduse Klubi organiseeritud raamatuaasta Viie ball Vanemuise teatris Tartus 2. novembril 1935. aastal. Video: Konstantin Märska / Rahvusarhiivi Filmiarhiiv

Tantsupidu 30ndatel. Foto: Paul Pinna fotoalbumist / Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Kunstirahva kevadball 1960. aastal. Video: Tallinnfilm / Rahvusarhiivi Filmiarhiiv

Jenka tantsimine 1965. aastal. Foto: Kalju Suur / Tallinna Linnamuuseum

Abiturientide ball Lillepaviljonis 1970. aastal. Foto: Oskar Juhani / Rahvusarhiiv

Vabariiklik diskorite atesteerimine 1979. aastal. Video: Tallinnfilm, režissöör Reet Kasesalu, operaator Nikolai Šarubin / Rahvusarhiivi Filmiarhiiv

Koolinoorte disko 1984. aastal TRÜ spordihoone kõrval. Foto: Taivo Kersna

Tartu 3. keskkooli pidu 90ndate alguses. Video: Marko Kiljak

DJ Vadja Lahari 90ndate alguses Tallinnas Kodulinna Majas. Foto: Villu Kraan

Foto: Villu Kraan

Pidu 90ndate Tartu alternatiivse klubikultuuri ühes põhibaasis Varjendis. Foto: Peeter Paasmäe

Teine oluline koht Tartu 90ndate klubikultuuris oli Illusioon. Foto: Peeter Paasmäe

Lu:ki live’i pidu 1995. aastal Illusioonis. Video: Virko Veskoja

Cop Killa pidu 90ndate keskpaigas Mai keskuses Pärnus. Tartu hiphopi-mehed Cool D taustatantsijate rollis. Foto omanik Bach koos Cool D, Marxi, Ero, Kopu ja Lille-Tomiga

Tartu Freedom Parade 2000. aastal. Video: Tartu Vypuskniki YouTube

Galerii

[1] Vilms, J. 1924. Lõbukultuurist. 

Karin Leivategija on visuaalantropoloog, kes uurib ERMis teadur-kuraatorina linnaööd ja peab Instagramis kontot @ookoht (Öökoht).