Loodetavasti ei jää nädalavahetusel Narvas aset leidnud Station Narva vilgatuseks EV100 kingitustekuhjas, vaid toob piirilinna uusi hoovuseid ka edaspidi.

Nädalavahetusel peeti idapoolses piirilinnas esimest korda muusika- ja linnakultuurifestivali Station Narva. Kolm päeva üritusi hõlmas endas erinevaid lokatsioone üle linna, põhipunkt asus postindustriaalses (sõna otseses mõttes, kuna aktiivne tootmistegevus on juba mõnda aega lõppenud) tööstuskompleksis Kreenholmi saarel, keset Narva jõge. Kuigi publikule oli kogu alast avatud vaid kübeke, oli toimumispaik ise kahtlemata üks põhifaktoritest, mis inimesi festivali juures köitis.

Peaesinejad, heliliste düstoopiailmade looja, itijumal Actress, uue laine alternatiivbänd Echo & the Bunnymen ning raugematu trip hop’i legend Tricky, olid kõik Suurbritanniast. Tähelepanu oli samuti kohalikul muusikal ning mitmetel artistidel Venemaalt, Soomest ja mujalt. Lisaks muusikaprogrammile võis külastaja kavast leida palju muudki: ettevõtluspäev Narva kolledžis, kolmkeelne püstijala-etendus, näitused ning avalikud arutelud Narva kunstiresidentuuris, minikontserdid linnalavadel, Kreenholmi giidituurid ja festivali koomale tõmbav perepäev. Kuigi, pääse stand-up’ile ning Kreenholmi ekskursioonile tuli lunastada eraldi piletiga.

Krüptiline ning värviküllane boheem Narva

Kõndinud üle festivalitulukestega valgustatud silla ning läbi lühikese tunneli, avanes Joala vabriku gigantne sisehoov, millest veerandi hõivas lava-ala. Festivali audiovisuaalne osa algas kavamuudatusega, haigestunud Jenny Wilsoni asemel kolis esimesest hallist avaaktiks pealavale Shortparis. Peterburi koosseisu etteaste iseloomustas ühtlasi ka kogu festivali kulgemisviisi: eklektiline, tumedaid kõlasid esindav, kergelt teatraalne ning vahelduvalt tempokas.

Station Narva menüü koosnes vaheldumisi upper’itest ning downer’itest: hiphop ja rokk vaheldusid indie ja eksperimentaalmuusikaga. Ometi oli artistidel mingil moel ühisosa – nad sobisid lootusetusse tööstusmaastikku – ning ühelt lavalt teisele liikudes ei pidanud külastajad ülemäära pingutama, et uue esineja vaibi tabada. Ümbritsev avar tühjus ning aastakümme või enamgi kasutuna seisnud siseruumid olid taoliseks sündmuseks ideaalsed. Kõige paremini avaldus see laupäevaöise Una Bomba 50+ esinemisega, kes lähenes oma elektroonilise nirvaanaga noise-muusikale ning pikk, sammastele toetuv hall muutus võimenduva heli ning valguse mõjul reiviplatsiks. Samasugust crescendo’t, ainult et hiphopi riimivõlumise võtmes, suutis festivali teisel päeval tagada ka Guesthouse.

Ent muusikalised etteasted ei piirdunud ainult Kreenholmiga. Kahe põhiasukoha, Kreenholmi linnaku ning Ro-Ro klubi vahet sõitis öö läbi marsabuss (kuhu vaatamata grupi suurusele alati kõik mingil moel ära mahtusid). Kui vana tekstiilivabriku ruumid väljendasid üksindust ning melanhoolset maailmalõputunnet, siis kunstiklubi Ro-Ro olustik oli kordades hedonistlikum ning toonidelt psühhedeelsem; koht, millele võiks peale sattuda Amsterdami kõrvaltänavais. Ro-Ro atmosfäär sobis maneerlikule eesti kollektiivile PVC16, kuid niisamuti ka post-elektro rütmidega darkwave’i-duole Электрофорез. Kitsuke küll, kuid vähemalt tekitas Ro-Ro festivalil rahva olemasolu tunde.

Festivali tippude hulka kuulus Actress, kes kasutas lavakujunduses hõbeläikivat humanoidi, millelt projektorivihud lihtsurelike peale valgust valasid. Actress püsis kogu laivi autoriteetselt, ebajumalale kohaselt „puldis”, omades kuulajate meelte üle täielikku kontrolli. Teised põhinumbrid, Tricky ning Echo & the Bunnymen pakkusid publikule täispika kontserdi kestvuses eeskujulikud ning emotsionaalsed esinemised, kus lava-show oli lihtne ning peamine tähelepanu ikkagi muusikal endal. Mart Avi neljanda sooloalbumi esitlus oli kui haarav, ent vastandlik unenägu: Avi spontaanne, isegi loid liikumine laval, must ülikond üll, taustal videosimulatsioonina ennast iseehitav maailm, üha mastaapsem, üha masinlikum. Loomulikult loob Avi, nagu varasemaltki, omamütoloogiat – ja see töötab ka uue albumi puhul.

Narva kui alguspunkt?

Station Narva polnud ainult muusikafestival. Võrdväärselt muusikaga pöörati tähelepanu Narva linna küsimusele, oma-võõra identiteedile ning piirkonna tulevikuvõimalustele. Arutelud olid elavad, teemad kohalike jaoks tähtsad. Kuigi, ruumi oli rohkemategi osalejate jaoks. Need, kes aga dialoogis kaasa lõid, tegid seda innukalt. Nõustuti, et Narvas on praegu põnevad ajad, õhus ja tegudes on entusiasmi. Järjekorras seistes oli kuulda, kuidas taolised ettevõtmised, kasvõi festivali näol, on tervitatavad ning muuhulgas julgustavad Eesti vene kogukonda näiteks rohkem eesti keeles rääkima.

Tundus, et Narva oli kogunenud väga teadlik publik: kes artistide, kes töötubade, kes terve komplekti himus. Nägusid Tallinnast oli palju, neidsamu, mida oli näha juba Balti jaamast väljuval rongi, teel lõpp-peatusesse. Kui palju aga osales narvalasi endid, on raske öelda. Laupäeval linna avastades olid tänavad kohati inimtühjad. Küllap seletab publiku vähest huvi vastselt möödunud festivalihooaeg, mis oma kontsentreerituses oli potentsiaalse külastaja ära väsitanud ning huvialge välistanud. Samuti oli üheks probleemiks ööbimiskohtade defitsiit Narvas.

Võrdluses teiste kodumaiste festivalidega seisab Station Narva kindlasti eraldi, seda eelkõige toimumisaja mõttes, kuid ka taoline ühiskondlik „lisaprogramm” muudab festivali toonilt tõsisemaks ja asjalikumaks. Muusikastiilidelt võiks paralleeli tuua ehk Kalana Soundi või Võrumaa metsade vahel toimuva pisikese KÕUga, kuid see võrdlus katkeb hetkel, mil Station Narva dekadentlik urbanism vastandub KÕU ja Kalana õilmitseva looduslähedusega. Võiks loota, et Station Narva pole ainukordne fenomen, mis kõigi teiste EV100 juubeliaasta „kingituste” kuhja alt vaevu hingitseb, vaid ühe kandva Ida-Virumaa iga-aastase sündmusena piirkonda uusi ja huvipakkuvaid hoovusi toob. Potentsiaali on.

Fotod: Hanna Samoson

Galerii