Mägede Hääl tõi festivalirahva 2020. aasta kapriiside kiuste taas Ida-Virumaa eripäradega tutvuma.

14.–15. augustil toimus Ida-Virumaal neljandat korda muusikafestival Mägede Hääl. Vaikselt telkide ja rahvaga täituv festivaliala tehismäe ja vana kaevandushoone vahel tundus juba reedel päevavalges kuumuse käes pisut apokalüptiline. Ühes nurgas valmis lambašašlõkk ja teises nurgas kostitas baar januseid. Nii Kohtla-Raju lava kui ka valge DJ-telk ootasid esinejaid. Kümmekond helkurvestides turvameest patrullis mööda lintidega piiratud festivaliala. Oli teada ja ka tunda, et sel aastal tuleb vaiksem Mägede Hääl kui eelmistel aastatel.

Päike veel küttis, kui lavale astusid kaks ebamaist naist, nimeks Vera Vice. Kuigi aeg oli veel varajane, ning publik alles taastumas teekonnast Kohtla-Nõmmele või hoopis teel sinna, mõjus Vera Vice mõnusa ümberlülitusena töönädalalt festivalimelusse.

Ajukaja & Mart Avi püünele astumisega läksid ka rütmid hoogsamaks ja tundus, et Mägede Hääl läheb vaikselt käima, hoolimata sellest, et varajase kellaaja tõttu oli ainuke tantsija Mart ise. Kui enamasti näeb neid laval eraldi, siis koos esinedes täiustavad nad teineteise tugevalt väljakujunenud stiili. Ei ole ka vist paremat esinemispaika neile kahele: sünge muusika tehislik-ürgsel kaevandusplatsil.

Chemsex Trailsi kohta oli tutvustavas Facebooki postituses mainitud, et nende esinemine Kalanal olevat olnud nii võimas, et Hiiumaa ja Saaremaa peaaegu ühinesid. Seekord õnneks kaevandus kokku ei varisenud ja lavatagune mägi jäi püsti, kuid agressiivselt sõbralik Chemsexi saksofon kaevus südamesse sellegipoolest.

Kui esitamisele tulid HUNTi kirglikud popipalad, sai Mägede Hääl lõpuks ka füüsiliselt hoo sisse. Pimeduse saabudes oli hilisem rong ka kohale jõudnud ja rahvast tilkus aina juurde. Julgeti lõpuks lava ette minna ja sooritada esimesed õõtsuvad tantsuliigutused.

Päikese loojudes värvus mägi roosaks ja roheliseks, Kaevandusmuuseum punaseks. Süntesaatori taha istus energiast pakatav Jarek Kasar, kes oli hädavajalik lisandus esinejate nimekirja, sest keegi teistest esinejatest ei suhelnud publikuga nii intensiivselt ja kaasavalt. Veerandi oma esinemisajast jutustas ta niisama. Tundus nagu oleksid kontserdi asemel kuskil peol, kus sinu naljaninast sõber on sattunud tähelepanu keskpunkti, räägib piinlikke lugusid oma elust ning viskab teiste muusikute üle süütut nalja. Nali tegi oma töö ja publikust kadus igasugune häbelikkus. Kasari koroonaaegsed hitid mõjusid eriti nostalgiliselt. Uskumatu, et alles hiljuti istusime kodus ja kartsime, et seisamegi igavesti üksteisest kahe meetri kaugusel.

Pia Fraus oli sobiv jätk Jarek Kasarile. Briisine indie kaikus mõnusalt ja viis lausa kergesse transsi. Prantsuse artisti Oko Ebombo asemel esines supertalent Kyp Malone TV On The Radiost, kes esitas oma sooloprojekti Rain Machine’i parimaid palasid akustilisel kitarril ja ka mõned elektroonilised maiuspalad. Maarja Nuut & Ruum andsid enda sõnul viimase sedasorti etteaste, sest sügisel on neilt oodata uut muusikat. Nende esinemine tekitas tunde nagu kümblesid just maailma kõige puhtama veega allikas. Kuulates neid kolme kooslust järjest, tuli tahtmine nimetada Kohtla-Raju lava Kohtla-Zeniks, sest esinemised mõjusid lammutava taifuuni asemel pigem nagu taastavad meditatsioonisessioonid.

