Loodusjõudude kiusust hoolimata pakkus Helsingi suvine tõmbenumber, festival Flow ka sel aastal kogemusi nii toidu, kunsti kui ka muusika osas ning viis tõdemuseni, et tõeline maailmamuutmine toimub hoopis mujal kui masse meelitaval pealaval.

Reede. Festivalialale lähen põhjaliku ettevalmistusega. Ilmateade uuritud, minimärkmik, pastakas, soojad sokid, kamm ja vaid kolme kaardiga rahakott kõhukotis kaasas. Jopetaskus tühi ja märgeteta pudel vee jaoks, teises taskus telefon. Saan kätte oma pressikaardi, -paela, festivalikaardi ja vahetan ilmet: nüüd olen kohal! Võtame kohvi, tutvume lavade paigutusega, toidutelkidega ja teen esimese valiku. Kodulehel tunduvad tõesti vinged toidud, minu esimene söödud pada täidab, kuid on tavaline.

Ühes varjualuses on tohutul hulgal lõikelilli, peamiselt kipslille, kobarroose ja muud romantilist. Varjualuse all on suur hulk inimesi, kes endale traatkonstruktsiooni ümber pruudipärgi punuvad. Kui mõne aasta eest viidati Positivuse festivalile kui plastiklillepärgade paradiisile, siis Flow pärislillepidu on omakorda vastupidine nende muidu jätkusuutlikule mõtteviisile – suur hulk lõikelilli pärjas rohkem kui üks päev ei kesta. Juba lähenevad festivali vabatahtlikud, kes kätega maast kroonlehti kokku korjavad.

Pärast erinevate soome artistide kontserte ja Clara 3000 setti jõuame Laura Cannelli esinemisele, rütm veel eelmisest etteastest kehas. Laural on suul kaks plokkflööti ning loo tõusud ja taganemised käivad mere rütmis. Kontsert on siseruumis, õhku pole siin üldse, õuest kostuv suvaline tümps kostab sisse. Laval on naine, kes täidab ära palju suuremad ruumid, on oskused ja helid, mida kuuldes ma tavaliselt südamest nutma hakkan, aga siin läheb see lihtsalt kaduma.

Aphex Twini esimese loo ajal on lava ees suudlejad: uue aja romantika. Nagu kirjeldati Flow festivali lehel üht soome noortebändi: kui kelleski on nii palju juustusust ja nooruslikku kaasahaaramisvõimet, ei saa nad olla halvad. Just nii on Aphex Twiniga, kes mulle alati esimesena pähe ei tule, kui muusikat valin. Olen õnnelik ja keset head heli. Mees minust vasakul on imeline tantsija, kelle liigutused peegeldavad peennüanssideni elektroonika hetkeks aeglaseks tõmmatud detailirohkust. Tema liigutused just siis särama löövadki, kui kõik teised seisatavad.

Teine eine. CocoVi kinoapada, erinevad hummused, india pähkli kaste, juurikad. Õnnelik toit ja keha peab pikemalt vastu. Mulle hakkab kohale jõudma ka Flow üldine põhimõte: on biolagunevad nõud ja söögiriistad, on biolagunevad kohvitopsid ja -kaaned. Ilus!

Laupäev. Kohtun enne festivali Teurastamos tuttavaga. Hoovis, mis on segu Telliskivi Loomelinnakust ja Aparaaditehasest. Seal on peen kohvikoht, vegan jäätistekoht, oma F-hoone ja Lugemik, kuid olemuselt meenutab kõige enam Kultuurikatla hoovi oma rahulikumas püüdlikkuses.

Kõhukoti rihma vahel ripub XL-vihmamantel, riided on kihiti, jalatsid on juba ette sellised valitud, et kiiremini kuivaks. Hommikuses ilmas puudub igasugune oht.

Sisenen Midori Takada kontserdile kahekümne neljandal minutil. Samasse siseruumi, mida on raske ventileerida. Perkussoonide pikad, ühel toonil vibreerivad helid annavad ruumis olevale haudvaikusele rütmi. Nagu hingata järjest välja kaheksa muusikatakti jagu. Nagu hingata aknale ja jälgida kannatlikult, kuidas veeaur kaob. Niivõrd väljatöötatud kompositsioonide kuulamiseks peadki olema palju intelligentsem kuulaja kui lihtsalt lasta end rütmimuusikast haarata. Lugude vahel püsib sakraalne vaikus, kontserdiga kokkumängiv palavus ja austav kuulajaskond. Sorry guys, see siin on palju huvitavam ja maailmamuutvam kui pealaval massidele minevad esinejad. Mees mu kõrval proovib käega ühe loo taktimõõtu kindlaks teha, kuid Takada keerulisus ja vahelduvus paluvad vaid end usaldada. Usaldan ja igatsen ilust nutta!

P.S. Kontserdikuulamisreeglid. Esimene ja elementaarne: hoia telefon sellisel kontserdil hääletuna.
Teine ja edasijõudnud kuulajatele: ära näri nätsu. Matsutamine häirib tohutult.

Kolmas eine. Roots Helsinki. Taldrik näeb ilus välja, kuid on sama lihtne, nagu oleks juurikad otse peenralt taldrikule pannud, 12 eurot hinnaks. Jääkülm ja pingutamata.

Tähelepanek Flow riietujatest. Siin on mingi värk suurevõrguliste sukapükstega ja peamiseks meigiks on silmade ümber kleebitud sätendav puru. (Praegune trend ühte Soome YouTube’i staari järgida). Muidu on pilt rahulik. Näiliselt on esimese aasta flow’tajatel üle õla Marimekko kangast kott, kogenumatel käijatel juba kõhukott, et käed vabaks jätta, ainsaks põhjamaade seljakotitüübiks/lapsevanematel nagunii Fjällräven. Riietumises on praktilisus hakkanud õnneks moodi minema, on vaid vähesed, kelle iseolemises nii palju ilu on, et kontsert neid pigem häirib. Selleks on Flow mitu selfie-seina ehitanud.

