Läinud nädalavahetusel kogunesid ambient-muusika austajad Väinjärvele, festivalile Kukemuru Ambient, mis kujunes omamoodi Miyazaki filmi meenutavaks kogemuseks.

„Äkki me saame kusagilt Koerust kummikuid osta?” küsib Vova tagaistmelt.

Me olime just Järva-Jaanis poes käinud, aga kummikuteni polnud Vova seal jõudnud. Sõitsime mööda Piibe maanteed. Vihma hakkas sadama millalgi siis, kui pöörasime Tallinn-Narva maanteelt Aegviidu peale. Olime Annabeliga selleks valmis ja kummikud pagasnikusse visanud. Vova oli neid silmanud, kui võtsime tema, Andrei ja Colombina Tallinnas peale.

Koeru kirikust üle tee seisab Grossi pood. Annabel läheb Vovaga poodi kaasa, nõustama ja võib-olla vihmakeepe ostma. Nii valmis me Annabeliga ei olnud, et vihmakeepide peale mõelda. Aga mul oli usku Jörgeni antud pruuni nahkmantlisse, kunagi ta vanaema oma, mis polnud üheski rännuolukorras mind veel hätta jätnud.

„Te ei taha endale kummikuid osta?” küsin ma Andreilt ja Colombinalt.

„Ei, mul on kõik hästi. Mul on linnas muidu olemas, aga ma ei võtnud neid kaasa,” naerab Andrei.

„Aga sina, Colombina?”

„Mul on tegelikult vettpidavad saapad,” vastab ta jalgu lehvitades.

„Mul on ka mingis mõttes vettpidavad jalanõud,” lisab Andrei, „nad lasevad vett sisse ja siis lasevad vee välja.”

Ahah, no selge siis. Raadio 4-s algavad kella kolmesed uudised. Me oleme graafikust umbes kaks tundi maas. Käisin hommikul õe juures, ta valmistus oma neljakümnendaks juubeliks. Aitasin õel PA üles sättida, mille neile laenasin, mingigi panus, isegi kui ma ise kohal ei ole. Peas põrkusid K meili sõnad: „Kui peaksid olema valmis neist loobuma, võid märku anda.” Ta pidas silmas kõlareid koos mikserpuldiga, kuna Umbusi budismikeskusele kuluks see tehnika ära. Viimati nägime K-ga eelmisel sügisel, kui ta aastate eest ühiselt soetatud Peavey passiivid ja Yamaha puldi mulle Mustamäele hoiule tõi. See nägemine oli pärast Station Narvat. Vastasin K-le napilt, et nurgas see tehnika seisnud ei ole, aga võib muidugi teatepulga edasi anda, kas nad tahavad kogu tehnikat? K vastas, et kui kasutan, siis las jäävad minu kätte. Et nii on aus.

Aususest ma enam suurt midagi ei tea. Aga las ta olla. Ostsin endale Järva-Jaani Coopist selleks retkeks uue taskumärkmiku. Oranži värvi, budismi vaimus siis. Kas ma olen valmis loobuma? Andreist, Colombinast, Vovast, Annabelist…

Vova ja Annabel hüppavad tagasi autosse, Voval käes tumesinised kummikud ja punane läbipaistev vihmakeep, Annabelil näpus ka paar vihmakeepi.

„Vau, ägedad kummikud,” imestab Andrei.

„Jaa, ma arvan, et ma võin rahule jääda,” noogutab Vova.

„Te oleks pidanud nägema, kui kaua ta kaalus,” itsitab Annabel.

Ütlen Andreile, et kui ta pärast veel ümber mõtleb ja endale ka kummikud tahab, siis meil on aega, et Koerust läbi hüpata. Sest Koeru pole siiski meie lõppsiht. Lõppsiht on Väinjärve, lõppsiht on Kukemuru Ambient 2020.

*

Kitsas maantee veereb halliroheliste põldude vahel edasi. Taevast heledamaid laike ei paista, pean vahepeal kojamehed kiireima režiimi peale panema. Aga loodame, et see kõige kõvem sahmakas ei saa lõputult kesta. Märkame pärast ühe käänakut Väinjärve silti, mille külge on kinnitatud „Kukemuru Ambient”. Nonii.

Pargime auto parklasse, kus seisab juba ees ootamatu hulk masinaid. Ei oska hinnangut anda, aga mõnikümmend kindlasti. Paistab festivali moodi. Ma olen Kukemurul esimest korda, kuigi olen mitu aastat teda mõttes kandnud. Iga kord on midagi vahele tulnud. Seekord mitte. Seekord on Kukemuru üks esimesi festivale, mis koroona järel toimub. Piiranguteks on maksimaalne rahvaarv ehk 1000 inimest õues. Pole just see kategooria, mille pärast Kukemuru peaks muretsema.

