Kui avastad end ühel hetkel mitu minutit järjest vee alla kastetavate lillede graatsilist koreograafiat või vanaema köögilaualt näpatud ja põlema pandud laudlina vaatamas, taustaks kõlamas tume, müstiline ning ürgse maiguga helitsunami, mida omal ajal vabalt viikingitele adrenaliini mõttes rüüsteretkede soundtrack’iks võinuks pakkuda, oled sa ilmselt sattunud Forest Swordsi kontserdile.

Olin lugenud, et Matthew Barnesi laive kiidetakse taevani ning artist on väga andunud visuaalidele, mille üheks näiteks on ka „Engravingsile” lisatud, muusiku poolt kogutud kollaažidest ja enda tehtud piltidest kokku pandud fotobuklet, mis kuulajale kogu albumi loomise protsessi lähemale aitaks tuua. Varem on suutnud mind sellisesse hüpnotiseerivasse ja silmi stagneerivasse seisundisse (ja ma ei räägi siin magama jäämisest, eksole) viia ainult Massive Attack, Animal Collective ja Sigur Rós, aga sorry, mehed, te olete nüüd hetkeks ajalugu, sest see, mis eile Sõpruses toimus, oli maailm omaette.

Valgele linale projitseeritud visuaalid, mille seas võis lisaks eelpoolmainitule kohata veel pendlitena kõikuvaid kaelaehteid, õudusfilmidest tuttavat mustade juuste taha peitunud tütarlast, veealuseid liivatolmuplahvatusi, värvipritsmeid ning mustvalgeid kaadreid voolavast veest ja lehtedest, tekitasid tunde, et tegemist ongi endale maailma parima heliriba saanud filmiga.

Pildi ja muusika sümbioos oli nii jõuline – nagu istukski selle sama mäe otsas või keskkonnas, kus artist oma viimase plaadi valmis miksis. Vahepeal leidsin end mõttelt kontrollida, kas Barnes ja ta bassimängija ikka on veel laval ning siinkohal ei saa ma jälle üle ega ümber sellest, kuidas võimas muusika, paar võbisevat puulehte ja andumus, mida Barnes oma helide saatel võnkudes endast kiirgas, vabalt kogu töö ära teevad, et midagi nii vaimustavat sünnitada. Ja mida ma muidu Forest Swordsi kuulates tähele pole pannud ja mis eilsel kontserdil näiteks „Weight of Goldi” ja „Friend, You Will Never Learni” puhul kajastus, oli see, et tegemist on kiirema tempo juures ka korraliku reivimismaterjaliga. Kui oleks rohkem suurepärast muusikat hindavaid kõrvu, oleks Wirral juba ammu Thurstastoni mäe ja Thori kiviga selfie’ id tegevaid turistihorde täis.