Vahepeal antakse tormihoiatus.

Rootsi räppari Silvana Imami suurele täistelgile minev etteaste paneb publiku kaasa kiljuma iga loo ajal ja vahepeal. Kelle hüüdele: „The storm is coming,” vastab publik hääle ja karjetega, mis kõlab ise nagu tugevaim suvetorm. Siin kontserdil olen ilma rootsi keelt mõistmata nagu näljane toidu pilti vaadates. See sama oletatav torm on just siin telgis. Ma ei karda, ma imetlen!

Jaapanlane Soichi Terada tantsib laval kaasa ja meenutab oma show’ga Ventolini, 2016. aasta Tallinn Music Weekil kuuldud tšehhi artisti. Kui oled imikueast väljas ja iga asi enam naerma ei aja, kuula ja vaata Soichi Teradat ja proovi sama uuesti. See mees on sulle rohkem kui poolele teele vastu tulnud ja hüppab maailma laieima naeratusega lava äärel ringi.

Päris torm ja tükiks ajaks ära jäetud kontserdid laupäeva õhtul. Õhk on elektrit täis ja ehmatusjärgne. Neljas eine, lambaga lavašš, liha käib suus ringi. Katkestan oma festivalipäeva ja jätkan mõne tunni möödudes hoopis Kaikus, klubis, kus tundub, et Flow’st lähtuvalt mängib teravam artisan-elektroonika.

Kokkuvõte teise päeva õhtuks. Ühistualetid on endiselt väga puhtad, paberit on alati. Kätepesuvett, seepi ja kätedesinfitseerimisvahendit on kogu aeg olemas. Tualettide ala ümbritseva aia küljes ripub ka paar peeglit. Festivali alal sorteeritakse prahti, ma ei ole näinud ühtegi üleajavat prügikasti. On olemas eraldi kraanid joogivee võtmiseks. Kui laupäevaõhtused kavamuudatused kõrvale jätta, on maksimaalne kontserti hilinemine olnud kolm minutit lubatust hiljem!

Kolmas päev festivalil. Pühapäeva perehommik. Kohe peasissepääsu juures on saba naisi ja tüdrukuid, möödudes näen, et ootavad meikimist. Hiljem näen inimringi: jagatakse õhupalle. Lapsi on tõesti päris palju, eriti süleskantavaid, täissuuruses kõrvaklappidega.

Soome artist Ona Kamu annab kontserdi hoopis teistsugusel laval, 360-kraadisel Bright Balloon Stage’il, näiliselt hoopis teistsugusele publikule. Meid on siin väga-väga vähe, on pühapäev ja kell 14.30. Perepühapäev vol 2. Rida tagapool karjub tüdruk terve loo vältel. Siinsed helid ja muusika ootavad justkui vaakumis ruumi. Praegune tuul ei mängi kontserdile kaasa, kui just… saaks tuult kontrollida. Põnev esitaja, vale lava.

Viies eine, ringvorst mustade burgerisaiade vahel. Näeb vähemalt efektne välja.

Verneri Pohjala soome kvaliteet-džäss läheb täistribüünile, kõigile selle vahedele ning esisele. Muusikas on keerulisust, tihedust, on õhku tiheduse vahel, on esimene, vaid üksikutest käikudest koosnev soolo ja ma tean, et olen seda kuulates rikkamaks saanud. Muusikas on minekut. Enesekontroll versus usaldamised: iga kolmanda soolo järel tuleb minu silmist lahmakas pisaraid. Verneri Pohjala bänd on kõige rohkemate nurgatagustega loojad seni kuuldutest. Kõige rohkem ootamatuseid, samal ajal kuulajale avatud muusika. („Nurgatagune” – viide Eik Hermanni mõtetele 2016. aasta Artishoki Biennaali ajal.)

Silmad ja meel järgnevaks pärani, lähen ja söön heeringat kadakamarjamarinaadis. Elustiilis pole enam küsimusi. Kuues eine ja selle aasta kõige tugevam toiduelamus! (Jah, ma olen toidufanatt). Otse Flow lehelt, „Napue Gilakka” Neighbour Bistrolt: Baltic herring marinated with Napue gin and juniper, smoked bream mousse and pickled vegetables. Ühtlasi ka seni odavaim toit.

Hindi Zahrat on YouTube mulle korduvalt esile seadnud, kuid umbes kolm kuud tagasi õnnistas ta mind ka Fatoumata Diawara täisplaadi-soovitusega. Nüüd olen siin koos helide ja häälega, mida kuulates iga kord uue kvaliteedi leiad. Kuulan suu lahti ja kummargil, nagu võiks tume aines minust läbi tuhiseda. Ei, seekord on see marutugev naisenergia, mida nemad kaks, Marokost ja Malilt, sel laval koos bändiga esitavad. Hetk hiljem: äkki ma olen olnud pime, kuid pole näinud kedagi kaks korda lavale tagasi kutsutavat.

Võtsin ühendust ühe esineja pressiesindajaga, teist proovisin kätte saada läbi korraldustiimi, kuid ta on intervjuudest ära öelnud, kolmanda poole oma küsimusega ma pöörduda ei julge. Kirjutan need siia.

Midori Takada ja „Mis on kõige väiksem heli, mis väärib lava?”
Soichi Terada ja „Kuidas jagada armastust?”
Ona Kamu ja „Kuidas kontrollida tuult?”

Fotod: Teddy Puusepp

Galerii