Lähme piletitelgi juurde, näitame oma mobiile ja saame vastu paremale käevarrele helesinise paela. Mingeid spetsjom pressi kaelakaarte neil mulle pole, lihtne värk. Ega ma selle pressikaardiga suurt midagi peale ei hakkaks, aga olen täheldanud, et inimeste pildistamine on sellega kuidagi lihtsam, mingi tugipunkt, et ma pole siin mingi agent, vaid kultuuriajakirjanik, gonzo-reporter ja muidu kaasteeline. Kaks üleni mustas härrat raadiosaatjatega liiguvad kaugemal ringi, hoiavad perimeetrit, ühel musta sallina mask ees, aga nad on vist ka pigem lihtsalt turvamehed.

Jõuame EV100 raames järve äärde püsti pandud väikese lava juurde, mis meenutab ümber keeratud lotja. Pisut nagu Ro-Ro klubi õuebaar Narvas. A.M. Poogen tõmbab luubitud rütmide saatel kandlel oma viimase paari loo noote, mis kajavad sabiseva vihma all lavalt järve poole. Lava ees on tumeroheline kõrge varjualune, lahtiste külgedega omamoodi tsirkusetelk, kuhu inimesed on vaipade, mattide ja magamiskottidega endale pesa teinud. Mõned seisavad taeva all, sajust hoolimata.

A. M. Poogna kandlevibratsioonid kehtestavad õhustiku. Jah, see on ambient-muusika festival, siin on aega, siin on ruumi, siin ei pea muretsema, et festival kasvab liiga suureks ja kaotab oma tuuma. Kukemuru oli, on ja loodetavasti jääb nišifestivaliks. Festivali põhiloosungid nagu „vähem on rohkem” ja „lihtne eluviis, kõrgem mõtlemine” pole lihtsalt mugavad sõnakõlksud, need on võtmed üheks kogemuseks. Seekord välismaa nimesid kavas ei ole. Koroona on teinud oma töö ja fookus on kodumaisel. Ja see on väärt fookus, mis algab rahulikult ja kogub endale õhtu edenedes kihte. A.M. Poognale sarnaselt jätkab kannelde vaimus Eva Väljaots, kelle hapralt tundlikud viisid seisavad sirge seljaga karmi taeva all.

„Tuul tahab ära viia, aga muusika on õnneks kohal,” ütleb Eva järgmist lugu sisse juhatades.

Pärast teda sätib lavale Motor Tension Ensemble, üks korraldaja Kaido Kirikmäe enda projektidest, mille post-pungi draiv paneb asjale pisut teise käigu sisse. Kuulame mõned lood ära ja lähme siis telke üles panema, enne kui vihm ähvardab uuesti tugevamaks minna. Leiame omale platsi paari sanglepa alt, kohe puukuuri kõrvalt, kus ootavad mõned pakud. Peame plaani. Selgub, et Voval on kunagisest ajast pool marki alles, mida võib jagada. Andrei arvates on asjal jumet. Ta paneb oma esimese sokipaari puukuuri kuivama.

„Paljajalu ongi tegelikult mugavam,” ütleb ta, „oled loodusega rohkem kooskõlas.”

*

Tõlgin vahepeal pisteliselt Vovale ja Colombinale, mida Valdur Mikita oma loengus räägib.

„Ta räägib eestlaste olemusest, nagu alati. Sellest, et mingil põhjusel otsustas üks seltskond kunagi ammu, kui nad olid kusagilt Uuralite juurest teele asunud, et nad jäävad just siia soode keskele. Et mida see meie meelelaadi kohta nagu ütleb? Ja nõidadest räägib ka. Et osad inimesed on sündinud mingil põhjusel kuidagi tundlikumana kui teised. Ja nõiana sa vajad õpetajat. Sest üksinda ei saa, kuna see on liiga ohtlik. Ja nüüd vaimudest. Nagu järvevaimudest, et Väinjärve on kergesti vihastuv järv, et kui vihaseks läheb, siis läheb rändama…”

Siis tuleb lavale Lauri Sommer, indiaanisuled peas, pajatab indiaani lugusid ja ümiseb laule, mille ta on ära tõlkinud, pajatab sellest, kuidas valge mees on needus, mille indiaanlased on ise enda peale toonud, needus, mis hävitab kõik, mis ta tee peale jääb, orjastab rahvad ja metsad, unustab oma silmad ja kõrvad, unustab, ega pane tähele. Ja ehk on soomeugrilastes pisut indiaanlast veel alles, kui me koos Ameerikamaa indiaanlastega kusagilt sealt Uuralite juurest lõpuks pärit oleme, nagu mõned teooriad väidavad?

