Mulle sobis Kultuuritolmu selleaastane otsus/paratamatu vajadus pidustused Telliskivisse tõsta eriti hästi – mäletate, kui külm eelmisel aastal oli!? Eriti Tartust tulnuile! Selles väiksuses oli oma võlu, kõik oli hoomatavam, lähemal, kuidagi nunnu.

Kohalikud küll natuke virisesid, et nagu tavaline Telliskivi pidu – isegi see kirbuturg on ju neil iganädalane –, aga meile oli see ju natuke eksootilisem. Lavad asusid üksteisele lähedal, aga helid ei sõitnud teineteisele üldsegi häirivalt sisse, vastupidi, hästi toredasti hakkasid koos tööle. Vaib oli ehk paremgi kui eelmisel aastal, ehkki rahvast oli vähem; siin-seal lebotasid kiisud-kutsud, maast võis leida aardeid, inimesed olid sõbralikud ja meeldivad – näiteks üheainsa mulle teadaoleva peaaegu-tekkinud kakluse lahendasid sõbralikud hipsterid kohapeal kiiresti ära, paljudki veendunud lihasööjad sõid Inspiratsiooni vegeburgereid, pinksilaudade ääres toetati sõbralikult ka algajaid, pallimeres ei diskrimineeritud täiskasvanuid jne! Mingi välifestival see muidugi ei olnud ega pidanudki olema, ei olnud murul pikutamist (aga olid võrkkiiged ja euroalustest tehtud mõnusad lebolad) ega murugi for that matter, telklaromantikat jne, väsinud hipsterid said kiiresti kodudesse unele, et järgmisel päeval jälle varakult pidustustega alustada!

Kahetsusväärselt magasin maha „aasta laivi” või „maailma parima laivi” (nagu Chungin ja Kiwa täiesti objektiivselt osutasid) ehk Rebel Angeli, sest Võluaia-lebo võttis ajataju, aga muidu olin vormis ja uudishimulik. Korraks vihastasin, kui Vennaskond „Jaanipäeva” ja „Sinise vaguniga” lagedale tuli, aga „Täna jälle me joome bensiini” natuke kompenseeris seda. St. Cheatersburgi soundcheck õnnestus ehk pisut pareminigi kui laiv ise, asjatundjad ütlesid küll, et tavaliselt on vastupidi.

Võib-olla mulle „kui kirjandusinimesele” imponeeris enimgi digital poetry slam ja üleüldse oli laupäevaks hästi komponeeritud see päevane programm, mis oligi tegelikult kogu linnarahvale kirbuturu kõrvale tasuta kättesaadav.

Kahju, et Mõisa Karneval samal ajal oli ja seega mulle kättesaamatuks jäi, aga niisugused tihedad me parasvöötme suved ju (paraku) kipuvad olema.

Galerii: Janis Kokk

Galerii