UIT on taas(kord) läbi saanud, rattaga on Tartule tuur peale tehtud, film metsas vaadatud ja pidu metallivabrikus peetud. On tantsitud tühjas korteris, on vaadatud selja taha ning nähtud kummalist helendavat kuupi. Jälgitud ja järgitud lendavat kassi ning tuuritatud mööda maju, saunu ning linnamüüri.

Linnaruumiga mängimist, sellele uue tähenduse andmist alustati juba esimesel päeval. Õigemini võibki seda pidada selleaastase UITi suurimaks ümbermõtestamise katseks. Poole kümneks oli Raekoja platsi kogunenud märgatav arv inimesi, kes hoolimata (ilmselt tehnilisest) viperustest kella kümne ajal ringkäigule sammusid.

UITi avalöök, Brasiiliast saabunud VJ Suave oma „liikuva installatsiooniga” viis inimesed teekonnale mööda linna. Raekoja platsist alanud, mööda Vallikraavi tänavat üles liikunud ning hiljem Kuradisilla ja Inglisilla alt läbi läinud installatsioon muutis kindlasti nii mõnegi (noore) vaataja jaoks linna elavamaks ning mängulisemaks. Lendavad loomad, kõndivad inimolevused ning kõige tipuks üks merineitsi ja ükssarvik äratasid vanad majaseinad ellu, projitseerides neile ja neisse liikuvaid kujutisi. Vanadest majadest said nooruslike tegelastega aiad, suurtest seinadest troopilised metsad.

Sarnase mõtestamisega tegeles ka traditsiooniline Tour d’öö, mis annab linlastele tagasi nende tänavad. Võimalus sõita rattaga teedel, kuhu ilmselt muidu ükski mõistlik rattur oma jalga ei tõstaks, annab vastuse küsimusele, miks kogunevad inimesed ühel õhtul kindlaksmääratud parklasse ja otsustavad üheskoos sõita läbi pimeda Tartu. Tour d’öö puhul on alati olnud oluline ka marsruut, teekond läbi linna. Seekord kulges tee teispoolt jõge ehk Ülejõel, Raadil, Annelinnas ja Ihastes. Ideaalne teekond kulgeks muidugi läbi kõigi linnaosade, andes sõitjale võimaluse vaikselt kulgedes linnast terviklik (arhitektuuriline) pilt saada, kuid samas moodustubki kõikidest Tour d’öödest üks tervik, mis lõpuks ehk ka kogu Tartut katta suudab.

UIT ei piirdunud muidugi ainult välise ruumi mõtestamisega. Neljal päeval võis siseneda beetareaalsusesse, sürreaalsesse korteripittu. Veel valmimisjärgus kortermaja katusealusesse kogunenud inimesed võisid kogeda teatavat kehade interaktsiooni ruumiga. Kehad täitsid kord akna, siis uksetühimiku, kõndisid laes ning lõpuks täitsid ruumi oma tantsuga. Ja kuigi „pidu” algas juba kell kuus õhtul, tõusid lõpuks maast püsti ka kõige tõsisemate nägudega kehad, et oma olemasoluga ruumile säravamat ilmet anda. Seega kui alguses üritasid inimesed oma eksistentsi põhjendada baarist soetatud (kusjuures väga maitsva) spetsiaalse kokteili joomisega, siis neste otsa lõppedes olid kõik sunnitud peoga suhestuma, tantsima või lahkuma. Seega tantsiti.

Ruum ja väärtus

UIT kui (linna)ruumi ümber mõtestav festival võiks ehk ka silma peal hoida, kas tänu sellele kunstilisele-tantsulisele ruumikäsitluse ja -muutmisele kerkib lähiajal kinnisvara hind. Kas üks ruum (kunstiline) suudab mõjutada teist (ühiskondlikku) ja mil määral, mis ulatuses? Suuremates linnades on sarnane protsess tuntud gentrifikatsiooni nime all ning kui üldiselt on sellel negatiivne kuvand (sest keskklass tõrjub lõpuks kohalikud elanikud piirkonnast eemale), siis Tartu kontekstis oleks huvitav jälgida sarnase ruumi tekkimist. Esiteks selle poolest, et ühte kohta koguneks suur hulk Tartu kunstiskeenest ning teisalt tekiks Tartusse hiljem teatav eliitrajoon, mis püüaks oma identiteeti (ehk kunstnike loodud õhustikku) säilitada (ja selles üsna tõenäoliselt ka õnnestuks). Ilmselgelt on muidugi ühest tantsulavastusest vähe, et midagi sarnast esile kutsuda. Samas annab selline väiksemahuline katsetus ehk aimu, kas eelmainitud protsess Tartus üldse võimalik oleks.

Muidugi ei saa UIT hakkama ka ilma traditsiooniliste tuuride, installatsioonide ja lõpupidudeta. Kiire ülevaatena mainigem, et see aasta tehti tiir peale Tartu avalikele saunadele, Arhitekti linnaosale (ehk Arhitekti, Nisu, Maisi ja Rukki tänavatele) ning Tartu linnamüürile. Vähemalt viimasele (tasuta) toimunud ringkäigule oli meeletust palavusest olenemata kohale tulnud märgatav hulk linnarahvast.