Kohtla-Raju lavale pani mõnusalt melanhoolse punkti Holy Motors. Preerialikult külm öö ja vahepalad tehniliste viperuste näol andsid viisakalt märku, et unisematel on aeg magama minna. Ärksamad kauboid suundusid aga Haigla Peo DJde & Nikolajevi setile, kes olid paralleelselt Kohtla-Raju esinejatega võistu mänginud, ning kelle juurde valgesse telki oli väga mugav Kohtla-Raju lavalt tantsima või lihtsalt soojust koguma supsata.

Festivalile omaselt oli programmile lisatud ka Kohtla-Nõmme eripära. Soundcheck’ide vahepeal sai lipsata tööstuskinno „Družba”, kus näidati kaevandusfilme, mis pakkusid nii heli kui pildi mõttes sürreaalset lisaväärtust. Lisaks sai festivalirahvas tutvuda Kohtla-Nõmme ajalooga ning külastada kaevandusmuuseumit. Julgemad jälgisid festivalimelu tehismäe otsast või nautisid rulapargi kurve ja orge.

15. augustil ehk laupäeval oleks festival pidanud jätkuma Jõhvi Jaama 6 loomekeskuses. Pärast Jarek Kasari etteastet tuli aga teade, et laupäevane Jõhvi pidu jääb ära. Lohutuseks toimus päevane järelpidu Kohtla-Nõmmel, kus esialgsest esinejate nimekirjast jäi pool siiski samaks. Mina pidin kahjuks oma plaanid pisut ümber mängima ja varavalges pealinna sõitma. Loobusin viisakast ööbimiskogemusest nõukaaegses, kuid 2000ndate standardi järgi kujundatud Pääsukese nimelises hotellis, mis oleks viinud mind hetkeks tagasi aega, mil põlevkivi kaevandamine ei olnud veel probleem. Loodan, et leidus siiski mittekohalikke festivalikülastajaid, kes kasutasid võimalust tutvuda Jõhvi või ülejäänud Ida-Virumaaga hoolimata õhtuse peo ära jäämisest.

Just seotus Ida-Virumaaga on see, mis eristab Mägede Häält teistest festivalidest. Tavapärasest festivaliformaadist saab autentne Mägede Hääl, kui kuulad neid artiste ja mõtled, et sinu all on kaevanduskäigud, kus sõidab isegi rong. Tead, kuidas on tekkinud see roosaks valgustatud mägi, millest Instagrami pildi panid. Või ostad vahelduseks käsitööburgerile šašlõkki ja pavlovat. Õnneks jagavad festivali korraldajad Kohtla-Nõmme ja Ida-Virumaa vaatamisväärsuste kohta informatsiooni ja lisavad programmi üht-teist ajaloolist või kohalikku. Sel aastal oli see ettevõtmine muidugi tagasihoidlikum, kuid see on suund, mida Mägede Hääl võiks jätkata ambitsioonikalt.

Nagu öeldud, oli Mägede Hääl sel aastal vaiksem. Lükkus suve lõppu, lavasid ja publikut oli vähem. Eks sellelgi on oma väärtus, kui ei pea festivalil ilmatu pikkades järjekordades ootama või saad seista otse lava ette ilma kedagi ribidesse suskamata. Kõige meeldivam on see, kui tuled festivalilt tagasi laetud akudega nagu oleksid salaja Kohtla-Nõmme all kaevandamas käinud. Tore, et leidus see väike ajaaken, kus see festival siiski toimuda sai. Mägede Hääl alles kogus ennast sel aastal ja pigem sosistas salapäraselt tuha sees. Kui uusi globaalseid üllatusi vahepeal ei teki, siis loodetavasti puurib Mägede Hääl ka aastal 2021 täiega.

Fotod: Oliver Berg

Galerii