Teistkordselt Orissaares Illiku laiul toimunud festivali I Land Sound populaarsus oli aastaga kasvanud sedavõrd, et mõned piletita jäänud võtsid üritusele pääsemiseks kasutusele ka äärmuslikumaid meetmeid. Siiski polnud vaja keskkonnasõbraliku festivali neljandalgi päeval inimkonna pärast piinlikkust tunda.

Ronisime mööda heinapalle ühe uberiku katusele ja istusime maha inimmõõtmetes linnupesasse. Loojuv päike oli värvinud mere ja kõrkjad roosaks. Paberile kritseldasin sõna „eluhääled”. See viitas lainete loksumisele, tuules sabisevatele krepppaberist meduusidele ja sõprade jutuvadale. Taamal mängis muusika.

Neljapäev oli festivali kauneim päev. Pidulistest oli kohale jõudnud vaid murdosa, pooled lavad olid veel vaiksed ja maastikukunst kerkis meie eneste silme all. Ehkki psy-pidude esoteeriline esteetika, mis vargsi tantsumuusikakultuuri tungib, ei ole just minu teetass, oli seda I Land Soundil üsnagi mõistlikult doseeritud. UV-kunsti, mandalate ja unenäopüüdjate kõrval leidsime metsast sammaldunud põdra ja pisikesed maskid; taamal ehitati värviliste klaasidega installatsioone ja sätiti hiiglaslikule kalale valgustust. Päev hiljem pandi tuli otsa üleelusuurusele linnukujule. Festivalist kõige parema ülevaate sai aga arboristi-Heiki kraanalt, mis meid nahkdiivanis öise taeva alla tõstis.

Muusikat metsas ja muulil

„Muusikalises mõttes ma nendel lavadel küll vahet ei tee,” nentis mu sõbranna ja pidin temaga nõustuma. Mäletan häguselt üht vestlust kaaslastega, kes liigitasid festival IDM ehk intelligentse tantsumuusika alla. Aga kui ma ise keset festivaliplatsi seisin ja kolmest suunast täpselt sama biiti kuulsin, ei olnud ma selle elitaarsuses sugugi veendunud.

Siiski oli ka muusikalises mõttes paar helgemat hetke, kus ühtlase tümaka vahele mõni variatsioon ära eksis. Meelde jäi alati lummav Hunt bänd, kahju ainult, et kotttoolid meid peamiselt lamama meelitasid. Tants sai suurema hoo sisse laupäeval Oopuse ajal, kus klubimuusikale lisandusid folgielemendid. Ning omaette sümpaatsena mõjusid väljatõrjutud äärealad, kus metsatukas võis mändide all muusika rütmis õõtsuda või muulil tantsides päikesetõusu vastu võtta. Sõber, kes gongihelides suples (nimelt mängiti iga päev ühe kupli all kaks tundi gonge) nentis kerge muigega, et jõudis jumalale juba päris lähedale, aga sai veel õnneks viimasel hetkel eest ära hüpata.

Mitte ainult tarbimisfestival

Keskkonnasõbralikkuse klauslit festivalil teadsin juba varem ja seetõttu kartsin, et nüüd tuleb üks tõeline ökopidu, kus saab ainult vegantoitu, zen-kohvi ja koššer-snäkke. Aga ei, kõik oli mõistlikus tasakaalus ja peamine rõhk oli taaskasutusel. Iga suitsetaja sai kaasa väikese kaasaskantava tuhatoosi. Joogitopsi pidid ostma koos esimese märjukesega ja neli päeva hiljem osteti see sinult tagasi. Ja kui kõrt oli väga tarvis, võisid oma kokteili läbi õõnsa makaroni luristada.

Õnneks polnud tegemist ka klassikalise naabruskonnafestivaliga, kus kogukonna- ja ökosiltide taha on peidetud lokkav tarbimiskultuur. Selle asemel oli piisavalt tegevust antud ka nendeks hetkedeks, mil polnud soovi süüa, juua või tantsida. Hommikuid võisid võtta vastu mõne asjalikuma vestlusringiga, kuulates näiteks Tuul Seppa ja Aro Velmetit antropotseeni üle arutlemas või Sven Grünbergi ja Ingrid Peeki muusikast rääkimas.

Hoolimata möllavast peost, suutsid külastajad end kõik need päevad vägagi viisakalt ülal pidada. Kui Guns N’ Rosese kontserti pilte vaadates jäi silma hunnik prügi, võis I Land Soundil veel neljandalgi päeval rannas lebada, ilma et inimkonna pärast piinlik hakkaks.

Kui I Land Soundile ei saa, siis suren

I Land Soundile minekust hakati minu sõpruskonnas rääkima juba maikuus. Ja hästi tehti, et nii vara see plaani võeti, sest kohapealt enam pileteid saada ei olnudki. Illiku laid mahutas täpselt need 4000 lubatud inimest ja iga uus lisandus olekski ebamugavustunnet suurendanud.

Niisiis pidid soovijad uusi viise välja mõtlema, et siiski tõotatud maale pääseda. Järelturul olla piletid müügis 200€ eest, Orissaare diivanikoha võis kuuldavasti lunastada 150€ga. Tean ka kedagi, kes aegsasti Tallinnast veekindla seljakoti kaasa võttis ja pruudiga läbi kõrkjate ujudes festivalile sisse hiilis.

Huvilised oleksid võinud end minu meelest lihtsalt vabatahtlikuks registreerida, sest nende põud hakkas küll tugevalt silma. „Poleks arvanud, et meid tõesti tööd rügama pannakse,” nurises üks, higinire laubal. Infomaja uksel seisis veidi noomivas toonis kiri, mis hoiatas neid niisama passimise eest. Teine vabatahtlik, kes alaealisena kümnest õhtul seitsmeni hommikul tööpostil istus, suutis päeval vaid elutoa tugitoolil kössitada, et end esimese kõne peale uuesti sirgu ajada. „Eks pärast fotodelt näeb, mis festivalil toimus,” pomises neist üks unne suikudes.

#ilovelife

Ainuke hetk, kui end festivalil võõrana tundsin, oli ehk reedesel õhtupoolikul. See oli siis, kui kontoritöötajate praam lõpuks saarele jõudis. Nagu puurist lastud loomad, imbusid peojanulised festivalialale ja kogu see õhk ja vaba ruum, mis ennist nii meeliülendavalt mõjus, oli korraga täidetud instagrammistaaridega. Täismeigis, suled juustes, kuldsed tätoveeringud otsa ees, vallutasid nad veeäärse Loojangu lava. Kes läks otse tantsulavale, kes tegi endast esmalt selfisid, et need siis hashtag’i #ilovelife all sotsiaalmeediasse paisata.

Kui seni olime sõbralikult looduse rütmides hõljunud, pani vähemalt reedene õhtu olukorda ümber hindama. Äsja saabunud linnarahva vahel mõjusime nagu kamp sorgus maakaid. Õnneks oli ka linnarahvas laupäevaks oma juuksed sama sassi tantsinud.

Kui ma lõpuks räsituna tagasi Tallinnasse jõudsin, olin justkui naasnud nädalaselt matkalt. Kogu keha valutas ja kõige õndsam tunne oli olla üksinda, vaikuses, suleteki all päikese eest varjudes. Ei mäletagi, millal viimati oleksin neljapäevase festivali otsast lõpuni läbi teinud. Kas nüüd just lähiajal, aga Eesti suvefestaritele võiks uue võimaluse anda küll.

Fotod: Janis Kokk

Galerii