Installatsioonidest võis päeval linnaruumis märgata kolme musta „kasti”, mis vaataja nägemisväljaga mängisid ning öösel juba kaugelt märgatavat helendavat kuupi. Installatsioonidest mahukaim oli Liikuva Peo ajal üles seatud heliinstallatsioon Maarja kirikus, mis ilmast ning sellest tulenevalt viimasel hetkel tehtud ajalistest ümbermuudatustest hoolimata palju rahvast kohale tõi (ning mistõttu siinkirjutajal ka installatsioon lõpuks nägemata jäi). Hiljem sai juba mahajäetud metallitehases nautida Argo Valsi kontserti ning pidu hommikutundideni.

Liiga vähe juhuslikkust

Kui esimesed uitajad viis aastat tagasi olid pigem kõhklevad, kolmandad uitajad tundsid ennast juba kindlamalt, siis nüüd viiendal uitamisel näib aga, et see kindlustunne mõjub festivalile siiski pärssivalt.

Sel aastal võiski puudust tunda teatavast sattumuslikkusest, mis eelnevalt näib UITiga enam kaasas käinud. Pean silmas võimalust kogemata otsa komistada suurele mustale kastile või näiteks nupule, mida vajutades midagi juhtub. See aasta täitsid seda rolli küll kaks iseseisvat installatsiooni, kuid oma mastaabilt ei anna neid eelnevate aastatega väga võrrelda. Otsa võis kõige enam komistada liikuvatele tegelastele seinal, aga siin näib paradoksaalselt seda „sattumuslikkust” pärssivat asjaolu, et UIT on viimaste aastatega saanud vägagi populaarseks. Inimeste hulk, kes kogunesid Raekoja platsi (eelnevalt Nõukogude väljaku, Hitleri platsi ja Suurturu nime kandev kant, nagu Tartu linnamüüri tuurist teada võis saada), olid ilmselt korraldajatelegi üllatus. Tartu tänavad ummistusid, kohati oli keeruline näha, mida projitseeritakse. Kui palju juhuslikke möödujaid selle rongkäiguga liitus, ei tea, aga ilmselt nii mõnigi lõi suure massi ees araks ning põgenes tagasi argisesse linnarutiini.

Parafraseeridest ühte tuntud eesti teatritegelast, võiks öelda, et üks festival võib saavutada tuntuse, tähelepanu ja kindluse linlastes viie aastaga, aga siis tuleb juba esitada raskem küsimus: kuidas minna edasi, kuidas jääda püsima või kuidas ja kuhu areneda?

Suvel võib Tartus nautida nelja suuremat kultuuri- või kunstifestivali: Tartuff, Draama festival, Stencibility ja UIT. Kui Draama festival võlub oma jõulisusega, tuues ühte (võrdlemisi väikesesse) paika kokku nädalaks Eesti suurimad (ja parimad?) teatrid, Tartuff ühendab inimesed anonüümselt üheks tervikuks Raekoja platsile kerkinud hiigelkinos, siis Stencibility on jõudmas oma formaadilt UITiga võrdlemisi lähedale. Mõlemad üritavad mängida linnaruumikontseptsiooniga, Stencibility tegeleb vaid rohkem kunsti ja avaliku ruumi vahelise suhtega.

UITi trump võiks olla aga inimestes, linnaruumi täitvates indiviidides. Linnaruumi ei koosne teadagi vaid meid ümbritsevatest tänavatest ja majadest, vaid ka inimestest, erinevatest iseloomudest, kes täidavad ruumi kõikjal: tänavatel, parkides, kõrvalkorterites, koolides, kõrvallaudades. UIT on võimeline need inimesed kokku tooma nii, et neid ei üldistaks üheks massiks, vaid võimaldataks kohtumisi ja kokkusattumisi eri paigus eri kohtades.

Üldiselt tundubki, et UIT ei ole vägivaldne, pealetükkiv, tähelepanu nõudev (nagu paljud teised festivalid), vaid vastupidi, ta hiilib vaikselt ligi, tekib, muudab märkamatult ruumi, vaikselt kõigutab inimese taju, toob kokku eri inimesed ning alles hiljem mõne aja pärast võib aimata, kuidas kõik mõjus, suutes saadud kogemust nüüd juba perspektiivilt hinnata.

Seega soovin edu järgmise UITi korraldajatele, lootuses, et UIT suudab järgmine aasta veelgi saladuslikumalt linnatänavatele, mahajäetud angaaridesse ning ehitusjärgus korteritesse hiilida, kaasates võimalikult palju just juhuslikke uitajaid, kellele koduteel üks erakordne tajuelamus või ruumikogemus pakkuda, tõmmates nad hetkekski välja sellest igapäevaelu varjutavast rutiinist.

Oliver Issak on semiootika ja kultuuriteooria tudeng Tartus.

Fotod: Hanna Samoson

Galerii