„Vau, kes see kutt on?” küsib Andrei, kellele eesti keelt tõlkima ei pea.

Lauri ise läheb pärast oma esinemist Elis & Öö Klubi saatel tantsima, veel üks Kirikmäe projekt, küll märksa helgema süntpopi elementidega, täitsa omal kohal pööre, nüüd kui Lauri vihmajumalatele mõeldud laulud on saju hoogu tagasi tõmmanud.

*

Mingi niit jookseb tervest sellest päevast-õhtust-ööst läbi. Olgu pealegi see justkui otsatu tuul ja niiskus, mis pillid häälest ära ajab ja elektroonika segi lööb. Olgu pealegi, et sooja hoidmiseks tuleb külastada Väinaka Lafkat festivali poolsümboolselt markeeritud ala taga, arhetüüpilist burksiputkat, kust saab termosetäie teed ühe euro eest (ja korraliku taldrikutäie friikaid kolme euro eest, kui vege-wrap festivali toidukaubikust on juba söödud). Jah, see pole suvise õhtupäikesega rannaidüll, aga see on lihtsalt üks teine kogemus, mis pole kvalitatiivselt kuidagi nõrgem. Ja see teisesus liidab kokku inimesed, kes olude kiuste on kõik omadel kaalutlustel kohale tulnud. Need, kes siin kohal on, on tõesti kohal. Või on juba sisemiste seiklustega jõudnud kuhugi kaugustesse, sest siin võid sa terveks festivaliks leida enda koha, heita pikali, lihtsalt olla ja rännata helide toel kuhugi võngete südamesse, ilma et sa peaksid muretsema, kas keegi sind imelikult vaatab.

Erki Pärnoja ajaks sätime end pärast telkide juures rahupiibu suitsetamist tagasi lava ette. Väike helesinine taevalapp ilmub pilvede vahelt välja. Erki on hea nagu alati, aga ta on Kukemuru jaoks midagi lisanud, läheb nagu edasi, laseb teemadel kauem õhus olla, arendab, kasvatab, hoiab.

*

Õhtu hämardub. Kõik hakkab kuidagi kiiremini mööduma, ühes voos, nagu me oleksime sattunud mõnda Miyazaki filmi, kus ühel hetkel avastad ennast pisut teisest reaalsusest, kus vaimud pole enam jutud, vaid käegakatsutavad tegelased, kellega koos tuleb läbida üks teekond.

„Kuulge, tüübid, kas te näete ka järvevaimu?” küsib Andrei, „vaadake hästi ettevaatlikult, ta on meie selja taga puude all.”

Me vaatame nii muuseas üle õla ja näeme, kuidas jah, tsirkusetelgi taga puu all lamab tumerohelises presentrüüs ja vetikamütsis järvevaim. Täiesti liikumatult!

„Kust ta tuli?” küsib Vova, „enne teda seal ei olnud.”

„Ilmselt tuli ta järvest,” pakub Annabel, „vaatas, et peaks olukorda kontrollima.”

„See on täiesti loogiline,” arvab Colombina, „mulle paistab, et ta on festivalile oma õnnistuse andnud.”

Väga võimalik. Ta sai ju näha, kuidas Silver Sepp võlub endale omaselt rütme välja roostes ankrutest ja vanadest aerudest. Ta sai tunda, kuidas Meisterjaan tõmbab inimesed oma peavarjude alt välja psy-ambient-techno saatel šamaanitantsu lööma. Ja õhtu lõpuks sai ta kuulda, kuidas Ruumi tummised helimaastikud süübivad aina tumedamatesse ja karmimatesse abstraktsiooniväljadesse, et viimasena üles astunud Wondering O võiks juhatada retke harmooniliselt helkivatesse ja tähendamissõnades kulgevatesse rütmidesse.

*

Seisame öö käes paadisillal vihmavarjus ja vaatame selle kõige peale kaugusest, kust paistavad lavakaare all tiirlevate värvide järvekaldani tõmmatud varjud. Minu ja Annabeli kehad on pärast ujumist uuesti soojad. See oli meie kõigi selle suve esimene festival ja see oli meie kõigi esimene Kukemuru.

„Jaa, see oli kindlasti midagi. Ma jõudsin vahepeal terve oma elu ümber mõtestada,” mainib Vova, „ja need kummikud on ilmselt aasta investeering.”

Andrei naerab ja liigutab varbaid. Ta pilk peatub rahutul järveveel ja vabaneb.

„Vau, mida festivali. Täiesti üle ootuste,” võtab ta õhtu kokku, „ma annaksin sellele 15 tähte 10-st.”

Fotod: Oliver Berg, Annemari Parmakson

Galerii