Festivalide ülesehitus järgib alateadlikult paradiisi müüte. Ideaalis on ühendatud loodus ja inimene, keegi ei pea muret tundma ja valitseb nauding. Korralik festival pakub muidugi ka naudingust puhkamise võimalust. Tänapäeva ühiskonnas on kollektiivse naudingu kvintessentsiks ühine muusikakuulamine, mõõdukas alkoholi tarbimine ja piiride ületus – tutvuste loomine ning iseloomu proovilepanek. Mõned saavad elu kohta rohkem teada, mõned kohtavad hingevalu, mõned suudavad koguni tõeliselt nautida.

Intsikurmu on ennekõike koht. Kõik muu tuleb pärast seda või sellest lähtuvalt. Parkmetsa Põlva linna lõunaosas on ennegi nähtud energiate ülendava koondumispaigana või koguni Taara tammikuna. 1855 toimus siin esimest korda mitme eesti koori ühislaulmine. Ka nõukaperioodi inimeste jaoks on selle koha nimi maagiline, seostudes malevakokkutulekute, spordiürituste ja vaadikaljaga. Sel aastal teist korda aset leidnud Intsikurmu muusikafestival pole siiski sedavõrd riitus kui hipsterlik hedonism. Vanade vaibide taasloomise asemel on püsti pandud neutraalsem, kuid selle võrra ausam keskkond. Metsafestival, tõepoolest, ennekõike. Lisaks kallivõitu õllele ja toidupaladele võiks tulevikus kohal olla ka paar letti high grade sativa ja maagiliste seentega.

Just ürituse õhkõrn pretensioonitus teeb sealviibimise mõnusaks. Festival on rajatud duaalsustele. Kahele päevale jagunev programm kandub vaatajani kahel laval; üks laiv ei sõida teisele sisse, vaid jätab aega pöörata nägu ja kõrvad, nihkuda tunnise võnkeperioodiga edasi-tagasi, läbida muusika mõttes õõnestatud, kuid söögi ja heinapalli-lesila mõttes tihendatud keskpunkti kui platoo, kust avaneb kena vaade nii ühele kui teisele poole.

Tänavuses kavas oli kakskümmend kolm etteastet, peaaegu kõik neist kodumaised. Valdavalt on tegemist muusikaga, mis ei pane kuulajat hullumeelselt plaksutama, vaid plaksutab ise veidi minoorselt kusagil mändide ja diafragma vahel. Mustrite mõttes oli esindatud nii tihedam ja hõrgum (Phlox) kui konservatiivsem ja hõredam äär (Liisi Koikson). Publik on Intsikurmus vaiksem ja kainem kui mõnelgi teisel festivalil ning hinnanguliselt paari tuhande kanti jääv nautijaskond suudab säilitada omavahel-olemist, mis on suurema publiku või kõledama paigaga üritustelt kadunud.

Galerii: Priit Mürk

Galerii