Galerii: Kukemuru Ambient 2014
Lugemisaeg 2 minMuusikafestivalist Kukemuru Ambient on raske eeskujulikku reportaaži kirjutada, kuna see kogemus süüvis pigem kuhugi mitteverbaalsesse tajusfääri. Kukemuru kodusel metsalagendikul sulasid loodus ja elektrooniline ambient sümbiootiliseks tervikuks. Muusika voogas, sõbralikud inimesed vaatasid lõkkesse, puud kahisesid pea kohal ja jõgi voolas mööda sängi.
Festivaliala oli taluhoovisuurune ning selgus, et tegemist oligi ühes seltskonnasviibija lapsepõlve maakoduga. Kahe päeva jooksul võttis festival näo oma külastajate järgi, kes pehmendasid puust istumiskohti oma tekkide-patjadega, jätkasid muusikaprogrammi öise lõkkejämmiga, hankisid puudetagusesse ujumiskohta Pärnu jões kanuu ning ehitasid sinnasamasse jõe äärde presendist sauna. Paarisajapealine publikum, kus palju tuttavaid, tekitas turvalise tunde, nagu oleks üks suur hõim muusikat kuulama kogunenud.
Kukemuru fenomen hakkas selguma teise õhtu alguses Kaia Karjatse gongimeditatsioonil, mille ajal mõnikümmend inimest lava ette kogunes ja kollektiivsesse meditatsiooni süvenes. Teisel ööl viis intensiivsuse sügavikku peaesineja Biosphere, kes kattis ja vallutas metsalagendiku oma kosmiliste helimustritega. Laugude sulgedes metamorfeerusid vaimusilmas fraktaalsed kujundid, mis tundusid viivat mööda teadvusesüvikuid uue mõistmiseni. Neile andsid ainest mustrilised visuaalid, mis silmad avades tõesti kogu festivaliala justkui üheks pinnastruktuuriks moondasid.
Viimane öö lõppes uinumiseelses seisundis telgis väliseid hääli kuulates, mis kõlas justkui kosmosekumin, ent tumeda helirännaku võis tekitada ka öine esineja Kiwa.
Kahepäevasel festivalil astusid peale kümne helikunstikoosseisu üles ka Okeiko, kes viis läbi mandalajoonistamise õpitoa, ning Leho Rubis loenguga mandala arenguloost ja tähendusest. Põhiprogramm algas paraku üsna hilja, enne mida polnud päeva jooksul muud teha kui Türile ujuma ja pitsat sööma minna, mis huvitaval kombel hästi Kukemuru kogemusse sobitus: päeval leitsak ja suplus, öösel tähistaevas ja muusikarännakud. Festival, mis tundus esimesel õhtul lõkkeplatsipeona, kuhu on püsti seatud väike lava ja koroonalauake, küündis oma täie potentsiaalini teise öö kontsertide ajal, kui pimedus heli- ja valgusmustritel valitseda lasi.
Galerii: Riho Vahtras
Galerii
Samal teemal
Galerii: Positivus 2014
Kas Positivus või Negativus, polegi tegelikult oluline – igal juhul annab muusika nautimine kollektiivselt kõige võimsama elamuse. Positivuse puhul võib heaga ja tõega kritiseerida selle üha enam peavoolufestivaliks kujunemist, aga kokkuvõttes loeb see, et muusikat jagub kõigile.
Galerii: Viljandi folk
Selleaastase Viljandi folgi peateemaks olnud „Mängu” võis leida nii pillimuusikas, esinejate olekus kui ka niisama mööda linna ringi jalutades. Kui enamasti toimub suurem möll lavadel ning erilised fännid jõuavad ka õpitubadesse, siis sel korral võis isegi puude vahel muru peal mängulisi tegevusi leida ning tunda end seeläbi osana festivalist.
Galerii: Intsikurmu 2014
Festivalide ülesehitus järgib alateadlikult paradiisi müüte. Ideaalis on ühendatud loodus ja inimene, keegi ei pea muret tundma ja valitseb nauding. Korralik festival pakub muidugi ka naudingust puhkamise võimalust. Tänapäeva ühiskonnas on kollektiivse naudingu kvintessentsiks ühine muusikakuulamine, mõõdukas alkoholi tarbimine ja piiride ületus – tutvuste loomine ning iseloomu proovilepanek.